Kodanikupalk – mis, miks või miks mitte?

Ida-Euroopa poliitikas on kodanikupalka pooldanud just autsaiderid, sest nii saab lubada paljudele tasuta kingitust, ilma et oldaks kohustatud oma plaani teoks tegema.

ERIK TERK, JOHANNA VALLISTU

Eesti keeles kodanikupalgaks nimetatut tuntakse mujal teaduskirjanduses universaalse baassissetuleku või tingimusteta põhisissetuleku nimetuse all. Asja mõte on, et Universal Basic Income (UBI, eestikeelne lühend UBS¹) tagab kõigile regulaarselt (nt kord kuus) ühesuguse inimesest ja staatusest (töötav, õppiv või töötu, jõukas või vaene) sõltumatu sissetuleku.

Mõtet on teoreetilistes diskussioonides vilgutatud ka varem, viimastel aastatel on aga sellealased arutelud hoogustunud. Teemaga tegelnud inimeste ring on lai, ulatudes humanitaaridest majandusanalüütikuteni. UBSi toetajate taotluste spekter on kaunis kirju ja kõigub ka taotluste ambitsioonikuse määr. Eristada saab kahte orientatsiooni, millest siinkohal nimetame ühte finantsilis-tehnokraatlikuks, teist sotsiaal-utopistlikuks.

Finantsilis-tehnokraatlik lähenemine vaatab vastu näiteks OECD ja Maailmapanga analüütikute töödes. Eesmärk on sotsiaaltoetussüsteemi ratsionaliseerimine. UBSile üleminekut vaadeldakse erinevate ja tihti mitte eriti ratsionaalsete ega efektiivsete sotsiaaltoetuste kokkutõstmisena, nii et need laieneksid ühesuuruse summa kujul kõikidele. Püütakse lähtuda nn eelarve­neutraalsuse põhimõttest, tekitada UBS senistele toetustele kulunud raha baasil nii, et uusi makse ei kehtestata. Oluliseks peetakse piisavalt suurt UBSi, et vältida ka suurema tööpuuduse korral sotsiaalsete pingete plahvatust. Seetõttu ei eitata päris ka maksutõusu, kuid vaadatakse seda pigem UBSile ülemineku takistuse, mitte selle tingimatu komponendina.

Tunnistatakse, et UBSil on miinuseid, ent ollakse võlutud lahendi lihtsusest. Selles nähakse eelkõige võimalust riikidele, kus on tekitatud keerulised ja kallid, pigem demotiveeriva mõjuga toetussüsteemid. Selliseid riike jätkub. Tihti ei toeta seal süsteem mitte neid elanikkonna kihte, kes on tõesti hädas või vajavad toetust või keda tuleks ühiskonna huvides kuidagi stimuleerida, vaid neid, kes on suutnud endale need eelised välja pressida. UBS annaks võimaluse tugisüsteemi käkki keeranud riikides plats puhtaks lüüa ja restardi teha. Mingit ühiskonna põhimõttelist muutmist selle käsitlussuuna esindajad ei taotle.

Sotsiaaal-utopistliku lähenemise puhul püütakse UBSi abil luua praegusest hoopis erinevat ühiskonda. Kes pooldab kodanikupalka sellepärast, et loodab suunata ühiskonna rottide võidujooksust ja mõttetust ja hukatuslikust tarbimisrattast väljumise teele, kes peab silmas eelkõige sotsiaalset harmooniat, kes lihtsalt inimese vabadust, kes loodab tekkivat loovuse plahvatust, Lottede leiutajakülade teket. Mõni selle suuna esindajaist võib pidada UBSile üleminekul maksutõusu vajalikuks, mõni mitte, mõni väidab, et maksustama hakatakse UBSi puhul inimeste asemel roboteid. Tihti aga ei kergita selle suuna esindajad UBSi kehtestamiseks vajaliku maksu­taseme küsimuselt üldse katet.

Idee aktualiseerumise põhjused

UBSi populaarsuse tõusu taga võib näha kolme liiki põhjuste korraga esilekerkimist. Esmalt muutused tööturul. Töökohtade vähenemine on just kõrgema palgatasemega maadel tõsine probleem, mis polariseerib ühiskonna, murendab ka keskklassi. Esiteks kaob paljude traditsioonilistes majandusharudes töötanute töökoht. Ümberkvalifitseerumine ja uue töö leidmine ei ole kerge (eriti eakamatele). Kui endine amet on olnud hästi tasustatud ja ühiskonnas lugupidamisväärne, käib ametivahetus ka väärikuse pihta, mistõttu rahulolematus vaid süveneb.

Suuresti kindlustasid Brexiti ja Trumpi võidu just traditsioonilise tööstusega piirkonnad. Seoses jätkuva automatiseerimise, robotiseerumise, digiteerimise ja tehisintellekti kasutuselevõtuga kardetakse veelgi suuremat töökohtade kadu.² See ei puuduta ainult tööstust, vaid ka teenindust. Praegused tugisüsteemid on kujundatud traditsioonilisest stabiilsest töösuhtest lähtudes, tänapäeva dünaamilise tööhõive puhul (sh platvormitöö) on aga seda, kes ikka parasjagu kui palju ja kus tööd teeb, piisavalt keeruline välja selgitada. Ühtpidi on inimesel küllalt lihtne end riigile formaalselt töötuna eksponeerida, teistpidi on suur oht jääda tegeliku teenistuse kaotuse puhul turvavõrguga katmata.

Suure närvipinge ja pikemas plaanis ka töö kaotamise oht ei puuduta ainult traditsioonilistel, vaid ka moodsamatel aladel tegutsejaid. Äraelamiseks eri tööandjate jaoks ajutise või osalise koormusega tööotsi tehes ja tihti mitmel rindel rabades ei pruugita leida aega ja energiat oma oskuste ja konkurentsivõime tõstmiseks. Siit võrgutav idee: kui normaalseks peetava tasuga palgatööd, vähemalt täisajalist tööd niikuinii kõigile ei jätku, siis võiks äkki jätta selle võimaluse neile, kel on selleks eeldusi ja motivatsiooni ja kes suudavad seetõttu saavutada suure tootlikkuse. Teiste osas tuleks aga loobuda punnitamisest, püüetest inimesi tööhõives hoida ja aidata neil tööturule uuesti siseneda. Regulaarse UBSiga inimene vaataks ise, kas püüab töökohta leida, üritab töötada osaajaga või leiab endale mingi alternatiivse eluviisi.

Võib ju vastu väita, et pelgalt äraelamisrahast ei piisa. Inimene peaks olema kuidagi hõivatud, sest see tõstab ta enesetunnet, enesest lugupidamist. Nõus, ütleb UBSi pooldaja, aga on ju ka vabatahtlik töö, eneseteostus hobide pinnal, piiramatuid võimalusi pakkuv virtuaalmaailm jms. Pealegi võiks UBS võluda inimesi, kes on iseenesest küll võimekad, aga pole huvitatud oma loomingut turumajanduses müüma. Kui materiaalseid eluhädasid kollitamas pole, võivad nad luua mitte ainult endale, aga ka kogu inimkonnale olulisi väärtusi.

Teine põhjus on tänapäeva heaoluühiskonnaga riigis jaotatavate sotsiaalset laadi toetuste süsteemi komplitseeritus. Jutt ei ole mitte ainult töötu abirahast ega sotsiaaltoetusest kitsamas mõttes. Väga erinevat laadi toetused laienevad heaoluühiskonnas suurele osale elanikkonnast. Peale hakkamasaamise peetakse üha olulisemaks ju ka inimeste võimestamist, et nad saaksid edaspidi töös ja elus edukalt kaasa lüüa. Erakondade poliitkonkurents aitab kaasa sellele, et iga partei püüab riigieelarvesse suruda mingeid oma elektoraadile olulisi kitsamaid toetusi. Ühiskonna arengu käigus diferentseeruvad inimeste vajadused üha enam: kellele on olulised toetused oma vaimse ja füüsilise vormi turgutamiseks, kellele tasuta koolitoit, hambaravi, pension, lastehoid jne. On üha segasem, mida peaks toetama ja kes peaksid olema toetatavad. Paljudes riikides on heaolusüsteemi administreerimine muutunud väga keeruliseks ja kalliks. Kaod suurenevad eri tüüpi nihverdamise või nende vältimiseks vajaliku kontrollimise mahu suurenemise tõttu ja lõpuks ei ole niikuinii keegi rahul: bürokraatlik süsteem ei ole inimeste meelest paindlik ning tõestamine, et sul on õigus saada mingit toetust, ajab hinge täis. Seetõttu hakkavad tugevnema ka hääled, et niisugune süsteem tuleks asendada millegi palju lihtsamaga, universaalsemaga.

