Koidikuaegsed asjad ja asjaajamised

David Graeberi ja David Wengrow’ kirglikkus võidelda inimkonna arenguetappide ja Turgot’lt pärineva „evolutsioonilise hullusärgi“ vastu on imetlusväärne.

AIVAR KRIISKA

Juhatuseks kaks lubavat lauset raamatu kaanelt: „Täiesti uus lähenemine inimkonna ajaloole muudab küsitavaks ühiskonna arengu senised põhitõed alates põllumajandusest ja linnade kujunemisest kuni riigi, demokraatia ja ebavõrdsuse tekkeni .. Tuginedes murrangulistele uuringutele arheoloogias ja antropoloogias, näitavad autorid, kuidas ajalugu muutub palju huvitavamaks, kui oma kontseptuaalsed köidikud maha visata ja mõista, mis seal tegelikult peidus on.“

On juba mitmes koidik, kui ma loen „Kõikide asjade koidikut“. Antropoloog David Graeberi ja arheoloog David Wengrow’ raamat on mõeldud inimestele, kes armastavad lugeda. Neil, kes tahavad vaid ekraanijagude kaupa lühivaateid, ei ole selle teose juurde asja. See on suurvorm, mitte lühike kontsentraat. Ehk oleks saanud ka lühemalt ja tihedamalt, paiguti on rohkesõnalisus, pisivariatsioonidega kordused ja tagasivaated (nagu ka dotseeriv toon) veidi tüütud. Aga ainult paiguti. Ja kui lisada siia ka üksikud veidi vulgaarselt populariseerivad ja liiglihtsustavad lõigud arheoloogia osas, võib vingumise enam-vähem ka lõpetada.

Pikk, kuid igati lugemisväärne, on juba sissejuhatav osa, kus alles 99. leheküljel jõuavad autorid oma eesmärgi täieliku avamiseni, püüdeni kirjutada teistsugune ajalugu, mis nõuab ka teistsugust arusaamist tsivilisatsioonist. Autorite sõnastatud alusvajadus „vaja on kontseptuaalset üleminekut“ on iseenesest hiigelnõue. Kui aga see esitada inimajaloo seletuse või, veelgi enam, mõistmise kahele suurele äärmusraamistikule, kus üks näeb esiajalugu kaotatud süütuse (Jean Jacques Rousseau) ja teine pöörase julmuse ajastuna (Thomas Hobbes), hakkab kohe alguses närima küsimus, mille tahaks kiuslikult esitada Graeberit ja Wengrow’d parafraseerides: kas on niiviisi üldse arukas küsida? Midagi pole teha, enamasti esitavad selliseid küsimusi kas lihtsalt hullud või eputavad literaadid. Mõlemal juhul tõstatub vaid küsimus, vastuseni see ei vii. Arutlus arutluse pärast.

„Koidik“ veenab, et nii võib küsida küll (ja ka ilma eputava meeleta) ning vastuste otsimine on viljakas isegi juhul, kui vastus ei tule ammendav. Tundub, et päris paljudele siin maailmas (kaanel kinnitab seda tekst „New York Timesi menuk“), sealhulgas ka minule, Euroopa metsavöötme kiviaja kütt-kalur-korilaste ja varaste maaviljelejatele uurijale, pakub see teos lugemisrõõmu ja minu puhul ka tuge ajapikku kujunenud teadmisele, et siinsed kiviaegsed ühiskonnad olid kõike muud kui lihtsad ning nende ajalugu tasapaks. Selle ülestunnistusega kaotan ma muidugi neutraalsuse … aga ka profaansuse. Teiselt poolt on see minu mätas „Koidiku“ lugemisel ja mõistmisel ning alus sellele, mida järgnevalt käsitlen (või veelgi enam – ei käsitle). Piiratud vaade. Aga retsensioone on sellele raamatule kirjutatud juba kaugelt suuremas mahus kui „Koidik“ ise ja laias spektris ja eri keeltes, täis nii sügavat sümpaatiat („intellektuaalne pidusöök“) kui ka vastumeelsust („paljusõnaline tüütus“).

