Kodanikuallumatuse sünd Eesti NSVs

Ajaloos kehtib sama reegel, mis looduseski: tühja kohta ei jää. Kui pole teada, kes tegi, kerkib peagi esile keegi, kes väidab, et tema tegi.

MARIKA MÄGI

Eesti meedias on tänavu mitut puhku äramärkimist leidnud ümmargune tähtpäev – kolmkümmend aastat laulva revolutsiooni algusest, täpsemalt küll fosforiidi kaevandamise vastasest võitlusest. Kui oma riigi eest avalikult veel välja astuda ei söandatud, sai seda siiski teha looduse kaitsmise sildi all. Esimesed kogemused ja õppetunnid kodanikuühiskonna taasloomises saadi nii ehk teisiti.

1987. aasta kevadel elati veel tavapärast nõukogude aja elu. Ometigi ühiskond kääris ja seda oli järjest selgemini tunda. Esialgu avaldus see vaid omavahelistes vestlustes, kokkusaamistes ja koosolekutel, kus sõnavõtud muutusid tasahilju järjest julgemaks. Üks kohtadest, kus piire järjekindlalt järjest kaugemale nihutati, oli kahtlemata Tartu ülikool.

Juuraüliõpilaste algatatud fosforiidikaevandamise vastasest koosolekust 1987. aasta aprilli algul on mälestusteraamatutes siin-seal juttu tehtud. Enam tähelepanu näivad olevat aga pälvinud esimesed aktsioonid, millega rahulolematus toodi rahva ette – kaevandusevastaste loosungitega 1. mai rongkäik Tartus ning „Fosforiit? Tänan, ei?“ kirjega särkides noored, kes esimese sooja saabudes tänavale ilmusid. Tollastele võimudele käisid, ja küllap õigustatult, pinda iseäranis viimased. See oli amorfne ja kontrollimatu aktsioon, mille puhul ei olnud kasu eestvedajate ähvardamise ja naeruvääristamise läbiproovitud võtetest. Särgikandjad ei olnud sageli omavahel üldse seotud ning idee algatajatest ei teadnud enamik neist midagi.

Pildil on (vasakult) Külli Margens, Marika Mägi ja Katrin Vaitsenberg (tollased nimed), kes olid fosforiidisärkide põhilised õmblejad 1987. aasta suvel Varbola maalinnas.

Erakogu

Idee algus. 1987. aasta kevadel oli siinkirjutaja Tartu ülikooli ajalooteaduskonna esimese kursuse üliõpilane, pealegi veel tütarlaps – tegurid, mis tollal tingisid üldlevinud hierarhia kohaselt kuulumise redeli alumistele pulkadele.

Ometigi olid kodunt kaasa antud, õpilasühingutes ja arheoloogilistel kaevamistel edasiarendatud protestimeeleolud kinnistanud veendumuse, et ajad on muutumas ja sellele kaasaaitamiseks võiks ka ise midagi ära teha. Aruteludele ja koosolekutele ligipääs oli alati piiratud ning need näisid viivat eikuhugi, olgu seal algatatud sõnavõtud nii radikaalsed kui tahes.

Nii sündiski mõte tekitada kaasaskantavad loosungid – protestisärgid, millega igaüks saaks oma meelsust avaldada, sõltumata seostest või seoste puudumisest endale liidrirolli võtnud vabadusvõitlejatega, ja mille kasutamist oleks keeruline kontrollida. Sealsamas sündis ka esialgne visioon, kuidas särgid välja peaksid nägema: rinnal küsimus „Fosforiit?“, seljal vastus „Tänan, ei!“ ja seal juures märklauaga Eesti kaart. Päev-paar hiljem sai mõtet ettevaatlikult testitud järjekordsel sõprade koosviibimisel tollases ajaloolaste ühiselamus. Ettepanek leidis kohe toetust ja kaasamõtlemist ning sellest alates võibki ehk fosforiidisärkide idee sündinuks lugeda.

Esialgse plaani järgi loodeti särgikandjana näha vähemalt viit inimest: „Kui me siis kõik viiekesi, särgid seljas, läheksime Tallinna vanalinna päevadele, mis nad ikka teha saaks!“ on üks tollaselt koosviibimiselt meelde jäänud ettepanek. Ometi pole mälestustes säilinud, kes need viis inimest täpsemalt olid. Kindlasti teada olevad nimed on vaid siinkirjutanu, Paavo Kuiv ja Mihkel Kraav.

Ainult väga ettevaatlikult levitati ideed algul ka teiste esmakursuslaste, hiljem vanemate kursuste ajalooüliõpilaste seas. Siinkohal tuleb mängu üks tollele ajastule väga iseloomulik tegur – hirm. Tegemist oli ju õigupoolest riigivastase tegevusega, millel võisid olla ettenägematud tagajärjed ülikoolist väljaviskamisest kuni vangisaatmiseni välja. Sellised perspektiivid meiesuguseid noori kindlasti ei peibutanud. Tagantjärele tarkusest on selge, et ohtu enam nii väga ei olnud ja kõik lõppes õnnelikult, vaba Eestiga. Aga siis me seda veel ei teadnud.

Särkide trükkimine. Kohe, juba idee sünni juures, hakati arutama praktilisi küsimusi: kui särgid, siis kust neid saada, millele trükkida, kus trükkida. Nõukogude aja tingimustes ei olnud praktilised küsimused eales vähetähtsad.

Üsna kiirelt sai selgeks, et särgi­soovijaid on igal juhul rohkem kui viis. Juba pärast idee mõningast levitamist teiste esmakursuslaste seas olid peaaegu kõik särgi saamisest huvitatud ning eeldatav hulk kasvas kiiresti üle mitmekümne. Aga kuidas trükkida? Mingit sedalaadi teenust tol ajal mõnel pool ju pakuti, kuid tegu oli ikkagi poliitiliselt tundliku ideega. Tuttavalt tuttavale soovitamiste kaudu jõudsime viimaks Tartu psühhoneuroloogiahaigla läheduses tegutsevasse siiditrüki töökotta, mille töötaja oli nõus õhtuti haltuurakorras trükkima ka suurema hulga kangatükke.

Nii töö teostaja nime kui ka trükkimiskohta hoidsime saladuses, seda ei pruukinud teada isegi lähemad sõbrad, rääkimata vanemate kursuste ajalooüliõpilastest. See info ei lekkinudki kunagi välja.

Mille peale trükkida? Nõukogude defitsiidi tingimustes oli ilma vastavate kaubandussidemeteta võimatu hankida kusagilt mitukümmend ühesugust, ilma pealetrükita särki. Ainsaks võimaluseks jäi teha särgid ise.

Kangavalik nõukogudeaegsetes poodides oli teadagi väike ning meil oli vaja midagi sellist, mis oleks hele, mustrita, võimalikult odav ja piisavas koguses saadaval. Tartu poodides oli ainus tingimustele vastav riie erekollane sits. Mulle see värv üldse ei meeldinud, aga paremat võtta ei olnud. Sellest siis see värvivalik – kollane, millest hiljem sai vaat et fosforiidisõja sümbolvärv. Korjasime soovijatelt raha kokku ja ostsime vajaliku portsu riiet ära.

Kanga käristasime tüdrukutega kahemeetristeks siiludeks. Sellele palakale trükitigi peale aplikatsioonid. Hiljem sai nii kaunistatud kangatükkidest siis särgid õmmeldud.

Idee levik teiste ajalooüliõpilasteni. Ehkki algselt mõeldud peamiselt esimese kursuse projektina, levisid kuuldused võimalusest osaleda fosforiidisärkide aktsioonis peagi ka vanemate kursuste üliõpilasteni. Idee populaarsus julgustas ka meid endid otsima võimalusi veelgi rohkem inimesi kaasama. Sobiv võimalus tundus olevat tutvustada ideed Indrek Tarandile, kes vanemate üliõpilaste ringis oli kahtlemata arvamusliider. Paavo Kuiv kui sõjaväes käinud ja seega samuti veidi vanem kaas­tudeng saigi saadetud Indrekuga rääkima.

