Keskaja pärandist eesti rahvaluules

?o Valk

 

Servajoonistus 13. sajandi käsikirjast.

 

Rahvajutu-uurija Richard Viidalepp kirjutas 1931. aastal Koeru kihelkonnas üles järgmise legendi, mis sarnaneb mitmete teiste pärimustekstidega Eesti Rahvaluule Arhiivis: “Sedasi on kirjas – räägivad, et mihklipäeval on taevas sõda old, siis visatud muist ingleid taevast alla ja kurat ka. See ju kirjas üleval ka, et see old Jumala pühamaks ingliks. Taht veel Jumalast ülemaks saada. Siis Jumal viskas ta taevast maha. See kis vette kukkus, sest sai veealjas, kis metsa kukkus, sest sai metsaljas, kis väljale, sest väljaaljas.”

Ettekujutus, et loodust valitsevad haldjad on sündinud langenud inglitest, on levinud terves Euroopas, kus ristiusu õpetuse valguses sai metsikust loodusest deemonlike jõudude asupaik. Eesti rahvaluules on peaingel Miikaeli ehk Mihklit peetud mässuliste inglite pealikuks, kes taevast välja kihutati. Kristliku õpetuse vaatepunktist on selline arvamus küll rumal eksitus, sest just Miikael peaks olema taevaste väehulkade juht, kes nurjas Luciferi vastuhaku. Kuid institutsionaalselt korraldatud religioon pole kunagi suutnud folkloorseid kujutelmi vormida endale päris meelepäraseks. Võiduka peaingli Miikaeli samastamine õnnetu kuradiga on eesti folklooris sedavõrd tuntud, et see kummaline asendus pidi toimuma juba sajandite eest. Ristiusu legendi ümberkujundamine kinnitab sedagi, et osa vaimulikust pärimusest on Eestis levinud pika aja vältel ilma kiriku sekkumise ja kontrollita, sest vastasel korral oleks Miikael jäänud peaingliks. Luteri kiriku jaoks oli suur osa rahvapärimusest väärtusetu ja mõttetu, sest enamasti oli see kas “papistlik” ebausk või muu tobedus, mida vanakurat olevat pori peale sirgeldanud. Just nõnda on XIX sajandil mitmel pool iseloomustatud regivärsilist laulu.

Eelnenud arutlused puudutavad paljus rahvaluule dateerimisprobleeme, mille lahendamiseks ei ole absoluutset täpsust tagavaid meetodeid. Kui varased üleskirjutused puuduvad, pole lihtne tõestada, millisesse ajajärku tuleks üks või teine laul, jutt või usukujutelm paigutada. Kõige kindlam on neid mõtestada oma üleskirjutamisaja kontekstis. Ometi on eesti folkloristika oma tekkeaegadest peale püüdnud kokkurullitud pärimuskudesid laiali laotada selliselt, et see kangas kataks kogu ajalise telje Muinas-Eestini välja. Eelistatud ja imetletud on vanemat, eriti ristiusueelset “vanavara”, mille all kunagi mõisteti ka laule, jutte ja muud sõnalist pärimust. Ometi pole päris õige võrrelda rahvaluulet väärisasjade ja muinasesemetega, mida on põlvest põlve edasi pärandatud. Asjad kuluvad, kuid jäävad samaks. Sõnadest kokku seatud rahvaluulet aga luuakse üha uuesti. Regilaulude merest leitud mõõk pole arheoloogiliste leidude sõjariist, nõmme noormehe hõbesõrmust ei leia me ühestki muinashauast. Kuigi kujundid ja süžeed võivad kesta läbi aja, sünnitab sõnakunst üha uusi tähendusi. Ühe või teise jutu, uskumuse või kombe sidumine mõne kindla ajastuga on sageli vaieldav.

Eesti rahvausundi uurijad on toonitanud seda, et muinasusundi kaitsehaldjad on sulanud kokku katoliku pühakutega. Näiteks Pühast Jürist (Georgius) on eesti folklooris saanud kariloomade kaitsja ja huntide peremees, keda karjused loitsude ja palvetega meelitavad, et tema soosingut ära teenida. Niisiis on seda uskumuskompleksi tõlgendatud katoliikluse ja paganluse sünkretisminähtusena. Siinkohal on aga ununenud viimastel sajanditel tugevnenud luterlikud hoiakud. Kui lähtuda XIX sajandi eestlase vaatepunktist, paistab Püha Jüri hoopis teistsugune. Ta on metsa pagendatud pühak, kes on oma õndsa taevaliku seisundi kaotanud otsekui langenud ingel ja peab nüüd padrikus koos huntidega maad jagama. Püha Antoniust on uurijad sidunud majahaldjas Tõnniga, kelle puust või vahast kujukest hoiti vastavas vakas. Mõnikord nimetati seda tondivakaks, mis annab tunnistust pühaku demoniseerimisest. Tõnni vakka pandi toidukraami ja tema poole pöörduti palvetega, näiteks: “Tõnn, isake, Tõnn, emake, ära vaeva meie loomi…” Mõnes teates on Tõnn varavedaja kratiga kokku sulanud. Vaevalt küll, et kõik need uskumused ja tavad tuleks viia tagasi katoliiklikku aega. Pigem iseloomustavad need näited XIX sajandi luterlikku rahvausundit, kus pühakutel polnud enam ammu väärilist kohta. Tõnn pole mitte Püha Antonius, vaid pigem luterlikus keskkonnas nõrkenud pühaku lagunev astraallaip, kelles muinsuseotsijad nägid ristiusueelset kodu kaitsevaimu.

XIX sajandi folkloori on mõtet uurida omas ajas. Ometi võime uskuda prantsuse medievisti Claude Lecouteux’d, kelle tööd puudutavad muu hulgas eesti rahvausundit. Lecouteux on rahvaluulet võrrelnud palimpsestiga, mitmeid kordi ülekirjutatud käsikirjaga. Kust siis otsida eesti rahvaluule keskaegseid kihte? Kindlaid leide tõotab Eestis ja rahvusvaheliselt laialt levinud folkloor, sest suulises kultuuris kulgeb pärimuse levik aegamööda. Tähelepanu väärib see osa rahvaluulest, mille kohta on varaseid ülestähendusi teistelt Euroopa maadelt. Sellised on paljud hoiatuslood kuradist ja naljandid tema pihta, rändmuistendid peidetud varandustest ja loodushaldjatest, näiteks näkist valge hobuse kujul või öistest nõiduslikest pidudest kuskil metsikus looduses. Keskaja pärand ei koosne ainult süžeedest, motiividest, uskumustest ja kommetest, vaid ka sellistest suurtest vormidest, mida nimetame žanrideks ja mille kujunemine suulises kultuuris on kestnud sajandeid. Ilmselt juba keskajal levisid Eestis kristlikud legendid, valmilaadsed loomajutud ning imemuinasjutud nagu klassikaline “Lohetapja” ja võib-olla isegi “Punamütsike”, mille esimene üleskirjutus Euroopas on XI sajandi ladinakeelne tekst. Juba enne ristiusu tulekut sai siinmail alguse regilaulu traditsioon, mis arenes ka järgmistel sajanditel. Kindlasti on paljud regilaulud siin kõlanud juba keskajal. Keskaja pärandi hulka kuuluvad näiteks Veljo Tormise “Eesti ballaadide” laulud. Regivärss pole aga homogeenne žanr, vaid pigem poeetiline keel, kujundite ja vormelite varamu lauliku mälus, mille toel on sündinud terve hulk laulužanre.

Kui uurime kaugetest aegadest alguse saanud folkloori ülestähendusi, lisame palimpsestile uue kirja, mis visandub meie teadvuses ja salvestub uurimisloos. Iga pühendunu võib saada meediumiks, kelle võimuses on mõista enne meid elanud sugupõlvede tundeid ja mõtteid, rännata koos teomehega põrgusse või sõtkuda koos kadunud vennaga sõjateed. Mõnikord polegi tähtis, millise ajastu jutuvestja või laulik meid seejuures käekõrval talutab.

 

Tallinnas 5. VIII 2006 konverentsil “Keskaegne Läänemere ruum: oma ja võõras” peetud ettekande kokkuvõte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht