Kes tahab elada Eestis?!

Ülle Madise

Kõikse rohkem kadakaid oo meitel,kõikse suuremad kivid oo meitel,kõikse kõvemad töömehed oo meitel ...– Kas saab siin puhata või ei?! –... mõni loll vahest eksib ära kah* Eesti maa-ala on 45 227 km2. Ilm on siin kehv. Maaharimine toob vähem sisse kui parema kliimaga paigus. Võitlus võsa ja umbrohuga, teeparandus ja lumevedu on seejuures ütlemata kulukad. Rahvast on vähe (1,34 miljonit, neistki osa ...d). Tuleviku otsustavad – kuidas tabloidleht hiljuti juhtkirjas ütleski – Toompea limukad. Jorma Ollila teatas, et kogu Euroopa tulevik on tume. Dokfilmis eestlastest Hispaanias ütleb kodutu, et mingil  juhul ei tule Eestisse tagasi, sest mida siin teha on.

Mnjah, üks võimalus on vaadata oma riiki ja maad kui hüppelauda või lüpsilehma. Etendada uus-kadakasakslikku peenutsevat mokaotsa-aktsenti ning küsida aeg-ajalt peenelt huuli kõverdades: „Kuidas see eesti keeles on?”. Väga hea, et meie oma riik meile nii tugev paistab. Paraku ei ole Eesti parem ega kangem kui oleme meie ise. Kas  pole üleolekutunne teiste eestlaste ja oma maa suhtes samaväärne maniakaaldepressiivse patsiendi rõõmuhetkega? Lõputult ei saa jääda teismeliseks, kes prõmmib uksi ja elab vanemate kannatuse najal. Emakeel ja kultuurikontekst laiemalt on väikerahva õrn väärtus. On meil vedanud või pole, võib vaielda, aga on fakt, et see maa siin on ainus, mis on meie ja kus oleme omad. Siin on siin. Ja mujal on mujal.  Nii et jätkem pahurus korraks kõrvale ja märgakem, mis on Eestis head. Eks see ole vist ainus koht ilmas, kus osatakse su nime hääldada, küsimata kolm korda: „Kuidas see oligi, could you spell it?”. Eeldades muidugi, et vanemad pole mõnda seriaali- või fantaasianime andnud. Või kui ongi, siis perenimi on enamasti ikka omamaine. Hea on seegi, et Eesti ühiskond ei ole veel valmis. Tegelikult pole ju kinnistunud „kaste” (märkame,  et kõigil ei lähe võrdselt hästi, tänu sellele, et „kastide” vahel on tihe suhtlus, mõneski vanas Euroopa riigis pole see sugugi nõnda). Hommikul kodust välja minnes võib olla üsna kindel, et õhtul oled ise ja on teisedki elu ja tervisega kodus tagasi. Õnneks ei täristata eriti relvi, terroristidel on siinkandis jahe, mürgleid on harva ja gripipaanika on seni ulatusliku laastamiseta mööda läinud. Linnast jõuab hõlpsasti puhtasse loodusesse. 

Ja maalt linna ka. Kahjuks viimasel ajal raskemini siis, kui endal autot või kütuse ostmiseks raha pole. Meil on palju andekaid inimesi ja üldiselt haritud rahvas. Tugev konservatiivne haridus on ja on olnud edu pant. Hästi on veel palju rohkemgi. Riigi ehitamisel tuleb lihtsalt meie eripäraga arvestada. Maa-ala on päris suur ja inimesi ruutkilomeetri kohta napilt (jalatäie maa harimise kulu ja tulu kohta vt algust).  Hõlpsasti müüdavat kallist loodusvara pole. Järelikult ei saa meie riik olla samavõrd bürokraatlikult pillav, ent ikka üsna tõhus, nagu on mõni teine, kus sama ala kohta kümme korda rohkem inimesi. Kui minna teed, mida aastate eest pakuti, no et kõik Tallinna, ühistransport (eriti rongid ja trammid!) kaotada ning maksumaksja rahastatud töökohad maalt linna tuua, pole meie oma riigil enam mõtet. Maad ei tohi jätta valve ja hooleta. 

Ühesõnaga tuleb olla eriliselt nutikas. Ja heasüdamlik omade suhtes. On ju narr kuulda, kuidas näiteks haigla juures parkimiskella unustanud ja nutva imikuga arsti vastuvõtule tõtanud inimesi jahitakse. Eesti ministeeriumiametnikud ei peaks aega raiskama kõikjal läbi kukkunud tulemuseelarvestamise, tööperede moodustamise, võõraste maade võõraste seaduste tõlkimise jms mitte kuhugi viiva nokitsemisega.  Endale ja kolleegile töö tekitamise asemel on targem päriselt toota, kas pole? Kõigil on võimalik midagi vajalikku ning olulist teha. Politseinik ei pea tulemuspalka ihaledes ilmtingimata trahvi tegema, ka valesti parkimise, purunenud laterna või ununenud juhiloauuenduse puhul võib inimesele sõnad peale lugeda. Just siis tekib ehe oma riigi tunne! Seletad emakeeles asja ära, sinust hoolitakse ja elu saab parem! Sellisest suhtumisest  ongi viimasel ajal kuulda. Ei, mitte sellepärast, et oleks võimukandjaga suheldes taas viiesajastega lehvitama hakatud. Pigem vahest sellepärast, et üha enam tuntakse oma riigist rõõmu. Kiruda võib ka, hoiad ja kirud, aga kui tõsiseks jutuks läheb, siis tuleb ikka välja, et ei tahaks elada mujal kui Eestis. Sest siin on oma keel ja kultuur, oma temperament, oma vead ja oma õigus kritiseerida, ning oma kohustus kõike kõige paremini  teha. Võtkem kätte ja hoidkem kokku. Miski, mida me Manhattanil, Brüsselis, Marbellas ega kuskil mujal ei tunneks: lõoke on kohal.

* Juhan Smuul „Suvitajad” / Sulev Nõmmik, „Siin me oleme”.