Kuigi visioon särkidest oli olemas juba algusest peale, ei söandanud keegi meist algatajarühma liikmetest joonist, mida trükkimisele saata, ise valmis teha. Appi tuli kunstnikukäega ajalooüliõpilane Ly Rebane. Mingil hetkel astus meie väikesest disainitöökojast ehk Ly ühikatoast läbi ka Indrek Tarand, kes leidis, et särkidele plaanitud kiri jäljendavat Saksamaa tuumaenergiavastaste kunagist loosungit. Võib-olla sellega seoses käskis ta panna kogu kirja ette. Tarandi korraldusel tuli kirja juurde lisaks panna muinsuskaitse märk, mille otstarve antud kohal jäi vist küll kõigile juuresviibijaile ebaselgeks. Siiski, Tarandile polnud tollal kombeks vastu vaielda.

Tõepoolest, paralleel sakslastega on täiesti olemas, kuid fosforiidisärkide väljamõtlemisel sellega tegelikult ei arvestatud. Napp küsimus koos lööva vastusega tundusid lihtsalt hea konkreetse väljendusena, millesarnaseid on ajaloos kasutatud mitme aktsiooni puhul. Etteruttavalt võib öelda, et tollal ei oleks ma kuidagi osanud arvata, et nimetatud episood saab tulevikus aluseks Indrek Tarandi väitele, nagu oleks särkidel olev kiri tema väljamõeldis.

Fosforiidisärgid ja maidemonstratsioon. Igal juhul toetasid ka vanemad üliõpilased meie ideed ja särgisoovijate arv kasvas kiiresti. Millalgi tekkis Tarandil mõte panna särgid esimest korda selga 1. mai rongkäigus, kuhu olid plaanitud fosforiidivastased protestiloosungid. Idees iseenesest ei olnud midagi otseselt vastumeelset ka meile kui särkide organiseerijatele. Sellega kaasnes aga nõue kasutada särkidel algselt vaid kirjeid ning loobuda sihtmärgiga Eesti kaardist kui väidetavalt ekstreemsest kujundist. Selle oleksime siis võinud soovi korral trükkida särkidele hiljem, pärast maiparaadi.

Asi tekitas rohkesti paksu verd, aga leidis õnneks lihtsa lahenduse sel moel, et Indrek Tarand hoopiski loobus ideest maidemonstratsioonil särke kanda. Hiljem on mõni ajakirjanik seda otsust seostanud 29. aprillil aset leidnud komsomolikoosolekuga ja ähvardusega Tarand muidu ülikoolist välja visata.1 Nimetatud koosoleku ajaks oli aga esimene partii aplikatsioonidega riiet juba olemas ning esimesed särgid ühiselamu peal üliõpilastel seljas. Et just Tarandit ähvardati särkide pärast ülikoolist välja visata või et üldse oli vahepeal plaanis maidemonstratsioonile särkidega minna oli info, mis suure osani särkide tellijate algsest grupist – tollastest esmakursuslastest – ilmselt ei jõudnudki.

Ei Tarand ega vist ka hiljem asjaga tegelnud ajakirjanikud ei suutnud läbi näha fosforiidisärkide algset ideed – võitluse immutamist rohujuure tasandile. Fosforiidisõda kujutatakse enamasti kui ühekordsete sündmuste rida, millele kollaste särkide laialdane levik oli üksnes taustaks. Tänapäeval võib see ehk nii tundudagi. Tollases olukorras, kus protestiaktsioonidest meediasse üldjuhul veel midagi ei lekkinud, jäid teadmised neist suuresti kuulujuttude tasandile. Kuulujutud ei levi aga tingimata kõikjale. Fosforiidivastaste loosungitega särgid said aga suveilmade saabudes algul Tartus, hiljem ka mujal järjest tavapärasemaks nähtuseks.

Fosforiidisärkidega väljatulek on seotud 1. mai demonstratsiooni ja seal kantud fosforiidivastaste loosungitega kokku alles hiljem.2 Tegelikkuses jäi nende kahe sündmuse kokkupuude põgusaks ning esindas ka kaht erinevat, kuigi loomulikult teineteist täiendavat strateegiat.

Särkide õmblemine. Nii vähe, kui fosforiidisärkide saamislugu senimaani ka kajastatud on, ei mainita neis kirjutistes kunagi konkreetsemalt särkide õmblemist. Tegelikkuses oli see kogu ettevõtmise ilmselgelt kõige ajamahukam tegevus.

Ajaloolaste ühiselamusse saabusid esimesed dekoratsiooniga kangatükid aprilli teisel poolel. Mitmest kirjutisest ja ühismeedia postitusest on jooksnud läbi, justnagu oleks fosforiidivastaseid aplikatsioone trükitud juba valmis õmmeldud särkidele.3 Tegelikult trükiti lihtsalt riidetükkidele, millest alles seejärel õmmeldi särgid. Nii särkide trükkija kui ka teised asjaga seotud tegelased mäletavad, et esimene sats ehk mõnikümmend särgitoorikut koosneski vaid kahe meetri pikkustest riidepalakatest, alles hiljem olid mõned saatnud trükikotta ka juba valmis särgi.

Särkide õmblemine algas minu tollases ühiselamutoas – kus oli tollal meie ainus kasutada olev õmblusmasin – mõistagi suure elevusega. Paraku selgus peagi , et mitme inimese peale jääb vaid ühest õmblusmasinast ikkagi väheks. Lõppkokkuvõttes tehtigi suurem osa särke kodudes, kus aga käidi ju üksnes nädalavahetustel. Nii valmisid särgid aegamööda mitme nädala jooksul. Kes särgi kätte sai, pani selle üldjuhul kohe ka selga – neid kanti mõnda aega ikka igal pool. Tõsi, esialgu küll vaid siseruumides, sest aprilli lõpp oli veel külm.

Peagi jõudis info esimestest ühiselamus kantavatest fosforiidisärkidest ka ajalooteaduskonna juhtkonnani. 29. aprillil toimunud komsomolikoosolekul päriti üliõpilaskonna esindajatelt Riin Alatalult ja Toomas Anepaiolt selle kohta aru. Hoiatati, et särkide kandmine maiparaadil on ebaüliõpilaslik. Riinu tehtud märkmete kohaselt ei osanud esindajad muud kosta, kui et iga üliõpilane ise teab, kas paneb särgi selga või ei.

Särkide edasine levik. Maikuu algul tuli trükkimiselt teine särgilaar. Seda tehes olime hakanud piire tõmbama. Kuigi oli rõõmustav, et soovijaid leidus nii palju, oli särgitoorikute valmistamine seotud rohkete organisatoorsete küsimustega. Järjest tuli juurde inimesi, kes palusid endale ka särki. Siis sai vastu võetud otsus, et üle saja särgi me ei tee. Valdav enamik särkidest läks nagunii ajalooteaduskonnale ning kattis seega enam-vähem kogu sotsiaalselt aktiivse osa sealsest üliõpilaskonnast. Särgi sai ka osa õppejõududest ja osa tegime kingituseks. Kokku organiseerisime omalt poolt ikkagi veidi üle saja särgi trükkimise.

1987. aasta mai algul läksid ilmad järsku soojaks ning siis mindi fosforiidisärkidega esimesi kordi ka Tartu tänavatele. Algul mitte üksinda, vaid väikestes gruppides. Mõistagi jäid kõik vastutulijad meid vahtima ja eks asi tundus endalegi esialgu uudne ja ohtlik.

Esimene rohkearvuline fosforiidisärkidega väljatulek leidis aset 16. mail Tartu Raekoja platsi nn rahukontserdil. Samas kanti ette laul „Ei ole üksi ükski maa“ ning kolm ajalooüliõpilast riputasid raekoja aknast välja loosungi „Fosforiidist saia ei saa“, mille eelmisel õhtul ühiselamus oma jõududega olime maalinud.

Raekoja platsi kontsert oli tõeline läbimurre. Kui senimaani olid kõik fosforiidisärgid meie organiseeritud, siis pärast 16. maid hakkasid särgid lausa plahvatuslikult levima. Nüüd organiseerisid trükkimist eri inimesed mitmes teaduskonnas. Uutes variantides olid disaini üksikasjad sageli natuke teisiti, näiteks kirja värv musta asemel tumesinine, kuid üldplaani see ei muutnud. 1987. aasta suvel oli Eesti täis inimesi, kes kandsid fosforiidivastaseid loosungeid särgina seljas. Peagi tulid ka muud variandid, näiteks särgid, millel kujutatud Priit Pärna karikatuur „Sitta kah!“.

Lugu ja müüt. Fosforiidisärkide valmistamist on seni kajastatud võrdlemisi napilt ning needki kirjutised kubisevad vigadest. Tõele ehk kõige lähemale on jõudnud Eesti Ajaloomuuseumi väljapanek, kus mööndakse, et särgid olid kollektiivne looming. Tõepoolest, ilma kollektiivse kandmiseta poleks fosforiidisärkide fenomeni kuidagi saanud olla. Ometigi ei sünni mingi asi iseenesest. Nii vajas ka fosforiidisärkide organiseerimine omas ajas pealehakkamist ja aega, rääkimata idee arendamisest, levitamisest ja viimasega kaasnevatest probleemidest.

Kuigi vähemalt ajalooteaduskonna esmakursuslastest teadsid küll kõik, kes fosforiidisärke organiseerivad, hoidsime praktilisi üksikasju enamiku inimeste eest saladuses. Tollal tundus nii mõistlik, seda enam et kuuldusi sellest, kuidas teatud instantsidest on püütud välja uurida idee algatajate või näiteks särkide trükkijate nimesid, jõudis meieni mitmeid. Ilmselgelt keegi ei koputanud. Nii mõnelgi korral mõtlesin tollal sellele, kui õigesti ikka tegin, ei olin vastu seisnud täpse info laiemale levitamisele. 1987. aasta olud ei olnud kaugeltki veel sellised, mis juba vaid aasta hiljem.

1989. aastal ilmunud Mart Soidro artiklis 1987. aasta fosforiidikevadest ülikoolis on fosforiidisärkidele muude ürituste kõrval pühendatud lühike lõiguke ning sealgi on mainitud vaid mõned sellega lähemalt seotute nimed, ilmselt need, mis Soidrole tuttavamad tundusid.4 Ehkki Soidro ei olnud ajalooüliõpilane, on selline teadmatus siiski kummastav. Tol ajal oleks piisanud vaid mõne inimese täiendavast küsitlemisest. Tundub, et piirduti peamiselt Indrek Tarandi arvamusega ega tuntud huvigi ülejäänute vastu.

Sama teed on oma fosforiidisõjast jutustavas raamatus läinud Juhan Aare, kel kogu särkide kirjeldus on üldse äärmiselt vigaderohke. Mälestuste osas on pöördutud vaid Indreku poole, keda veidi täiendab Angela Saks.

Tundub, et ajaloos kehtib sama reegel, mis looduseski: tühja kohta ei jää. Kui pole teada, kes tegi, kerkib peagi esile keegi, kes väidab, et tema tegi. 2017. aasta maikuus kinnitab Soidro taas kord Indrek Tarandile viidates, et just Tarand mõtles välja fosforiidisärgid.5 Selle taustal ei peakski enam väga üllatama ühismeedias esitatud Indrek ja Kadi Tarandi väited, nagu oleksid just nemad fosforiidisärgid nii välja mõelnud kui ka nende trükkimise organiseerinud. Särkide valmistamise protsessi on koguni üksikasjalikult kirjeldatud, viidates muu hulgas Võhmas elanud julgele abielupaarile, kes trükkimise enda peale olevat võtnud. Nimetatud inimesed paraku ise fosforiidisärkide valmistamist ei mäleta ega meenu neile ka kohtumist Indrek või Kadi Tarandiga. Erinevalt särkide tegelikust trükkijast, kel on hästi meeles sündmused ja selles osalejad ja on ka alles särkide valmistamiseks kasutatud kiled aplikatsioonidega.

Fosforiidisärkide kampaaniat mäletab kaudselt terve rida tollaseid esmakursuslasi, kes samuti ei kipu aktsiooni Taranditega seostama. Tundub, et keegi pole vaevunud nende käest küsimagi. Kuid on ka inimesi, kes midagi ei mäleta, ning kui üldse, siis viitavad seni meedias avaldatule, näiteks Soidro või Aare kirjutistele. Seegi on inimlik – meelde jäävad ju eeskätt sündmused, milles ise oled osalenud.

Minus kui ajaloolases tekitab fosforiidisärkide lugu eeskätt küsimuse sellest, kui palju me võime usaldada inimeste mälestusi. Fosforiidisõjast on möödunud vaid 30 aastat, enamik tollaseid inimesi on jätkuvalt elus ja aktiivses eas. Ometigi võib kohata lausa vastandlikke meenutusi. Ilmne on ka trükis avaldatud mälestuste domineerimine, kuigi need võivad olla juba algselt valed või puudulikud. Praegu on võimalik neid vastuolusid veel lahendada, kasutades muid allikaid või küsides teiste inimeste käest. Aga kui meil seda võimalust enam pole? Kui peame otsustama näiteks Vabadussõjas osalenute või mõne XVIII sajandil elanu mälestuste põhjal?

Vaevalt et minagi oleksin seda kirjatükki ette võtnud, kui poleks olnud kunagise kursusevenna Allan Kasesalu projekti kirjutada raamat ülikooliaastatest. Mälestuste vastuolulisus on hämmastanud ilmselt nii mind kui ka teda. Vägisi tundub, et isegi ajaloolises plaanis suhteliselt hiljutiste sündmuste puhul jääb domineerima see, kes on valjuhäälsem ja enesekindlam. Esitanud Indrek Tarandile korrektsuse mõttes täiendava küsimuse fosforiidisärkide autorsuse kohta, saime vastuseks mitmekordse kinnituse, et tema need tõepoolest välja mõtles ja särkide trükkimise organiseeris Kadi Tarand.6 Lisaks hinnangu, et ega päriselt ju olnudki tähtis, kes tegi.

Viimases on Indrekul õigus. Lõppkokkuvõttes ei olegi nii oluline, kes ja kuidas fosforiidisärgid tekitas. See on vaid ajalooline nüanss. Peaasi, et suudeti üheskoos ületada nõukogudeaegse abitusetunde ja hirmu piir. Selle nimel said alla surutud siin-seal esile kerkinud erimeelsused ja tehtud ühise eesmärgi nimel koostööd ka edaspidi. Tähtis on hoopis tulemus – inimesed võtsid oma maa eest otsustamise oma kätte. Eesti NSVs olid küllap ka kollased fosforiidisärgid üks esimesi sammukesi selles suunas.

1 Aare, Juhan. Fosforiidisõda 1971–1989. Kirilille Kirjastus, Tallinn, 1999. Lk 188.

2 Aare 1999, lk 195–189.

3 Näiteks Aare 1999, lk 187.

4 Soidro, Mart. Fosforiidikevadest ülikoolis. Kaks aastat hiljem, Vikerkaar, 1989, nr 7.

5 Soidro, Mart. Maiparaadist ja volbriööst. Meie Maa, 29. IV 2017.

6 Indrek ja Kadi Tarandi e-meilid Allan Kasesalule, 10. VIII, 27. VIII ja 4. IX 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht