Kõik, mis ei tule usust, on patt

Šestovi filosoofia on sarnane antiikfilosoofia olemusliku elulaadiga, mis nõuab „vaimseid harjutusi“ ja nõuab kõikide meeltega kaasatulekut.

SIIM LILL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Gorki mälestustes on säärane lõik: „[Ü]kskord meie ebakultuursusest kõneledes kaebas A. P. Tšehhov [—] Šestovi kohta: „Ütleb, et ei saa elada, kui vaatab hirmsaid viirastusi; aga kust tema teab, kas saab või ei saa? Kui ta teaks, oleks viirastusi näinud, siis ta ei kirjutaks tühja, vaid tegeleks tõsise asjaga, millega Buddha kogu elu aja tegeles.“

Tähendati, et Šestov on juut.

„Nooh, vaevalt,“ ütles L. N. umbusklikult. „Ei, ta pole juudi sarnane; uskmatuid juute ei ole, nimetage kas või ükski … ei ole!““1

***

Elame keskpärasel ajal. Kõike on just täpselt parajalt palju. See maitseb just parajalt soolaselt ja too on just nõnda parajalt magus. Raamatupoodide edetabelites on keskpäraselt nunnud luuletused, keskpärased eneseabiraamatud, mis pealtnäha süüvivad seitsme põlve tagusesse aega, aga tegelikult ei mäleta põlvkonnatagustki. Poliitikud ja telestaarid naeratavad parajalt, ei pursku pisaratesse, ega naera piinlikult kaua.

Õnneks on lootusetusele alati teatav vastumürk. Nõnda on meil lühikese ajaga ilmunud kolm Lev Šestovi teost, mis moodustavad koos järelsõnade ja meedia vastukajaga päris korraliku doosi. Neist saab hää ülevaate Šestovi elumaailma põhiteemadest, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi pöördus. Järgnev on pelk mõtisklus, mitte püüd teda süstematiseerida ega arvustada.

Šestov ei olnud oma eluajal kuigi tuntud. Nagu ütleb Alar Laats uue teose järelsõnas, jäi tema eksistentsialism vene müstilise suuna (sofioloogide ja neopalamistide) kõrval varju. Samuti oli tema tähelepanu suunatud Euroopa poole (lk 476). Ainult ingliskeelne mõtteruum jäi eluajal täitmata, sest pärast esimest tõlget ei võetud ta teoseid vähese huvi tõttu rohkem töösse. Aga terad leiavad ajaga sõkalde hulgast tee toidulauale.

Indiviid

„Ateena ja Jeruusalemm“ algab Tertullianuse küsimusega: mis on Ateenal pistmist Jeruusalemmaga? Šestov küsib, kas filosoofia ja religioon, Ateena ja Jeruusalemm, mõistuspärane paratamatus ja jumalik vabadus saavad üldse koos käia? Vahest ei sobitu nende vahele „ja“, vaid hoopis „või“? Võib öelda, et kogu tema looming balansseerib selle küsimuse ümber.

 

Šestovi arusaam sellest probleemist on psühhoteraapiline.2 Suurem osa inimestest on uneskõndijad, laisad ja mugavad, mõistuspärasuse rahulolu orjad. Sama tugevalt on seda ideed sedastanud vene-armeenia triksterfilosoof Georgi Gurdžijev. Inimestes pole elaani, sest mõstuspärasus vangistab inimhinge, spekulatiivse filosoofia kollektiivsed viljad uinutavad meid ning takistavad mõtlemast surmast ja elust. Eredalt võtab selle kokku Spinoza lause, mida Šestov on korralikult materdanud: „Non ridere, non lugere, neque detestari, sed intelligere!“ („Mitte naerda, mitte halada ega vihata, vaid mõista.“)3 Naer ja hala, nood tõelise elu äärealad, on meile ära lõigatud.

Aga „meie üleloomulikus nõiutud maailmas ei tohi puhata, ei tohi magada“. See keeld ei puuduta kõiki, vaid üksnes väheseid „äravalituid“ või „märtreid“, sest kui nemadki uinuvad, nagu uinus tol mälestusväärsel ööl suur apostel, siis on jumala ohver olnud asjatu ning maailmas jääb lõplikult ja alatiseks võidutsema surm.4

Selleks et unest ärgata on vaja kriisi, Šestovi-aegsed esoteerikud kutsusid seda hetke kohtumiseks lävevalvuriga. On vaja meeleheidet ja alkeemilist lagunemist, kohtumist surmaingliga: „Mõni kord juhtub, et hinge järele tulnud surmaingel näeb, et tuli liiga vara [—]. Ingel ei puutu tema hinge, isegi ei näita end talle, ent jätab enne lahkumist inimesele märkamatult oma loendamatutest silmadest veel kaks silma. Ja siis hakkab inimene lisaks sellele, mida näevad kõik ja mida ta näeb ise oma vanade silmadega, nägema hoopis midagi uut.“5 Tolle vana ja uue nägemise vahel algab võitlus, mis tähendab pidevat ärkvelolekut ja hullumeelsuse piiril elamist. See võib suubuda meeleheites kokkuvarisemisse, ent ka uuestisündi (otsija leiab vajadusel sellele vastava sündmustejada ka Šestovi eluloost).

Šestov toob oma kirjutistes konkreetseid näiteid, ent tema analüüs ja arutelu pole kirjandusteadlase ega filosoofiaajaloolase oma. Ta kõneleb palju Dostojevskist, Nietzschest, Kierkegaardist jt, ja nõnda pannakse ta ühte punti eksistentsialistidega. Muidugi annab sellele lisatõuke Camus, kes mainib teda oma „Sisyphose müüdis“. See on siiski ainult väline kategoriseerimine, paikapanek, ateenalik süstemaatika. Nood eksistentsialistid on võrdlusmomendid, aines, millest filosoof Šestov ennast läbi võitleb, kellega rammu katsub. Nõnda annab ta omakorda eeskuju teistele unest ärkajatele. Sageli kutsutakse teda pessimistiks, kõrvutatakse Cioraniga, ent Šestovile on tragöödia, kaos ja häving alge, millest süüa ennast läbi loova vabaduseni: „Ja selles viimases võitluses, võitluses elu ja surma peale õnnestub inimesel ehk lõpuks saada tagasi tõeline vabadus, teadmatuse vabadus, vabadus teadmises, mille kaotas esimene inimene“ (lk 252). Eksistentsiaalne võitlus kulgeb indiviide pidi ja voolab alles siis kultuuri. Šestovi filosoofia on sarnane hiljuti eesti keelde jõudnud Pierre Hadot’ rõhutatud antiikfilosoofia olemusliku elulaadiga, mis nõuab „vaimseid harjutusi“ ja nõuab kõikide meeltega kaasatulekut.

Meenub, kuidas Carl Gustav Jungi on sageli põlastavalt süüdistatud, et hoolimata tema umbkaudu 1600-leheküljelisest Nietzsche „Zarathustra“ seminaridest ei mõistnud ta oma eelkäijat ja tõlgendas teda valesti. Oleme nii harjunud ajaloolise paratamatusega: „Siinkohal ei erine ajaloolased ega tahagi erineda teistest positivistlike teaduse esindajatest: fakt on nende silmis viimane, otsustav, lõplik instants, pärast mida pole enam kuhugi apelleerida“ (lk 10). Jung nagu ka Šestov lähtuvad aga teistest alustest. Nietzsche ja Dostojevski ei vaja õigesti tõlgendamist, vaid oma eluteesse integreerimist, edasiarendamist.

Šestov annab aimdust, milline võib olla see vabadus, mis võib meile osaks saada pärast surmaingliga kohtumist ja paratamatuse ületamist: „399. aastal eKr sai oma kaaslinlaste poolt surma mõistetud eakas Sokrates valvurilt karika mürgiputkega ja samal hetkel muutus mürkputk Sokratese tahtel kosutavaks joogiks.

See pole väljamõeldis, pole fantaasia, vaid tegelikkus, „see, mis oli“. Väljamõeldis ja fantaasia on hoopis see, mida räägitakse Sokratese surmast ajalooõpikutes“ (lk 57). Ja: „Ilmselt pidi ta oma daimonioni nõudmisel alistuma kohtuotsusele, mida pidas ebaõiglaseks ja nördimust tekitavaks, ning alistuma mitte väliselt, vaid sisemiselt. Ja ikkagi, kui Sokrates ka alistus, siis ei kohusta see meid vähimalgi määral alistuma. Meile jääb õigus – kes teab? –, isegi võimalus Sokrates saatusel tagasi võita – hoolimata sellest, mida ta rääkis, isegi tema soovide kiuste“ (lk 452).

See on tõeline vabadus: usaldada end hoomamatu jumalikkuse meelevalda, kelle võimuses on teha nii, et Kriton ei pea Asklepiosele kukke ohverdama, et esimese inimese pärispatt saab kustutatud. Sama arvab Šestovi armastatud Plotinos, kes ei kahtle hetkekski, et jumalik mäng on kahepoolne: ei piisa, kui hõikame ja sirutame käe välja, vaja on, et keegi teiselt poolt vastu tuleks. Alles siis saab öelda apostel Pauluse sõnadega: „Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud: „Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?““ (1Kr 15, 54–55).

Kollektiiv

Toomas Paul paigutab Šestovi „Hiiobi vaekausside“ saatetekstis koos William Jamesi, Miguel de Unamuno ja teistega fideistide sekka – Vatikani kirikukogul ketserluseks kutsutud üldnimetaja alla. Šestov heliseb William Jamesi kõval hästi, eriti kui lugeda tolle kuulsat loengut „Tahe uskuda“ (1896). James on üldse üks vähemärgatud mõtleja: teatakse pelgalt tema „Usulise kogemuse mitmekesisust“ (1902; ee 2013), ent muu mahukas looming jääb tähelepanuta (eriti psühhoanalüüsi ajaloost rääkides).