Kolmas põhjus on ühiskonna jõukus. Vaeses ühiskonnas on üliraske koondada eelarvesse kõigile tingimusteta võrdseks laialijagamiseks mõeldud rahasummat, mille puhul võiks UBS tekitada sotsiaalse efekti. Arenenud riikides on aga töö tootlikkus väga suur ja seoses robotiseerimise, tehisintellekti jms tõuseb selle tase tulevikus veelgi. See tähendab võimalust katta inimeste esmavajaduste rahuldamise kulud küllalt väikese protsendi arvel ühiskonna kogutoodangust. Seega peaks kitsama suunitlusega konkreetselt toetamispoliitikalt laiemale, aga ka kallimale ümberjaotamispoliitikale liikumine olema eduka heaoluühiskonna korral põhimõtteliselt võimalik. Või siis võib see võimalus eelseisva tehnoloogiarevolutsiooni najal avaneda. Seda isegi siis, kui arvestame, et esmavajalikuks peetava maksumus on jõukamates riikides suurem kui vaestes. USAs ongi UBSist räägitud kui võimalikust tuleviku ühiskondlikust leppest: riik saab tehnoloogiliste uuenduste toel veelgi jõukamaks, nendesamade uuenduste, eriti tehisintellekti tõttu, muutuvad aga paljud praegused töökohad ülearuseks.

Ühes voodis, aga oma unistusega

Tavaliselt on UBSi seostatud vasakpoolse mõtteviisiga. UBSi saab ju võtta kui püüet otsida kapitalismis domineerivate motiivide (rahateenimine, kasvav tarbimine) asemel muid arenguvõimalusi ja arengumehhanisme. Pealegi on UBSi puhul tegemist ikkagi ümberjaotamisega, kui lähtume eeldusest, et jõukama inimese sissetulekult laekub eelarvesse suurem summa kui vaesemalt inimeselt. Kui summa uuesti laialijaotamisel saab igaüks varanduslikule seisule vaatamata võrdse summa, siis on see ümberjaotamine ju ikkagi justnagu vaesemate inimeste kasuks. Viimane argument küll enamikul juhtudel ei päde. Kui UBS kehtestatakse seniste sotsiaaltoetuste ärajätmise hinnaga ja kui kehtivad sotsiaaltoetused jaotuvad ennekõike elanikkonna vaesematele kihtidele, siis on kaotajateks pigem vaesemad.³

Ideel on aga veetlust ka parempoolsete silmis. Ümberjaotamine iseenesest ei pruugi ju meeldida, aga olukorras, kus seda vähendada ei anna, sest sotsiaalsete lõhede suurenemine on, eriti seoses tööpuudusega, tõsiselt ühiskonna toimimist ähvardav probleem, on UBS nende vaatekohalt pehmem ja meeldivam võte kui ümberjaotamine tulumaksu progressiivistamise kaudu. Ja see, et riik saaks sotsiaalküsimustega tegelemise probleemid mingi rahasumma laudakäimisega oma kaelast ära, on tõsine kergendus. Pealegi on lootust toimetada sel moel osa elanikkonda töötuse kasvu tingimustes jalust ära, et ettevõtlikel ja pürgijatel oleks võimalus majandusega edasi minna.⁴

Mõlemas nimetatud leeris on ka UBSi põhimõttelisi vastaseid. Vasakult poolt: miks on vaja jaotada sotsiaalsete probleemide lahendamiseks vajalikku raha ka inimestele, kel pole hakkamasaamisega muret ja kellest vähemalt osa oma niikuinii suure sissetuleku tõttu sellest ka erilist rõõmu ei saa? Konservatiivsematel on jällegi sügav kartus, et inimestele lihtsalt niisama raha kättejagamine rikub ära töömoraali, aga ka üldse moraali: inimesed harjutatakse kõike niisama saama, väheneb vastutus enda ja oma pere tuleviku pärast. Libertaaridel, kes on küll igasuguse ümberjaotamise vastased, on lahendi negatiivsete külgedega kergem leppida ideoloogilist laadi kaifi tõttu. Kuna heaoluühiskonnast on nende arvates saanud riigi talumatu ülemvõim inimeste üle, siis aitab UBS laiutavat riiki ta positsioonidelt tagasi tõrjuda. Iga inimene otsustagu ise, mida vajab: kellele ümberõpet, kellele ajaviitmist, kellele leiba, kellele tsirkust.

UBS on oma alusideoloogialt tugevalt indiviidikeskne lahend: mitte ainult liberaalil, aga ka tugitoolianarhistil on seda tunnustada lihtsam, kui näiteks kollektiivsete tööturu kaitse meetodite eest võitlema harjunud sotsiaaldemokraadil. UBS jätab inimese tema võitluses oma tööhõive säilitamise eest või tingimuste eest, milles ta leiab end olevat pärast töö kaotamist, tema enda meelevalda. Hakates UBSi saama, kaotab töövõtja ju senise tööturupoliitika toetuse, mis on mõnedes riikides kaunis helde. See äri võib osutuda talle kokkuvõttes kahjulikuks.

Erinevatele motiividele vaatamata on enam-vähem kõigil UBSi toetajatel üks ühisjoon: nad on kriitilised riigiaparaadi praeguse toetus- ja ümberjaotamispoliitika suhtes. Seejuures ollakse umbusklikud teineteise vastu, peljatakse varjatud agendat. Parempoolsed kardavad, et vasakpoolsetel on UBSi vaja selleks, et selle varjus tassida sisse üldine maksukoormuse tõus, vasakpoolsed jälle seda, et UBSi kehtestamisel tehakse reform neid toetava valijaskonna arvel.

UBSi kasutuselevõttu võib poliittehnoloogiliselt soodustada see, et OECD analüütikute arvutuste järgi on enamikus riikides suurem nende inimeste arv, kes võidaksid UBSi kehtestamisel nn eelarveneutraalsuse juures (sotsiaalpoliitikat ei lisafinantseerita teiste kulude arvel ja maksukoormus ei tõuse), kui nende arv, kes UBSi tõttu kaotaksid. Sotsiaalpoliitikaks mõeldud raha määritaks ühiskonnas rohkem laiali: osa sellest läheks inimestele, keda varem ei toetatud või toetati vähesel määral, seni suuremate toetuste saajad aga kaotavad. Millised inimeste üksikkategooriad jäävad tugeva löögi alla, erineb riigiti, kuid paljudes on nendeks näiteks last kasvatavad üksikvanemad ja paljulapselised pered. Kaotajate protest on tõenäoliselt küll kõva, aga sellest ei pruugi piisata eelnõu blokeerimiseks.

Rikas ja helde versus vaene ja kitsi

UBSi rakendatavus ja võimalik efekt ei sõltu aga ainult ideoloogilistest ja poliitilistest hoiakutest, vaid suurel määral sellest, kui jõuka maa ja kui helde sotsiaaltoetuse poliitikaga on olnud seni tegemist. Võrdleme kahte tinglikku maad. Esiteks riik A: jõukas ja oma jõukust robotiseerimise ja digiteerimise kaudu suurendav maa, millele on iseloomulik ulatuslikult välja arendatud kaunis keerukas ja kulukas helde heaolusüsteem. Teiseks riik B: suhteliselt vaene, kesiselt välja arendatud ja tavaliselt ka lihtsakoelisema heaolusüsteemiga maa. Maailmas on muidugi ka mõningaid mitte eriti jõukaid, kuid lahke heaolusüsteemiga maid ning jõukaid, aga kitsisid, aga neid on eespool toodud kahe tüübiga võrreldes vähe. Eesti pole vaene küll globaalsest vaatepunktist, kuid on seda kindlasti arenenud majandusega maadega võrreldes, sealhulgas vanade ELi maade kõrval. Nende foonil ei ole ka Eesti praegune heaolusüsteem kuigi lahke ja kuulub kindlasti pigem lihtsamate kui keerulisemate hulka.

Rikka riigi puhul ei moodusta igale inimesele tagasihoidlikul tasandil äraelamist tagava või vähemalt selle taseme lähedale ulatuva UBSi katmiseks vajalik summa riigi kogutoodangust eriti suurt osa. Suure ja keeruka heaolukulude süsteemiga riigis saab UBSi kehtestamisel suure osa seniseid eriti ebaefektiivseid ja suurema halduskuluga toetusi suuremate vaidlusteta ära jätta. Mõningad kriitilisema tähtsusega toetused saab arvatavasti ka säilitada, võib-olla mõne isegi hiljem paremal kujul taastada. Kui riigi tootlikkus ja jõukus kasvab, ei pruugi UBSile üleminek väga suurt lisakatet eeldadagi. ⁵

Maksutõus UBSi sisseseadmiseks ei pruugi minna muidugi kergelt. Šveitsis 2016. aastal läbi viidud UBSile üleminekut taotlev referendum põrus läbi suurelt: 77% 23% vastu. Referendumil polnud küll küsimuses fikseeritud võimaliku UBSi suurust. Kuna selle mõtte pooldajad olid rääkinud küllalt suurest äraelamist võimaldavast summast (3000 Šveitsi franki aastas), oli šveitslastel, kelle riigi sotsiaalpoliitika ei ole teiste arenenud riikidega võrreldes eriti helde, kohe selge, et siin lõhnab suure maksutõusu järele.

Arenenud majandusega jõukates riikides osatakse näha positiivses valguses ka UBSi rakendamise neid aspekte, mis mujal tunduvad negatiivsetena. UBS võib pidurdada soovi teha palgatööl rohkem töötunde või pürgida iga hinna eest tasuvamale ametikohale. Tore, sest töötunnid on ju niikuinii defitsiit ja vabanev aeg kulub ära laste või lastelastega tegelemiseks või oma kogukonna elus kaasalöömiseks. UBSi rakendumine toob kaasa osalise tööhõive kasvu ja võimaluse teha palgatöös ajutiselt pause. Jälle hästi: nutikatel inimestel, eriti noortel, on enam võimalusi oma ideede kallal muneda, et neid siis näiteks ettevõtjatena rakendada. Ilmselt seetõttu on sellised tegelased nagu Mark Zuckerberg ja Elon Musk end UBSi pooldajaks kuulutanud.

Lihtsamate või lihtsamaks peetud teenindustööde puhul, mida ei anna kergesti vähemalt lõpuni mehhaniseerida ja mida praegu tehakse väikse tasu eest, hakatakse ilmselt UBSi rakendumisel suuremat palka nõudma. Aga on see siis paha, kui näiteks lapsehoidjad või vanurihooldajad hakkavad oma olulise töö eest väärikamat tasu saama? Kui palju väheneb üldine tööhõive, selle üle võib vaielda. OECD analüütikud pakuvad, et kui UBS kehtestataks tasemel, mille määrab praegune sotsiaaltoetuste kulu, siis mitte eriti. Küll võib eeldada osaajalise töö populaarsuse tõusu.

Mitte nii jõukate ja kitside riikide puhul on pilt teistsugune, sest rida eelkirjeldatud eeldusi siin ei kehti. Äraelamist võimaldava või isegi sellelähedase UBSi kokkusaamine on riigi kogutoodangu foonil utoopiline isegi siis, kui sellega kaasneks suur maksutõus. Elukallidus ja elatusmiinimum on siin küll väiksem, aga kogutoodangu maht jääb jõuka maa omast veelgi enam maha. Suurt katet ei saa tulla ka heaolukulude kokkutõmbamisest, isegi siis, kui jätta vaid kõige eksistentsiaalsemad ja loobuda üldse võimestavatest.

Heaolukulude üldmaht on neis riikides palju väiksem kui jõukal riigil (Eestis on see umbes kaks korda väiksem kui mitmetes euroala riikides⁶), kululiike on vähem ja silmanähtavalt ebaefektiivseid on raske leida. Kui sotsiaaltoetused jaotada kõigi vahel ühtlaselt UBSina, vähendaks see hüppeliselt tõepoolest sotsiaaltoetust vajavate inimeste võimalusi. Möödunud aastal selgus riigikogu sotsiaalkomisonis kodanikupalga-teemalisel arutelul, et hüpoteetilise, entusiastide pakutud 350eurose kodanikupalga puhul kataksid selle sisseviimisega seotud ärajäetavad toetused ja pensionid vajalikust rahast vaid poole. Kust võtta kate ülejäänule?

Analoogilisi arvutusi tehti Leedus 2019. aastal. Jõuti järeldusele, et kui katta nn kodanikupalga kulud vaid praeguste sotsiaalkulude ärajätmise arvel (eelarveneutraalsuse korral), oleks UBS inimese kohta 103 eurot kuus (sellest saadaks lausa kaks eurot bürokraatiaaparaadi likvideerimise arvel). Praeguse toetuse- ja pensionisaajate hulk (u miljon inimest) tõuseks UBSile üleminekul Leedus küll kolme miljonini, kuid praegused sotsiaaltoetuste saajad, eriti pensionärid, saaksid sedavõrd kõvasti lüpsta, et nende hädakisa tõuseks taevani.

Tegelikult pole küsimus selles, kas pakkuda Kesk- ja Ida-Euroopas realistliku UBSi suuruseks näiteks 100, 150 või 200 eurot inimesele kuus. Mingit märkimisväärset sotsiaalset efekti ühiskonna kui terviku osas nii väikeste summade juures ei saadaks, kuid raha laialimäärimine tähendaks seniste sotsiaalkulude katteraha ülimalt ebaefektiivset kasutamist. Kui metsast leitaks rahapada, hea, kui regulaarselt ise täituv, oleks targem kasutada seda raha fookustatult kas esmatähtsateks sotsiaaltoetusteks või vähestele inimestele suunatud arendusliku iseloomuga stipendiumideks, mitte mini-UBSi eksperimendiks.

Eelnevast tulenevalt pole ka UBS ELi kuuluvate endiste sotsialismimaade peavooluparteide hulgas kõlapinda leidnud, on siin pigem importkaup. Kui USAs on UBSi mõttega ajuti, küll mitte kohustuslikult, flirtinud nii vabariiklased kui ka demokraadid, siis Kesk- ja Ida-Euroopa poliitikas on kodanikupalka pooldanud just autsaiderid, sest nii saab lubada paljudele tasuta kingitust, ilma et oldaks kohustatud oma plaani teoks tegema.

Tuleb või ei tule?

UBSi võimaliku kasutuselevõtu küsimuses on mõtet eristada kaht varianti. Ühel juhul on riik jõudnud tõesti robotiseerimise ja tehisintellekti massilise rakendamise tulemusena nii suure jõukuseni ja sellega rööbiti töökohtade tohutu vähenemiseni, et otsustab sõlmida suure ühiskondliku tulevikuleppe. Kuidas ses tulevikus elama hakata, on rääkinud näiteks ka president Obama. Teisel juhul võetakse UBS kasutusele hoopis pragmaatilisematel eesmärkidel, eelkõige eelarve kaudu toimuva ümberjaotamissüsteemi lihtsustamiseks. Esimene variant koos oma plusside ja miinustega on huvitav teema teoreetilisteks aruteludeks, aga pigem kaugema tuleviku muusika. Teine variant võib mõnes riigis aktualiseeruda kiiremini, aga pole alust arvata, et seda tuleb ette massiliselt. Mõni riik, kes on loonud endale üle jõu käivad ja ebaefektiivsed sotsiaalsed tugisüsteemid, otsustab lihtsalt teha restardi. Sel juhul ei ole eesmärk tulevikutingimustest lähtuv toimimismudel, vaid eelkõige vana sotsiaaltoetuste süsteemi korrastamine, kui soovite, primitiivsemaks muutmine. Tegelikult pole ka sel juhul tegu ilmselt puhta UBSiga, vaid pigem hübriidsüsteemiga, mida mingite elementidega edaspidi täiendatakse.

UBS on olemuselt ikkagi pigem päikesepaisteliste ja rahulike kui tormiste ilmaolude jaoks mõeldud leiutis ja koroonapandeemia periood ei ole selle kasutuselevõtuks kindlasti sobiv aeg. Riskida sotsiaaltoetuste ümbermängimisega olukorras, kus tõenäoliselt ei seisa ees mitte eelarve mahtu suurendav majandustõus, vaid majanduslangus, nii et osa toetusrahast liiguks UBSina inimestele, kellel pole seda ehk vajagi, ei tundu loogilise sammuna. Kriisiajal võidakse küll sotsiaalsed tugisüsteemid ümber kujundada, kuid nii, et valitsuse sotsiaalpoliitika jääb paindlikuks ja raha saab suunata kõige kriitilisematesse lõikudesse. Seesugused taotlused ei käi aga sugugi kokku UBSi põhimõtetega.

1 Kasutame meelega terminit „universaalne baassissetulek“ ehk UBS, sest sõna „kodanikupalk“ devalveerib nii palga kui kodaniku mõistet. Palk on ju eesti keeles ikkagi ’töö eest makstav tasu’ ja palgasaamine puhtalt kodakondsuse tõttu kõigutab tugevalt õiguste ja kohustuste tasakaalu mõtet kodakondsuse mõiste eetilise alusena. Põhimõtet, et riigi kodakondsusega isikutel on õigus mingile nende konkreetsest panusest sõltumatule sissetulekule, kusjuures teised riigis püsivalt elavad ja töötavad inimesed jäävad sellest ilma, on üldse kaunis raske kaitsta.

2 Kas need protsessid toovad kaasa suure töökohtade kao ka pikemas perspektiivis ega tasakaalusta seda uute töökohtade loomisega muudes valdkondades, on muidugi vaieldav, kuid selline areng on võimalik. Seetõttu peetakse vajalikuks ka selleks valmistuda . Vt Tööturg 2035. Tööturu tulevikusuunad ja stsenaariumid. https://www.riigikogu.ee/arenguseire/tooturu- uurimisprojekt

3 Vt Tea Danilov, Kodanikupalgast emotsioonideta. Riigikogu Arenguseire Keskus, 2020.

4 Võib-olla ka otseses mõttes jalust ära: kui riigi suure elukallidusega linnades ja piirkondades vaid UBSiga või suuresti UBSist ära elada pole võimalik, siis kolitagu odavamatesse piirkondadesse. See argument kerkis üles ka Soome hiljutises diskussioonis UBSi teemal. Need, kes peavad UBSiga hakkama saama, võivad ju Uusimaalt kuhugi Kesk-Soome kanti kolida. Kui seal veel väheke naturaalmajandust harrastavad, siis saavad vahest hakkama.

5 Kui UBS peab võimaldama ära elada, siis täiesti ilma maksude tõstmiseta või mingite lisatuludeta ei saa. OECD arvutused näitavad, et kui kõik senised sotsiaaltoetused ära kaotada ja asendada UBSiga, siis ulatuks jõukamate maade puhul summa 50–80%ni vaesuspiirist. Vaid Hollandi, Iirimaa ja Islandi puhul oleks see suurem. Vaesuspiiriks on arvutustes võetud pool riigis ühe pereliikme kohta tulevast mediaansissetulekust. Soomes oli mõne aasta eest vaesuspiir 1100 euro kandis, sealsete sotsiaaltoetuste ümbertõstmisega oleks UBS olnud umbes 530 eurot. 2000 inimest haaranud UBSi eksperimendis määrati UBSi suuruseks 560 eurot kuus.

6 Anu Toots, Kuidas uusliberaalid valitsesid bis­marckiaanlikku heaoluriiki. – Acta Politica 2020, nr 11.