Kõigil inimestel on intelligentsus

Merle Parmak

Intelligentsuse psühholoogia. Toimetajad Rene Mõttus, Jüri Allik ja Anu Realo. Keelekorrektor Leelo Jago, küljendus Aive Maasalu. Kaanekujundus ja makett Kalle Paalits. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011. Kõigil inimestel on intelligentsus – deklareeritakse värskelt ilmunud raamatu „Intelligentsuse psühholoogia” esimeses peatükis. Teid huvitab, kuidas teiega on lood. Palun väga! Sisestage vaid Google’i otsingusse „IQ test” ja 0,16 sekundiga saate 44 200 000 võimalust seda teada saada. Enamasti on ka tulemus kõigiti rõõmustav, kinnitades teile, et olete geenius – kas peaaegu või täiesti kindlasti. Võite proovida lahendada ka pisut adapteeritud mõtteharjutust raamatus pakutud vaimse võimekuse testist VVT98 (lk 367–372, õiged vastused lk 374). Oletame, et väited „intelligentsuses eksisteerivad inimestevahelised erinevused” ja „kõikidel inimestel on intelligentsus” on tõesed. Sellisel juhul: A. Intelligentsust pole üldse olemas. B. Kõikidel inimestel on mõningal määral intelligentsust. C. Leidub mõni inimene, kes ei ole vähimalgi määral intelligentne. D. Kõik inimesed on võrdsel määral intelligentsed. E. Mitte ükski eespool toodud neljast väitest ei kehti.

Võib naljaga pooleks arvata, et inimesed, kes (olles eelduste lugemiseks liiga intelligentsed) pakkusid tõeseks vastuse B, on selle raamatu juba ammu läbi lugenud ning E pakkunud isikud on huvitatud ja loevad raamatu läbi esimesel võimalusel. Inimesed, kes on veendunud A, C või D väidete tõesuses, teavad intelligentsusest kõike juba iseenese tarkusest ning selles küsimuses täiendavat harimist ei vaja.

Ilmnenud individuaalsete (ka grupi- ja rassi-) erinevuste tõttu on vaimsete võimete uurimine, kuid veelgi enam nende testimine, sotsiaalselt tundlik teema. Ei ole poliitiliselt korrektne rääkida bioloogilisel eripäral põhinevatest ning inimeste vahel ebavõrdselt jaotatud võimetest, pealegi veel sellises võtmes, mis lubaks inimesi võimekustestide tulemuste põhjal kvaliteedi järgi liigitada. On ju demokraatlikus ühiskonnas kõik inimesed võrdsed ja küsimuse ettevaatamatu puudutamine võib lõppeda hoopis debatiga demokraatliku ühiskonna aluste üle.

Jättes kõrvale akadeemilise seltskonna, keda huvitab pigem vaimsete võimete olemus (sh pärilikkuse ja keskkonnategurite määr) ja suhestamine teiste väidetavalt eeliseid andvate ühiskonnanähtustega (nt edukus, õnn), jääb alati järele normaalseid tavakodanikke, kes asjast liiga palju ei tea, aga tahavad kindlasti kaasa rääkida. On mõistlik eeldada, et kui nad peavad ühel või teisel viisil intelligentsuse kohta arvamust avaldama, kujundavad nad selle käibetõdedeks kujunenud veendumuste põhjal. Toredaks näiteks on laialt levinud teadmine Flynni efektist ehk IQ skooride tõusust ajas. Kuid ettevaatust! Enne kui nooremad generatsioonid vanematele nende madala IQ pärast kaasa hakkavad tundma, on mõistlik tutvuda ka teadmisega Flynni pöördefektist, mille kohaselt on viimase aastakümne jooksul tekkinud viiteid, et maailma rahvastiku intelligentsus hoopistükkis väheneb (lk 151).

Kuigi koostajad ise on „Intelligentsuse psühholoogia” paigutanud õpikute kategooriasse (täpsemini, kasutamiseks ülikoolis või gümnaasiumi vanemates klassides), ei piirdu võimalik lugejaskond sugugi mitte ainult selle seltskonnaga. Arvan, et materjalist leiavad kasulikku kõik normaalsed tavakodanikud, kes on maailmaasjadest veidi tõsisemalt huvitatud. On ootuspärane, et mitte kõigi inimeste igapäevase lugemisvara hulka ei kuulu värskemad intelligentsusega seotud teadusuuringud.

Kuid samuti tuleb toonitada, et tegemist ei ole juturaamatu ega populaarteaduste kategooriasse kuuluva üllitisega. Lugeja, kes otsib kinnitust veendumusele, et tema kiirelt kukla poole kõrgenev laup või prillikandjate arvukus suguvõsas viitab „intelligentsetele geenidele”, võib kergesti saada pettumuse osaliseks. Raamat sisaldab küll peatükki „Intelligentsus ja geenid” (lk 249–269), kuid lihtsa jah-ei-vastuse asemel rikastub huviline teadmise võrra, et „üldintelligentsus kui statistiline nähtus on suuresti geneetiliste mõjude toodang” (lk 262), aga „ebasobivate keskkonnatingimuste tõttu võib ka väga heade eeldustega inimese sooritus keskpärasest viletsamakski osutuda” (lk 256) ja „tegelikult pole teada ühtegi geeni, mida võiks täie kindlusega pidada intelligentsuse geeniks” (lk 268).

Raamat on põhjalik. Selle 432 lehekülge sisukat teadmist on loogiliselt ja praktiliselt struktureeritud. Peatükid on jaotatud seitsmesse alateemasse, jätmata saatuse hooleks nii mõistmiseks vajalikke eelteadmisi kui ka kasutatud alusmaterjalile viitavaid lisasid. Tekst moodustab ühtse terviku, kuid on üles ehitatud viisil, mis võimaldab aru saada peatükkidena esitatud eraldi alateemadest, ilma et lugeja oleks kogu eelneva materjaliga tutvunud. Osa peatükke on pigem arutlevad ning osa pigem ülevaatlikud, võttes kokku seni avaldatud uurimuste tuumiku. Selliselt on materjal väärikas taimelava nii olemasoleva teadmise kirjeldamise kui ka uute seoste tekitamise mõttes.

Raamatu peatükkide hulgas on selliseid, mis eelkõige pakuvad huvi statistiliselt meelestatud lugejale, kui ka selliseid, mille lugemine pakub rahuldust filosoofilisemalt maailma vaatavale kodanikule. Tõsi, ta ei tohiks ennast kangeks ehmatada juba 33. leheküljel, kus ta saab teada, et „kui kovariatsiooni võimalikud piirid on seotud selle arvutamise aluseks olnud tunnuste standardhälvete korrutisega, siis pole ju midagi lihtsamat, kui kovariatsioonikordaja sellesama standardhälvete korrutisega läbi jagada”. Midagi ei juhtu, kui ta liigub kohe peatükkide juurde, kus valgustatakse intelligentsuse seoseid selliste elulist laadi nähtustega nagu edukus, surm ja õnn. Kuid ta peaks siiski jääma oma ootustes pigem teaduslikuks, sest ohutult uduse arutluse asemel ootab teda teadmine, et „kuigi ligi pool inimese õnne- või heaolutundest on geenide poolt ette määratud, lubab teine pool, mille hulka kuulub ka mõõtmisviga, siiski piisavalt mänguruumi eluga rahulolu ja subjektiivse heaolu tõusudeks ja langusteks eluea jooksul, olles mõjutatud erinevatest elusündmustest” (lk 225).

Raamat sisaldab ka ülevaadet intelligentsuse uurimise ajaloost Eestis (lk 344–364). Kui muu teadmine maailmast võikski olla omandatav võõrkeeles, siis Eestis toimunut ja toimuvat me väliskirjandusest ka parima tahtmise juures ei leia. Kuigi ligi 20aastase hilinemisega, jõudis intelligentsuse teema Eestisse juba pea 30 aastat tagasi (vt lk 345) ning meil on juba ette näidata täiesti viisakas akadeemiline ajalugu (vt lk 362). Eraldi väljatoomist väärib raamatu viimases osas (VII teema: lisad, lk 387–394) tõlkena avaldatud „Teadmised intelligentsusest, milles teadlased kokku on leppinud”. See osa sobib hästi skeptikutele ja nendele, kes artikli alguses esitatud mõtteharjutuses leidsid tõesed olevat väited A, C või D.

Toimetajad on suutnud kaante vahele panna enamiku olulisest, mida intelligentsusest on hädavajalik teada kõigil haritud inimestel, kuid iseäranis neil, kes võtavad vaevaks intelligentsuse kohta arvamust avaldada. Päris asjatu ei oleks lugemise vaev ka neile, kes on otsustaval kohal majandus- („kui mingis riigis on vähe vaimselt võimekaid inimesi, siis on ka selle maa majandus vähe arenenud”, lk 336), haridus- („parima tulemuse saavutamiseks on vaja nii võimeid, kui meelekindlust” lk 175)) või organisatsioonide personalipoliitikat („kahjuks pole Eesti personalivaliku spetsialistid intelligentsusest eriti huvitatud”, lk 198) puudutavates küsimustes.

2003. aastal on Tartu Ülikooli Kirjastus üllitanud ühe teise raamatu – „Isiksusepsühholoogia”. Selle raamatu esmase sihtgrupina on kirjeldatud „psühholoogiakursuse kuulajaid, kes on kroonilises emakeelse terminoloogia ja kirjanduse põuas” („Isiksusepsühholoogia”, lk 3). Kuigi teatud leevenduseks võiks pidada Jüri Alliku 2009. aastal avaldatud raamatut „Psühholoogia keerukusest”, tuleb siiski pea kümme aastat hiljem tunnistada, et üldjoontes ei ole kliima muutunud. Nii on eestikeelse „Intelligentsuse psühholoogia” ilmumine mitte tõlketeosena, vaid meie oma teadlaskonna poolt kirjutatuna tõeliselt tervitatav.

Muide, kel huvi selle väljaande ideed, ülesehitust ja peatükke lähemalt uurida, saab seda teha e-keskkonnas, külastades veebiaadressi http://intelligentsus.eu/.