Kodanikupalgast kui sotsiaalutoopiast

Prioriteetideta, kõikidele laienev riigi teostatav rahakülv ei sobi ökoloogiakesksesse paradigmasse.

ERIK TERK

Universaalse baassissetuleku ideed (UBS) on finantsilisest küljest lihtne rünnata. Tirida voodis tekki ülespoole, kattes sellega pea, mis eriti külma ei karda, ja jättes sellega teki alt välja jalad, mis seda kardavad. Et tekki ei hakataks uuesti allapoole tirima, peame ostma täiendava teki jalgade katmiseks ja oleme jälle küsimuse ees, kust selleks raha saada. Unustame aga momendiks selle ja kujutame ette, et raha on. Näiteks hinnaliste loodusvarade ammutamise teel või tehnoloogiarevolutsiooni tulemusena (robotid, tehisintellekti rakendused jms). Kas UBSi kasutuselevõtt oleks sellistes tingimustes mõistlik ja mis see endaga kaasa toob? Ka paljud UBSi üle arutlejad pole käsitlenud seda mitte niivõrd realiseerimisvalmis lahendina, vaid sotsiaalse utoopiana, mis avab ühiskonnateemade käsitlemisel uued horisondid. Mõttes utoopiate läbimängimist peetakse lausa üheks tulevikuseire meetodiks.

Kaks võimalikku stsenaariumi

Et võrrelda ühiskonna ümberkorraldamise ideoloogiaid, jaotame mõnevõrra lihtsustatult kõik ühiskonnas toimuva kolme kihti ehk tasandisse. Esiteks turumajanduslikel, ekvivalentsetel vahetussuhetel, tavaliselt rahalistel suhetel põhinev tegevustasand. Teiseks tasand, millel toimuvad riigi vahendusel mitmesugused ümberjaotamise, vahendite suunamise ja reguleerimise protsessid. Alates hättasattunute või hariduse ja tervisekäitumise toetamisest ja lõpetades puisniitude säilitamisega. Paraku toimib see tegevustasand vaid poliitikute ja ametnike abil poliitilise turu ja bürokraatiamasina kaudu. Kolmandaks lokaalsete suhete kiht, mis seostub peamiselt kogukondade ja perekondadega. Majandamine (ka näiteks peremajandus on majandus) põimub seal muud laadi tegevustega, rahva eluterviku kui sellisega. UBSi pooldajate käsitlustes võiksid toimuda põhimõttelised nihked eelnimetatud kolme kihi vahel, nendevahelistes proportsioonides ja suhetes. Vaatleme kaht võimalikku stsenaariumi.

Stsenaarium A. UBSi põhitulemust nähakse selle stsenaariumi puhul turumajandusliku tasandi tugevdamises, uuele kõrgtehnoloogilisele majandusele tee puhastamises, poliitikute ja bürokraatide kaudu toimiva regulatsiooni mõju vähendamises. UBSi teke teeb liigseks bürokraatliku sotsiaalkaitse süsteemi jms. Tõenäoliselt hariduses ja teaduses jäetakse riigile siiski ka mingi roll, kui ta teenindab uue majanduse vajadusi. Revolutsiooniliselt arenev majandus vabaneks „liigsete inimeste“ koormast. Kõrgtehnoloogiast huvitatud „taibud“ saaksid UBSi toel oma „garaažides“ midagi nokitseda, tuua seeläbi värskeid ideid ja värsket verd tehnoloogiamajandusse.

Võimalikuks, vahest isegi tõenäoliseks tulemuseks on sellise stsenaariumi puhul ühe ühiskonna sees kahe eri loogikaga toimiva inimeksistentsi teke. Üks kiirem, pingelisem ja jõukas ning teine aeglasem, omaette elu elav. Efektiivsusele orienteeritud maailmast ja selle tegelikkusest mitte eriti teada tahtev osa kodanikkonnast, kes elab selle protsentidest, on selle poolt kinni makstud. Midagi indiaanlaste reservaadi taolist. Milliseks jääb nende kahe maailma suhe pikemal ajaperioodil, kui eraldatuks nad jäävad? Kas võib eeldada, et nad suudavad jätkata oma eksistentsi ilma tõsiste konfliktideta?

Stsenaarium B. Selle stsenaariumi puhul toimub nihe esimese (turumajandusliku) ja vähemalt osaliselt ka teise (poliitilise ja bürokraatliku) kihi kahjuks ja kolmanda, kogukondliku kihi kasuks. Domineeriv osa ühiskonna tegevusest kandub tagasi kogukondade sülle. Midagi sellist paistab välja pakkuvat Hasso Krull.¹ Teise kihi, poliitika- ja bürokraatiamaailmaga seostuva kohta Krull midagi täpsemat ei ütle. Oletame, et ka see tõmbub mingil määral kokku, aga mingi osa sellest siiski säilib. Oletame, et selline rõhuasetuste ümberkantimine ühiskonnas õnnestub ja vabanenud energia suundub turumajandusest just nimelt kogukondlikku tegevusse ja et kogukondlikum elu on vähem tarbijalik, võrdsem, humaansem, ökoloogilisem. Et see on olnud paljude taotlus, mille mõjule pääsemist oli seni takistanud majanduslik sund. UBSi teke vabastab inimesed selle surve alt ja nad hakkavad koos tegelema loomulike ja õigete asjadega. UBSi juurutamine kui lihtne administratiivne samm omab seega justnagu võluvõimu, suudab kapitalismi nipsust tühistada.

Kui rahvas saab riigilt toetuseks UBSi, võivad lokaalsed, ökoloogilist elu harrastavad ja ärimajandust suuresti ignoreerivad kogukonnad töö vähesest tootlikkusest hoolimata võib-olla tõesti kuidagi ots otsaga kokku tulla, ent sellise elulaadi laiem levik ühiskonnas, isegi kui loeme selle igati mõistlikuks, ei too enam riigile varasemaga võrreldavat tulu ja kuivatab sedakaudu UBSi toitva rahapuu juured. Krulli põhimõtetele tuginev stsenaarium teeks ise oma jätkumise kiiresti võimatuks. Kas selleks ajaks, kui UBSiga seotud lisafinantseerimine lõpeb, on ühiskond juba ära õppinud kokkuhoidliku elu ökoloogilistes kommuunides, mingit laadi tänapäeva kibutsites? Vaevalt, tõenäolisem on, et UBSi kollaps saabub varem ja inimesed, kes on oma strateegia ehitanud sellega kaasnevatele kasvuhoonetingimustele, saavad tugeva psühholoogilise šoki ning peavad tagasi pöörduma endist laadi elu juurde.

Iseenesest võime loota ja uskuda, et tänapäeva ökoloogilisse kriisi sattunud ühiskond suudab end kuidagi nullkasvule või isegi miinuskasvule ümber häälestada, aga pole loogilist alust seostada selle eksistentsiaalse ülesandega hakkamasaamist UBSiga, mis on hoopis „teise seina nael“. Prioriteetideta, kõikidele laienev riigi teostatav rahakülv ei sobi ökoloogiakesksesse paradigmasse ja niisugust raha seal lihtsalt ei teki. Kogukondlikkus on tänapäeva globaliseerumise teele läinud maailmas tõesti suur defitsiit, hiljuti eesti keeles ilmunud raamatus² väidab Jan Zielonka, et kogukondlikkuse loosungi kaaperdamine on üks põhitegureid, mis on aidanud eri karva äärmusjõududel saavutada sedavõrd suurt poliitilist mõju. Häda on aga selles, et UBS ei saa olla abivahend ühiskondade taas liikumisel kogukonna poole.