Vana ja uus ajalugu

Graeberi ja Wengrow’ ajalugu ei ole paljus siiski uus üksikosiste esmakordsuse mõttes ja ka mitte nii dramaatiline või radikaalne, nagu lubavad mitmed raamatu tutvustused-arvustused. Hulk esitatud ideedest on juba aastakümneid rändlemas nii sadade artiklitena paberil kui ka ettekannete ja loengutena õhus; kord rohkem või vähem formuleerituna. Autorite valitud arheoloogilised ja antropoloogilised näited on juba publitseeritud. Nii näib, et võitlemine inimajaloo narratiividega, mis on kuidagi populaarsemad või visapüsivamad, on paiguti paokil olevast uksest sisse murdmine. Tõsi, nii jõulises vormis ja just sellise kooslusega esitatuna on see ikkagi vägev ja resonants kõvasti suurem kui teose aluseks olevatel teaduspublikatsioonidel kokku – nad lisasid neile kõvasti kaalu.

Uued arheoloogilised teadusavastused on teosesse integreeritud ja nendega on arvestatud, kahtluseta. Loomulikult on esitatu valikuline ja kritiseerida võib valikut alati – ja sellele on mõned raamatu retsensendid ka osutanud näpuga. Igal juhul on autorid teinud kõvasti tööd ning küllap jälginud aastaid süsteemselt ilmuvaid arheoloogia- ja (kultuur)antropoloogia-publikatsioone üle terve maailma. Aga sama oluline on vanade antropoloogiliste uurimuste, reisikirjade jne kaasamine. Kuivõrd minul on hariduses augud just selles valdkonnas, siis on need nagu ka ühiskonna ja ühiskonnaga tegelevate teaduste kriitilised vaated raamatus minu meelisosad. Nende üle avalik arutlemine jäägu siiski teistele.

Graeber ja Wengrow otsivad pidevalt seoseid ja samalaadsusi arheoloogial põhineva kaugema ja antropoloogiliselt kirjeldatud lähema mineviku vahel, ja loomulikult leiavad neid. Ükskõik kui palju ka ei vaidlustata mineviku-uuringutesse kantavaid tänapäevaste või hiljutiste rahvaste analooge, on tõsiasi see, et midagi paremat võtta ei ole ja vaevalt et ilma ajamasinata ka tuleb.

Ei aita isegi Skandinaavia arheoloogi Kristian Kristianseni välja hüütud kolmanda arheoloogiateaduse revolutsiooni üks alustala, rohkeid tulemusi andnud ja andev biomolekulaarne arheoloogia. See lihtsalt ei ava seda osa inimesest, mida läheb vaja ajaloo süvamõtestamiseks ja mõistmiseks.

Viimase paari kümnendi arheoloogiaavastustest on ühel või teisel viisil esile toodud paljud. Mõistagi ei saa Graeber ja Wengrow (ja kes praegu maailma ajalugu kirjutades saaks?) läbi ilma Göbekli Tepeta. See kütt-kalur-korilaste umbes 11 000 aastat tagasi tänapäeva Kagu-Türgis rajatud templikompleks muutis viljelusmajanduseelse ajaloo tunnetust palju. Aga see polnud ei algus ega lõpp. Juba nüüd, kolm aastat pärast „Koidiku“ esmatrükki, on juurde tulnud uusi teadmisi viljelusmajanduseelsetest monumentaalehitistest ja ühiskondade „keerulisusest“. Olgu lisatud siia vaid heade kolleegide avastused Lääne-Siberis Amnja jõe ääres, kus umbes 8000 aastat tagasi elanud kütt-kalur-korilased ehitasid kaitserajatisi. Ja see lisab kõvasti vett veskile (minagi käin seal jahu järel), kus jahvatatakse teadmist, et kiviaegsete ühiskondade „keerulisemaks“ muutumine ei olnud üheselt maaviljeluse tulem. Inimene ei ole see, mida ta sööb! Inimeseks teeb ja tegi meid ikka midagi hoopis muud. Miks mitte see, mida „Koidikus“ esitatakse Briti arheoloogi V. Cordon Childeli laadis põhiteesina: inimene on „kollektiivse eneseloomingu tulemus“.

Revolutsiooni deneolitiseerimine

Üks Graeberi ja Wengrow’ keskne teemaring on põllumajandus. See kätkeb ennekõike nii teraviljade kui ka loomade kodustamist Lähis-Idas. Nende rõhuasetus on protsessi pikaajalisusel, 3000 aastat metsikute teraviljade kasvatamise algusest taimede kodustamise lõpuni, ja variatsioonide rohkusel viljaka poolkuu alal. Nii vastanduvad nad selgelt V. Cordon Childe’i 1930. aastatel esitatud ja seejärel kogu maailma arheoloogias (ja üpris vulgariseeritult) laialdaselt levinud neoliitilise revolutsiooni ideele („Koidiku“ autoritel korduvalt küll põllumajandusliku, osutades kahjuks nende ühemõttelisele majandusviisist lähtuvale arusaamale neoliitikumist). Viljeleva majanduse kujunemine ei olnud ei kiire ega revolutsiooniline: „Öelgem otse välja: 3000 aastat inimkonna ajalugu on liiga palju, et pidada seda põllumajanduslikuks revolutsiooniks või isegi üleminekufaasiks teel põllumajanduse poole.“ Graeber ja Wengrow vastanduvad põllumajanduse ületähtsustamisele häälekalt! Samas ei vähenda nad viljeleva majanduse rolli inimajaloos, rõhutades, et põllundus oli algusest peale midagi palju enamat kui ainult majandusviis. Nad oletavad, et üleminek põllumajandusele ei olnud kusagil üheülbaline ja -suunaline. Sageli püüti vältida sellega „oma eksistentsi liigset allutamist põllumajanduse logistilistele nõuetele“.

„Koidikust“ leiame antropoloog Carole Crumley viitega esitatud tõdemuse, et „keerukad süsteemid ei ole looduses ega inimeste maailmas tingimata organiseeritud ülevalt alla“ ja ei nõudnud alati suurt asustustihedust ja hierarhilisi ühiskondi. Nii näeb arheoloogilises leiumaterjalis samavõrd ulatuslikke, võõrmaterjalide ja esemetega kaetud, sotsiaalsete võrgustike kujunemisi ja teravaid kultuurilisi konsolideerumisi 6000–5000 aastat tagasi läänepoolse Euroopa maaviljelejatel kui ka idapoolse Euroopa, samuti Eesti, kütt-kalur-korilastel. Teine oluline teema, mida „Koidikus“ kirjeldatakse ennekõike Põhja- ja Lõuna-Ameerika indiaanlaste puhul, seondub ühiskondlik-kultuurilise ja majandusliku vastandumisega, kus osa inimrühmi pole olnud „põllumajanduseelses staadiumis, vaid olid antiagraarsed“, näib olevat samuti osa Eesti esiajaloost.

Siin elanud kammkeraamika kultuuri inimesed ei võtnud ligi 5000 aastat tagasi viljelevat majandust üle oma nöörkeraamika kultuuri inimestest naabritelt, lausa üleaedsetelt. Nad tundsid kindlasti naabrite majandusviise, ühiskonnakorraldust ja kultuuri, kuid ei loobunud oma elu- ja elatusviisidest ning eripärasest kultuurist tervelt kaheksa sajandi jooksul. Küllap olid nemad teadliku valiku teinud loobujad, kes hoidsid oma eluviisi ja kultuuri tõenäoliselt just vastandumise läbi – antipoodina nöörkeraamika kultuurile. Ja vaevalt et selle otsuse taga oli pelk „kaloriarvestus“, pigem skismogeneesne enesemääratlus.

Evolutsioonilises hullusärgis

Graeberi ja Wengrow’ kirglikkus võidelda inimkonna arenguetappide vastu, hävitavalt kriitiline suhtumine Turgot’lt pärineva „evolutsioonilise hullusärgi“ vastu on imetlusväärne. Jah, tõesti, mis on siis põhimõtteliselt teisiti, kui jagada inimajalugu metsluse, barbaarsuse ja tsivilisatsiooni asemel salga, hõimu, pealikkonna ja riigi staadiumiks? Või majandusviisil põhinevalt salga asemel kütt-(kalur)-koriluse ning hõimu ja pealikkonna asemel põllumajanduse etapiks? Igal juhul on need jaotused laetud lineaarse arenguideega ja kõik, mis oli või on enne tsivilisatsiooni/riiki ja põllumajandust, on ainuüksi jaotuse loogikast lähtuvalt primitiivne, isegi kui oled kenasti õppinud seda sõna vältima ning kasutama metslase asemel sõna „loodusrahvas“ või „pärisasukas“.

Seda kriitikat on nende raamatu puhul ka kritiseeritud, sest kahtlemata on igasugune suurjaotus ajalooprotsesside kirjeldamiseks skemaatiline ja hägus. See on kõigest abivahend, mitte tõde. Maailma ajalugu on oma mitmekesisuses hõlmatav vaid lihtsustatuna, mis toob paratamatult kaasa väiksemaid ja suuremaid valesid, ebatäpsusi ja teenimatut unustust. Kindlasti ei saa „Koidiku“ autoritele ette heita, et nad ei tea seda. Graeber ja Wengrow rõhutavad, et millegi uue avastamiseks on vaja lihtsustada, kuid „Muret teeb see, kui pikalt pärast avastuse tegemist jätkavad inimesed lihtsustamist“.

Periodiseeringu lõhkumist on Graeberile ja Wengrow’le ka kibedalt ette heidetud, nagu sedagi, et nad ei ole pakkunud nende asemele midagi uut. Aga kas niisuguste lahtrite järele on enam vajadust ajal, kui arheoloogias suudetakse paljusid sündmusi dateerida juba piisavalt täpselt, et piirduda ainuüksi asetusega ajaskaalal. Mina oleksin pigem oodanud veel ühte sammu, nimelt kiviaja alaperioodide, ennekõike mesoliitikumi (viimase jääaja järgne põllumajanduse-eelne kiviaja järk) ja neoliitikumi (põllumajanduslik kiviaeg klassikalises lääne arheoloogias) hülgamist, sest see jaotus kammitseb mõtet ja seda paraku isegi „Koidiku“ autoritel. Kui samaaegselt elavad kütt-kalur-korilased (loe mesoliitilised inimesed), põllumehed (loe neoliitilised inimesed) ja segamajanduslikud (loe näiteks kodustatud taimede söömise osa 1/8 neoliitilised ning 1/4 kala, 1/4 metsloomade ja 3/8 koriluse osas mesoliitilised ja sedagi ainult sügiseti, kevaditi on jaotus aga juba teine) inimrühmad erinevates püügi- ja viljelusmajanduse kombinatsioonides, siis ei ole enam võimalust lihtlabaseks majandusviisil põhinevaks ja algusest peale evolutsioonilisse hullusärki rõivastatud jaotusteks. Siin on Graeber ja Wengrow olnud ise kinni „imperiaalses kõnepruugis“, milles nad süüdistavad kogu inimkonna intellektuaalset traditsiooni.

„Koidiku“ koht peas ja riiulis

Tahe, mida „Koidiku“ autorid deklareerivad, pole ei enam ega vähem kui soov kirjutada esiajalugu inimestest, kes „ei eksisteerinud pelgalt eeskujude, näidiste, marionettide või mõne vääramatu ajalooseaduse tööriistana“. Kellel arheoloogidest või üldisemalt inimajaloo uurijatest siis seda soovi ei ole, sest kust see (esi)ajalugu siis mujalt ikka pärineb kui mitte inimestelt. Graeberil ja Wengrow’l on see õnnestunud üpris hästi, kohe kindlasti paremini kui väga paljudel enne ja ehk pärast „Koidikut“.

Autorid kirjeldavad inimmõtte olemust dialoogilisena – see võimaldab nende meelest hoida mõttelõnga virgena pikemat aega kui ajuteadlaste lubatud seitse sekundit. Kriitiline dialoog on raamatus küllalt sage ja kriitikat pälvivad nii üksikud teadlased, „teaduslik kogukond“, abstraktselt õpikud (justkui neil ei olekski autoreid), aga ka suuri maailma ajalugusid personaalmonograafia vormis üllitanud ajaloolane Yuval Noah Harari ja multiteadlane Jared Diamond. Kohati ka asja eest, kohati on tegemist varjupoksiga, kusjuures vastased on nii sügaval autorite peas, et seda vehklemist on juba raske mõista. Nii tundub vahel, et autorid veenavad rohkem ennast kui võimalikku lugejat. Aga see on paljudele teadlastele tuttav, sest suurim kriitik ollaksegi enamasti ise ja tulemusse peab uskuma esmalt ikka just autor. Ometigi kriitiline noot kohati häirib. Ei ole vaja pikalt olla teaduses tegev, kuni mõistad, et näha suudetakse minevikus ainult seda, mille nägemiseks on eeldused olemas (materjal, meetodid, oskused, juhused jne), ülejäänu jääb varju ja ekslikud järeldused on paratamatus. Eksimine ja valetulemused on meie töö loomulik osa. Arheoloogia on pikaldane teadus: uued andmed ei kogune mitte aastate, vaid kümnendite jooksul.

Ma ei taha siiski Graeberit ja Wengrow’d lasta täielikult vabaks Hararist ja Diamondist, vastandugu nad neile palju tahavad. Pigem sean „Koidiku“ just viimaste ja veel mõne viimase kolme kümnendi ajalookäsitlusega samasse ritta, nende kõrvale peas ja raamaturiiulis. Need kõik on põnevad, suured, mõtet virgutavad, edasiviivad ja muutvad, kuid ükski neist ei muuda ajalooteadmisi ja -käsitlusi siiski totaalselt eraldi ja üksi (ammugi veel silmapilk), ka mitte Graeber ja Wengrow. Koos (vasturääkivustes ka kriitikat kütvana) on need jõud!

Aga oleks vale jätta rõhutamata, et „Koidik“ on märgiline ka omaette. See ei anna vaid teadmisi minevikust ja seeläbi meist enestest hetkelises olevikus (see on ju minevikuteaduste üks alussoove), vaid paneb mõlema asjade üle, mida ei tee isegi professionaalsed arheoloogid või antropoloogid kuigi sageli. Ja muidugi „Koidiku“ küsimuste küsimus: kuidas pagan me küll takerdusime vägivallal ja domineerimisel põhinevasse ühiskonda, kaotades „vabadused – ümber paikneda ja mitte kuuletuda“. Nii uuendavad Graeber ja Wengrow ajalugu, ajalooteadust ja laiemalt arusaamist inimolemisest igal juhul, isegi kui kohe või mitte kunagi ei sünni (ainult) sellest autorite soovitav kõikehõlmav uus inimkonna ajalugu ja ajalooteadus.

Loe lisaks: „Hierarhiline, ebavõrdsust aktsepteeriv ühiskond ei peegelda inimest kui liiki“, Valle-Sten Maiste vestles Aet Annistiga

Loe ka Aet Annisti artiklit „Kasvumajanduse muutumatu kosmoloogia“ sarjast „Jätkumuutu või põru“