Kirp? Kirp. Kirp!

Kaarel Tarand

I’ll publish, right or wrong: Fools are my theme, let satire be my song.

  Lord Byron

Kirp on küll väike, kuid hüppab kõrgele. Nagu bioloogiaõpikutes väidetakse, on inimesekirbu (Pulex irritans) arvukus viimase sajandi jooksul oluliselt kahanenud, seda eeskätt keskküttega majade ehitamise tõttu, kus on kirbuvastsete arenguks liiga vähe niiskust. Inimesele endale muidugi meeldiks mõelda, et ta on hakanud oma roppudest esiisadest rohkem puhtust pidama, aga ega see üksi ei aitaks, kuivust on ka vaja. Aga et looduses peab valitsema tasakaal ja kõike elusat peab maakeral domineeriv liik ehk inimene võrdselt kohtlema, siis ei tohi ühe liigi allakäigust rõõmu tunda, vaid peab hoopis mõtlema, kuidas teda väljasuremisest päästa. Just seetõttu, et kirpe on vähe järele jäänud, otsustaski Sirbi toimetus ühe juurde teha. Ja teemegi. Täpselt kahe nädala pärast hakkab Sirbi vahel ilmuma pilkeleht Kirp. Esialgu korra kuus, iga kuu viimasel reedel.

Miks selline nimi? Eks ikka kõlalise sarnasuse, sõna hea käänatavuse ja tähendusliku selguse pärast. Eks ka seetõttu, et mitte tekitada ülearuseid seoseid nõukogude sümboolikaga, mille pärast nii mõnigi veel tänapäevani kultuurilehte verbaalselt nuhelda tavatseb. Kirp, olgu looma või inimese, hammustab ja on tülikas, kuid tänapäeval ei tapa. Varasematel aastasadadel on teda peetud küll ka katku levitajaks ja miljonitele surma külvajaks. Aga enam mitte. Inimkond on ju katku võitnud! Kirp ei tekita seoseid löömise, purustamise, toore jõu, lõpliku likvideerimise või “ärapanemisega” (nagu näiteks vasar, sepp, niitja vmt). Kirp on kultuuriloos ja rahvapärimuses keskmise raskusastme nuhtlus, samuti kasimatuse märk, midagi sellist, mida tuleb häbeneda ja millest oma sotsiaalse staatuse säilitamiseks vabaneda.

Aga nimi nimeks, põhiline häda on ju selles, et iseseisvat pilkelehte Eestis praegu polegi. Järelikult tuleb selline teha. Sest pilkelehe traditsioon on siinmail üle sajandi pikk. Karl August Hindrey algatatud Postimehe pilkelehest Sädemed alates on satiirilises vormis ühiskonnakriitikal kultuuriprotsessis olnud oma võõrandamatu koht, sõltumata riigikorrast. Ka Sirbi huumorirubriigil on pikaajalised traditsioonid, kuigi viimastel aastatel pole nali sõnas ja pildis leidnud kohta püsirubriigis, vaid ilmunud lehes juhuslikult.

Vaba meedia taassünni ja turureeglite jõustumisega ajakirjanduses pole katsed iseseisvat naljalehte välja anda osutunud siin siiski majanduslikult elujõuliseks. Kahjuks. Tõsi, nalja tehakse ja suures tiraažis. Naljahimuliste nõudluse võiks ju isegi rahuldatuks lugeda. Aga potentsiaalsed naljategijad on alakoormatud. Mõnevõrra lihtsustatult võib väita, et kogu Eesti “naljaturg” on jaotatud suurte meediakanalite palgaliste humoristide vahel, kusjuures nii sõnalise kui ka pildilise nalja tegijatel on oma väljaannetes monopoolne seisund. Tekkinud on mitterahuldav olukord, kus karikaturistide, följetonistide jne arv on piiratud üleriigilise leviga päeva- ja nädalalehtede ning raadio- ja telekanalite huumorisaadete arvuga (või on isegi väiksem, sest suurimad naljamehed tegutsevad mitmel rindel). Vandenõuteoreetik näeks kehtivas olukorras midagi lausa kuritegelikku. Et mingi salapärane Norra naftaraha kulutaja, keegi Schibsted ütleb, mitu nalja nädalas võib Eestis teha. Ja siis muidugi härrad Manitski ja Luik, kes ülejäänud naljategu reguleerivad. Nii et natuke tilgub, aga joonuks keegi ei saa. Avalikõiguslikku nalja pole siinkohal mõtet meelde tuletama hakatagi, see piirdub käputäie nukkudega ja vana-aastaõhtu pingutustega.

Mulle selline olukord ei meeldi, et terve põlvkond noori, andekaid ja hea huumoritajuga inimesi on võimalusest oma häid tegusid teiste inimestega jagada hoopis ilma jäetud. Erinevalt oma eelkäijatest, kes said esimese karastuse näiteks Pikris. Me ju õieti ei teagi selle uue põlvkonna olemasolust. Ühiskonnaelu ise ei ole naljategemise seisukohalt küll sugugi ainevaesemaks jäänud, kui võrrelda kas või okupatsiooniajaga. Ainet on, küllap ka tegijaid. Ja kus tegijaid, seal ka naerjaid. Kuidagi tuleb nad nüüd üles leida ja kokku viia. Seetõttu kutsungi üles kõiki, kes tunnevad oma organismis muude soonte kõrval ka naljasoont tukslemas, endast märku andma. Seda on lihtne teha aadressil kirp@sirp.ee. Antagu mulle ette andeks, et ma kõiki Kirbu tulevasi autoreid veel nime- ja nägupidi ega ka tegude järgi ei tunne. Ei saagi ju, arvestades eespool juba kirjeldatud olukorda. Nii et: tuhnitagu aga sahtlid läbi, suur ja kauaoodatud avaldamisvõimalus on lähedal. Pilkelehe potentsiaalsed kriitikud aga tõmmaku oma keskküttekatlamajad käima, sest, nagu öeldud, kirbu vastu aitab ainult kuivatav kuumus. Pealegi, president Ilves ise ka kinnitas, et peagi pole kommarite jaoks enam ahjusid vaja. Ja kirp on raskem kui härg, ütleb vanasõna.