Mõlema stsenaariumi puhul on vähendatud administratiivse tasandi mõju, ühel ärisektori, teises kogukondliku tegevuse kasuks. Mingis mõttes on mõlemal juhul püütud ühiskonnas suurendada iseregulatiivsust ja iseenesest võib seda otsingusuunda ka toetada. Kust aga ikkagi jookseb piir, mis näitab, mille saab ära lahendada arenev turg või vahetud omavahelised kokkulepped ja milliseid pole sel viisil lahendada võimalik? Nii nõndanimetatud rohepöördel kui ka võimalike sotsiaalsete kataklüsmidega hakkamasaamisel tundub lootuse panemine sellele, et asja lahendab ära „Muskide ja Zuckerbergide“ kõrgtehnoloogiaäri või kogukondades toimuma hakkav inimeste moraalne uuestisünd ja rohujuureinitsiatiivid, selge sinisilmsusena. Mõlema nimetatud ülesande täitmiseks on paraku vaja ka tugevat fokuseeritud poliitikat riikide ja riigiülesel tasandil, finantside suunamist prioriteetsetesse valdkondadesse jms. Fokuseeritus ja koordineeritud tegevus makrotasandil on UBSi alusideoloogia nõrk külg. Olles nõus Krulliga, et bürokraatlikud struktuurid võivad muutuvates tingimustes kergelt puruneda, ei ole meil võimalik neile lihtsalt käega lüüa. On vaja teha pikka ja vastikut tööd, et parandada poliitika ja riigivalitsemise kvaliteeti, et see vastavaks eelseisvatele ülesannetele.

Utoopiad ja düstoopiad

Tuleb nõustuda Martin Aidnikuga, et UBSi kui sotsiaalse utoopia idee on suunatud tänapäeva heaolusüsteemide puuduste ületamisele.³ Pakutakse välja viis, kuidas sünteesida kaht omavahel tugevas pinges olevat taotlust – ühelt poolt taotlust individuaalsele eneserealisatsioonile ja teiselt poolt kindlustunde kasvule ja selle kaudu võimalikule ühiskonna sidususe parandamisele. Nagu eespool näidatud, kerkib selle ideoloogia üle diskuteerimisel paratamatult üles ka teine, mõnevõrra laiem teema: kuidas leida praegusest sobivam tasakaal ärilist laadi iseregulatsiooni, riikliku reguleerimise ja kogukondliku tegevuse vahel. Usun, et UBSiga tehtud teoreetiline töö, idee pooldajate ja vastaste vaidlused aitavad meid hakata paremini mõistma heaolusüsteemide täiustamise probleeme ja dilemmasid. Kas see kontseptsioon aga suudab pakkuda, vähemalt oma puhtal kujul, neile küsimustele rahuldavaid vastuseid? Kahtlen selles.

Võib olla nõus sellega, et muutusi, mis tekivad inimeste käitumises pärast garanteeritud baassissetuleku kindlustamist, pole õige mõõta ainult majanduslikest kriteeriumidest lähtudes, et tähtsaks tuleb pidada ka selliseid tulemusi nagu pingelangus ja vaba aeg sotsiaalselt kasulikuks tegevuseks jm, kuid eeldus, et need tingimata viivad ühiskonna sidususe paranemisele, on sügavalt hüpoteetiline, tõestamata. Mis keerulistes süsteemides, nagu seda on ühiskond ja majandus, pärast UBSi kasutuselevõttu toimuma hakkab, on nähtud süsteemi innukate pooldajate poolt läbi roosade prillide. Ka lokaalsed eksperimendid – valime loosiga mingi arvu inimesi, anname neile raha korraga või tükikaupa kätte ja vaatame, mis kahe aasta pärast juhtunud on – ei anna erilist vastust.

Utoopiate realiseerimisel on see, et välja tuleb midagi muud, kui oli eeldatud ja loodetud, pigem reegel kui erand. Mis juhtub, kui läheksime ühtede inimeste töösfäärist väljumise soodustamisele teiste loodud produkti arvel, annab ilmselt põnevat ainest aimekirjandusele, seda nii utopistlikust kui ka düstoopilisest vaatenurgast. Kas vabatahtlik loometöö, sotsiaalse sidususe ja kogukondlikkuse suurenemine või ühe ühiskonna sees mitme isoleeritud, omaette elu elava maailma teke või hoopis suurem indiviidi võõrandumine. Või siis kunstlikel eeldustel loodud süsteemi lagunemine juba mõni aasta pärast käivitamist.

1 Hasso Krull, Konservatismi viletsus. – Postimees 24. XI 2020.

2 Jan Zielonka, Vasturevolutsioon. Liberaalne Euroopa taganemisteel. Varrak, Tallinn 2020.

3 Martin Aidnik, A study of utopia in Zygmunt Bauman’s social thought: humanistic sociology and citizen’s income. Doktoridissertatsioon. TLÜ, Tallinn 2018.