Mida hakata peale tolle isiklikust kogemusest kasvava usuga? Kuidas suhestuda meid ümbritseva maailmaga? Võib jääda mulje, et Šestov on irratsionaalsuse kummardaja. Jan Kaus näiteks arvabki, et ta „oleks sobiv lugemine kõigile neile, kellele imponeerib sürrealism“ ja et „Šestov teeb [—] teadusele läbivalt liiga, tema vaade teadusele on selgelt kitsendav“.6 Šestov valutab koos oma sõbra Husserliga südant kollektiivsesse kriisi sattunud Euroopa ja kitsamalt teadusmaailma pärast.7 Aga kas tema pakutud lahendus pole liiga radikaalne? Tundub, et esmapilgul võiks ta meeleavaldusel sobituda pigem kollaseid kuusnurki kandvate inimeste ridadesse.

Mulle tundub, et Šestov näitab meile hoopis teistsugust eeskuju: „Ma ei hakka rääkimagi kuristikust, mis eraldab kristlasi moslemitest või budistidest. Mitte et suhtlemine ei oleks võimatu: silmakirjalik vajadus kummardada ainult üht ühist tõde viib igavese vaenuni ja ristiretked pole veel praegugi lõppenud. Inimesed, kes elavad külg külje kõrval, vihkavad ja põlgavad üksteist ega unista sellest, et omavahel „suhelda“, vaid et alistada ligimene, sundida teda unustama ja lahti ütlema iseendast, kõigest, mis on talle vajalik ja tähtis“ (lk 401). Isegi dogmadest vabaks rebinud ja vabadusse kerkinud Eckhart ei saa Šestovi käes armu: „Aga ka Eckhart ei suutnud ju kõrgustesse püsima jääda ja saksa idealistid naasid positivismi juurde just sellepärast, et kõigile ühine tõde oli nende püüdluse viimne siht ja nad ei uskunud vabadusse“ (lk 402).

Kui võtta meie praegune lõhestunud ühiskond, siis ei ole kumbki vaenupool ärganud. Nende kohta saab ikka veel kasutada sõnapaari magav inimene (homo dormiens), sest mõlemad pooled unustavad ära paradoksi tervendava jõu – unustavad ära, et alles siis, kui on aktsepteeritud mysterium coniunctionis’e paratamatust, võib ennast kutsuda paratamatusest vabaks ärkvel inimeseks (homo vigilans, vt lk 441–442).

Prantsuse religioonifilosoof Henry Corbin, kes oli tohutult mõjutatud vene sofioloogidest, olevat kord Denis de Rougemonti mälestuste järgi hõiganud: „Kõigi maade hereetikud ühinege!“ Šestov, olgugi eksistentsialist, on just säärane hereetik, paradoksidest pulbitsev erudiit, kes kutsub meid üles hülgama eruditsiooni, närvihaigusse kukkuv surelik, kes kutsub meid leidma surmast elu. Ta on Jeruusalemma saadik, kes jõuab Ateenasse, Ateena tähenärija, kes jõuab tõdemusele, et ta „on see, kes ta on“. Meenub budistliku kagjü koolkonna suur õpetaja Nāropa, kes hülgas jumaliku kutse peale kogu oma kogunenud pagasi – ent kas just see pagasi korjamine ei viinudki teda selle virgumishetkeni?

Šestovi loov paradoks köidab ja annab praegusel surmaingli ajal jõudu, et leida uut nägemist. Tähenduslik on seegi, et kui Šestov suri, olid tema lugemislaual kõrvuti piibel ja veedade saksakeelne tõlge ning ta matustel loeti kadiši. Nõnda võib tõdeda, et Tšehhov eksis, eksis ka L. N. ja küllap eksin ka mina. Tegelikkus on alati suurem kui sõnad.

1 Maksim Gorki, Lev Tolstoi, Jutustusi. Mälestusi, 1913–1931 (Kogutud teosed, IX köide). Tlk Otto Samma. Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 564. Aitäh Ivar Trönerile seda kirjakohta märkimast.

2 Vt nt: Marina G. Ogden, Facing the absurd: On Lev Shestov’s Angel of Death. – European Journal of Psychotherapy & Counselling, 21(1) 2019, lk 5–21.

3 Baruch Spinoza, Eetika. Tlk Margus Ott. Ilmamaa, 2016, lk 54.

4 Lev Šestov, Hiiobi vaekaussidel. Palverännakud läbi hingede. Tlk Ants Paikre. Ilmamaa, 2019, lk 494.

5 Samas, lk 66.

6 Jan Kaus, Mõistuse ülemvõimu vastu. – Sirp 18. X 2019.

7 Vt kindlasti ka: Aivar Kulli ajalootund. Šestov ja Husserl. – ERRi kultuuriportaal 4. V 2020. https://kultuur.err.ee/1085426/aivar-kulli-ajalootund-sestov-ja-husserl

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht