Kinder, crime ja fame

Tiit Hennoste

Mullu umbes samal ajal kirjutasin raamatumüügist ja selle edetabelitest. Jutt oli sellest, et Eesti kirjastusturul, kus bestselleri piiriks on 2000 eksemplari, on oma hitipiir. See on 6000 eksemplari. Sellest ülespoole liiguvad vaid erilised bestsellerid. Nii oli ka mullu. Kirjastajate liidu edetabelis oli 6000 sees 6, 7000 sees 2 ja kõrgemal kokku 8 raamatut.

Aga see pole kogu pilt, sest osa raamatuid tuleb väljastpoolt liitu. Mullu Urmas Oti  ja Eino Baskini eluraamatud, Justin Petrone „Minu Eesti”, Stephenie Meyeri neli „Videviku” romaani ja Andrus Kiviräha „Jumala lood”. Oti raamatut trükiti väidetavalt 20 000. Teiste tiraaži ma ei tea, aga kui vaadata, kus nad asuvad Apollo ja Rahva Raamatu müügitabelites, siis saab oletada, et nad mahuvad hittide sekka küll. Nii võib lisada 16 raamatule kümmekond juurde ja saame kokku umbes sama hittide arvu kui mullu ja tunamullu. 

Kes valitseb tippu? Eesti Kirjastuste Liidus on 34 kirjastust (kui ma õigesti lugesin), aga 30 parema raamatu tippu valitseb selgelt suur kolmik Varrak, TEA ja Ajakirjade Kirjastus. Muuseas, 2005. aastal oli kolmikus Tänapäev, Ajakirjade Kirjastus puudus (või polnudki teda sel kujul olemas?). 2006. aastal tuleb ta tippu ja alustab elulugude buumi (Ita Ever). Aastal 2007 kaob aga tipust Tänapäev ja saab hoo sisse Tammerraamat. 

Mis kirjastused need on? Ajakirjade Kirjastus ilukirjandust peaaegu ei avalda. TEA teeb teatme- ja õppekirjandust, aga on tunginud tugevalt lastekirjanduse turule. Ainus suur ilukirjandust tootev klassikaline kirjastus tipus on Varrak. Aga nende kõrval on hitivabrikuteks saanud mitmed pisikirjastajad. Marii Karelli nime järgi tuntud Fookus Meedia (Urmas Ott jm), Petrone perekonna Petrone Print (reisiraamatud),  Tammerite pere Tammerraamat (Mihkel Raud). Põhiidee on lihtne: väike valik, suured bestsellerid rahamasinaks, võimalikult kogu plekk perekonda. Üks kirjutab, teine kujundab. Üks kirjutab, teine toimetab. Jne. Seda mudelit järgivad põhiliselt noored. Aga siin on ka huvitav ja selge erinevus Tammerite ja noorte vahel: eesti kultuuri ajalukku vaatav missioonikirjandus või selle puudumine. 

Müügiedetabeli kese on ikka olnud aimekirjandus, aga selle võim on vaikselt vähenenud. Kui 2007 andis see pool üle 6000 trükitud raamatutest ja 75% 30 menukaima seast, siis mullu ja tunamullu oli neid 30 seas veidi üle poole ja 6000 hulgas vaid kolmandik. Aga see on lai valdkond, kus on oma selge tuum. Kodu- ja kokaraamatud, teatmeteosed ja entsüklopeediad. Mis, kui mõelda, on samuti koduraamatud (selline raamat peab  ikka kodus olema!). Need on andnud 30 parema sekka 13 raamatut (eelmistel aastatel 17 ja 14). Ilukirjanduse osa tipus on vähenenud ja drastiliselt. 2008. aastal müüdi üle 2000 eksemplari 17 raamatut, mullu 9.

Aga vähesed hitid on ikka sama tüüpi: Coelho, kriminullid, Kivirähk. Lisaks mõni esile hüppav menuautor, nagu Sofi Oksanen, Stieg Larsson või Meyer. Ja eesti eripärana kuldset luulet. Näiteks Peep Ilmeti koostatud „Eluluule” topib teist aastat järjest. Kolmas liik käib kirjastajate edetabelis ilukirjanduse alla, aga ma olen selle sealt välja tõstnud ja nonfiction’iks nimetanud. Kui kogu kirjastamine mullu vähenes, siis see valdkond tõusis 25%. Täpsemalt, tõusis selle tuum, eluloo- ja mälestusteraamatud, veidi ka reisiraamatud. Aga see pilt on natuke petlik. Kui Urmas Ott välja arvata, siis paistab  päris tipus tagasiminek. Kui tunamullused tipud liikusid 9000 eksemplari juures ja üle selle (Aunaste, Linna, Kreismann), siis tänavused jäävad 5000-6000 sisse. Kas plahvatus on möödas? Või on pakkumine liiga suur? Või pettus osa lugejaid tasemes? Või mõjutas masu? Ei tea. Ja lisaks istuvad edetabeli tipus muidugi eri liiki lasteraamatud, mida on ikka palju müüdud, aga eriti mullu. 

Kunagi märkis naise rolli elus kuulus kolmik Kinder-Küche-Kirche. Ja see sobis muuseas hästi ka menuraamatute tootmise põhjaks, kui arvame Küche alla kogu kodukirjanduse. Siis kadus Kirche ja selle asemele tuli hoopis teise maailma viitav kriminull. Uueks menuvalemiks sai Kinder-Küche-Crime. Kuigi see vana masin töötab Eestis veel üsna hästi, on muutused selgelt näha. Nende taustal on lihtne idee, millest pool on rahvusvaheline ja  pool kohalik: tele ja teater teevad tähe (vaadake, kellest on menukaimad raamatud). Ja täht on tähtsam kui kodu. Nii võime kokku panna uue edu ja raha mudeli: Kinder-crimefame. Kauaks seda on, näeb juba tuleval aastal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht