Kodanike üldkoosoleku päevakord

Kaarel Tarand

Nurin on üleüldine. Igaühel on palju teemasid, millest tahaks rääkida, kuid niipea, kui mõnega lagedale tuled, ütlevad teised, et see pole üldse mingi teema ja pakutud kujul seda arutada ei saa. Kõik subjektid on üksmeelselt veendunud, et eriti valimiste eel oleks vaja üleüldisemat arutelu nii põletavate päevaprobleemide kui kaugema tuleviku korrastamist sihtivate teemade üle. Kõik on sõnades valmis arutama, kuid ometigi arutelu ei  sünni. Pole lõpuni selgegi, kus see arutelu peaks sündima. Meedias on formaadi- ja mahupiirangud sedavõrd suured, et ei televisioon, raadio, ajalehed ega isegi kõike mahutav Internet ei suuda laiemaid avalikke arutelusid teenindada. Neis kitsastes oludes pääsevad oma tõega domineerima jõulisemad grupid ja kuni need häälitsevad, jõuab publik unustada teiste olemasolugi, rääkimata siis seisukohtadest.     

Avalike arutelude viljakus sõltub peaasjalikult mängureeglitest, protseduurist, kuidas,  kui see eesmärgiks on seatud, kokkuleppe või otsuseni jõutakse. Infoühiskonnas, kus tehniliselt on võimalik kõigil elanikel korraga arutelus osaleda, võiks avalik arutelu välja näha nagu koosolek, millel käimise/osalemise kogemus on kõigil täiskasvanud, seega hääleõiguslikel kodanikel olemas. Ettekujutus sellest, mida ja kuidas koosolekul tehakse, muidugi erineb. Mäletatavasti toimusid okupatsiooniaegsed partei-, ametiühingu või  muud koosolekud mitte selleks, et asju arutada ja jõuda selle käigus parima kompromissini. Ei, mis on õige ja kasulik, see oli juba ette teada, ette oli valmistatud ka otsuse projekt, mida siis koosolek reeglina üksmeelselt toetas, kuna teist hääletamisvõimalust (vastu või erapooletu) ei pakutudki.     

Koosoleku päevakorra tegemine ning otsuse projektide ettevalmistamine oli võimu monopol. Keegi teine päevakorra kallale üldse ei pääsenud. Samuti ei esitatud otsuse projekte kunagi valikuvõimalustena.  Kuna õige tee oli juba teada, siis milleks üldse rahvast eksitada teiste teede olemasolu ja võimalikkuse näitamisega. Demokraatia tingimustes näeb koosolek välja teistsugune. Esiteks saavad kõik subjektid küsimusi päevakorda panna ning enne otsuse langetamist kaalutakse võimalikult kõikide lahendusvariantide voorusi ja puudusi. Otsuse projekt sõnastatakse arutelu tulemuste järgi, mitte enne arutelu algust.  Kui kokkulepet ei sünni ja ilmneb, et otsustamiseks vajalikke andmeid on puudu, siis lükatakse lõppotsuse tegemine edasi. Kiiret ju pole.   

Tulles neis raamides vastaspoole (ja mõnegi otsustava poliitiku) halvakspanu osaliseks saanud kahe manifesti, tööandjate ja ametiühingute oma juurde, võib öelda, et kuigi nende esitamise viis ja vorm on huvigrupi käitumismudelile omane, ei teeninud kumbki eesmärki selles mõttes, et oleks sisuka avaliku arutelu saanud vallandada ehk normaalselt üldkoosoleku päevakorda paigutuda  võinud. Miks?   

Kumbki ei esitanud ju oma arvamusi, esitati nõudmisi. Mõttelise koosoleku päevakorda üritati panna punkt mitte arutamiseks, vaid aruteluta otsustamiseks. Päevakorrapunkti esitajal oli juba ainuõige lahendus teada, nagu ka sildid nende jaoks, kes arvavad teisiti. Mis arutelu nii saakski sündida?! Arutelu tekib siis, kui päevakorda pannakse küsimus, mitte vastus, kui otsus ei ole ette teada. Sageli võib juhtuda küll, et küsimuse esitaja  ongi teemal kõige kompetentsem ja vajab mingil põhjusel (sest nii on põhiseaduses ette nähtud, näiteks) oma seisukohale laiemat toetuspinda. Seda eesmärki on võimalik saavutada siis, kui see nn laiem publik saab aru, mille vahel ta valib. Vabas ja üldjoontes haritud ühiskonnas tahavad inimesed üldisemaid ühiskondlikke otsuseid langetada sama loogika järgi, nagu nad langetavad koduseid, perekondlikke otsuseid, sh majanduslikke.   

Veel on vastamata küsimus, kes juhatab koosolekut. Eks ikka need, kes on selleks praegu mandaadi saanud ehk erakonnad. Neist oleks küll tark pakkujate küsimused päevakorda võtta, kuid kindlasti mitte üks ühele iga huvirühma pakutud otsuse projekte. Et just nii asjad käivad, seda võiksid ka  huvirühmad teada, sest meie erakonnad on ju kõik nii-öelda universaalsed rahvaparteid, mitte kitsa huvirühma esindused. Kas nad ka järgmist koosolekut juhatama valitakse, selgub märtsis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht