Kõik on oodatud koju

Aldous Huxley võtab ette üsna võimatu – nõrutada välja igavene ja igikehtiv „filosoofia“ erinevate religioonide müstilisest tõelusekogemusest.

TOOMAS PAUL

Leibnizilt laenatud sõnaühendit philosophia perennis, „igikestev filosoofia“ defineerib Aldous Huxley kui „metafüüsika, mis tunnistab jumaliku ülima reaalsuse asjade, elude ja inimmõistuste maailma suhtes substantsiaalseks; psühholoogia, mis leiab hinges midagi sarnast või koguni identset jumaliku ülima reaalsusega; eetika, mis defineerib inimsuse sihina kogu oleva immanentse ja transtsendentse aluspinna tunnetamise – see ese on igavene ja universaalne“ (lk 7).

Sellise filosoofia algmeid võib leida primitiivsete rahvaste pärimustest ja väljaarenenud vormis on sel koht kõrgemates religioonides. Sellegipoolest ei ole ükski usund ega õpetus täielikult vastav Huxley määrangule. „Parimal kujul ülevaate inimese psühholoogiast, kelle jaoks samsaara ja nirvaana, aeg ja igavik on üks ja seesama, leiame mahajaana ning eriti zen-budistlikust kirjandusest. Võimalik, et süstemaatilisemalt kui mingi teine religioon, õpetab Kaug-Ida budism tee leidmist vaimse tunnetuse juurde nii selle terviklikkuses kui ka kõrgustes, maailmas ja läbi maailma, samuti nagu ka hinges ja läbi hinge“ (lk 82).

Huxley võtab ette üsna võimatu – nõrutada välja igavene ja igikehtiv „filosoofia“ erinevate religioonide müstilisest tõelusekogemusest. Kuigi ta teab, et Buddha hoiatab „Teemantsuutras“: „Subhuti, ära sa arva, et Tathagata iial kaalub oma peas, et tal tuleks avaldada süsteemne õpetus Dharma seletamiseks. Sa ei tohiks eales sellist mõtet hellitada. Ja tead miks? Sest kui keegi õpilaste hulgast annab voli sellisele mõttele, siis ta mitte ainult et ei mõista Tathagata õpetust valesti, vaid ühtlasi ka laimab seda. Enamgi veel, väljendil „süsteemne õpetus“ pole mingit tähendust, sest Tõde [Reaalsuse mõttes] ei saa lõigata tükkideks ja siis süsteemselt korrastada. Neid sõnu võib kasutada üksnes kõnekujunditena“ (lk 314).

Kummatigi paneb Huxley igavikulise filosoofia konkreetsete „esindajate“ sõnadest kokku sidusa õpetuse. Pakub väljavõtteid kirjutistest, mis osutusid valituks nende tähendusrikkuse tõttu temale – et need illustreerivad tõhusalt mõnda punkti igikestva filosoofia üldises süsteemis –, aga ka neile sisemiselt omase kauniduse ja meeldejäävuse tõttu. Need väljavõtted on seotud erinevate pealkirjade alla ja kinnistatud Huxley kommentaaridega, mis on kavandatud illustreerima ja ühendama, arendama, ning kui vaja, selgitama.

Käsitlemist võiks alustada kas alumisest otsast, s.t praktikast ja moraalist, või siis ülemisest, metafüüsiliste tõdede vaagimisest, või keskpaigast, fookuspunktist, kus vaimul ja mateerial, teol ja mõttel on oma kohtumispaik inimese psüühikas.

Alumist väravat eelistavad praktilise kallakuga õpetajad (nagu Buddha), kes peavad mõtisklusi kasututeks ning kelle eesmärgiks on ahnuse, viha ja himu leekide kustutamine inimsüdames. Läbi ülemise värava lähevad need, kelle kutsumuseks on mõtlemine ja teoretiseerimine: sündinud filosoofid ja teoloogid. Keskmine värav on avatud nn „spirituaalse religiooni“ esindajatele: India mediteerijatele, islami sufidele, hiliskeskaja katoliiklikele müstikutele ning protestantlikus traditsioonis meestele nagu Denck, Franck ja Castellio, Everard ja John Smith, esimesed kveekerid ja William Law.

Lähtepunktiks on psühholoogiline doktriin „Too oled sina“. Ent küsimus, mis nüüd kerkib, on metafüüsiline: „Mida kujutab endast „Too“, mille suhtes „sina“ võid teadvustada oma sugulust?“ Huxley väitel on igikestev filosoofia sellele küsimusele kõikidel aegadel ja kohtades andnud fundamentaalselt ühe ja sama vastuse. Kogu eksistentsi jumalik alus on vaimline absoluut, mis on sõnulseletamatu (loogilise mõtte terminites), kuid (teatud asjaoludel) vahetult kogetav ja mõistetav.

Jumalaarmastuse kõrgeimaks vormiks on vahetu vaimline intuitsioon, milles tunnetaja, tunnetatav ja tunnetus sulavad ühte. Šankara kirjeldab seda ülimat armastust/tunnetust, kus vaim tunnetab Vaimu, tahteaktidena, „mis on suunatud isesuse eitamisele nii mõttes, tundes kui teos, soovidest lahtiütlemisele ja kiindumustest vabanemisele, [—] hädade ja õnnetuste rõõmsale vastuvõtmisele ilma enesehaletsuseta ning mõtteta vastata kurjusele kurjusega, ning lõpuks Jumaluse, kes on korraga transtsendentne ja selle transtsendentsuse tõttu igale hingele immanentne, tähelepanemisele alalises ärkvelolus ja ühesihilisuses“ (lk 109).

Alust vahetult tunnetada on võimalik üksnes ühinemise teel, aga ühinemise saavutamiseks on vaid üks tee: muuta olematuks ennastimetlev ego, mis on eraldustõkkeks „minu“ ja „Tolle“ vahel. Ikka ja jälle kordab Huxley: „Inimese lõppeesmärk, tema eksistentsi ülesanne on armastada ja tunnetada immanentset ja transtsendentset Jumalat ning sellega ühineda. Ja selline mina samastumine vaimlise mitte-minaga on saavutatav üksnes mina jaoks suremisega ja vaimse elamisega“ (lk 55).

„Meie riik mingu“ on vältimatu tuletis palvest „Sinu riik tulgu“, sest mida rohkem on meid ennast, seda vähem Jumalat. Elu jumaliku ja igavese terviklikkuse võivad saavutada üksnes need, kes on täielikult vabanenud osalisest ja eraldatud, ihasid täis ja enesest huvituvast, minakeskse mõtlemise, tundmise ja tegutsemise elust.

Huxley meelest tuleks piibli loomislugu täiendada. „Kõigepealt tuleks selgeks saada, et loomine, mõistetamatu üleminek ilmnematust Ühest looduse ilmnenud mitmekesisusse, igavikust aega, ei ole ainuüksi langemise eelmäng ja selle hädavajalik tingimus; mingil määral see ongi langemine“ (lk 219). Vabanemine on tagasipöördumine Ühte. „Loomise eesmärk on kõikide aistivate olendite tagasipöördumine eraldatusest ning sellest sõgedusttekitavast eraldatusetungist, mille tagajärjeks on kannatused, kõikeühendava tunnetuse kaudu igavese reaalsuse terviklikkusesse“ (lk 270).

Ka puritaan võib praktiseerida kõiki kardinaalvoorusi – arukust, meelekindlust, mõõdukust, karskust –, aga ikkagi jääda läbinisti halvaks inimeseks, sest liiga paljudel puhkudel käib nende voorustega kaasas kõrkus, kadedus, vihavimm ning halastuse puudumine, mis vahel läheb üle otse julmuseks. Tehes vahendid eesmärgiks, kujutab puritaan end oma ranguse tõttu ette püha olevusena. Kuid selline rangus on üksnes mina kiiduväärse külje ülendamine laiduväärsema arvelt.

Vastupidi sellele on ehtne pühadus eraldiseisva mina täielik eitamine selle kiiduväärsetes aspektides samavõrd kui laiduväärsetes ning oma tahte hülgamine Jumala heaks. Niivõrd kui püsib seotus „minaga“, „mullega“, „minu omaga“, samavõrd puudub seotus jumaliku alusega ning seetõttu ka selle aluse kõikeühendava tunnetamisega.

Huxley kirjeldab: „Enesesuretus tuleb viia lahtiseotuse kõrguseni või (püha Franciscus Salesiuse sõnul) „püha ükskõiksuseni“, muidu see üksnes suunab mina tahte ühest kanalist teise, vähendamata selle mina-tahte täismahtu, mõnikord seda isegi suurendades. Nagu tavaliselt, on parimate allakäik halvim allakäik. Erinevus suretatud, aga endiselt uhke ja minakeskse stoiku ning suretamata hedonisti vahel seisneb järgmises: viimasel, olles tahtejõuetu, laisk ning sisimas pigem ennast häbenev, jääb puudu energiast ja motivatsioonist, et teha halba, välja arvatud omaenda keha, mõistuse ja vaimu kahjustamine; esimene, kuna tal on olemas kõik teisejärgulised voorused ning kuna ta põlgab neid, kes temaga ei sarnane, on moraalselt varustatud, et soovida väga mastaapset kahju ja on ka võimeline seda tegema, kusjuures täiesti häirimatu südametunnistusega“ (lk 123 ).

Enesesuretamine ei ole esmajärjekorras range füüsiline askees, nagu paljud ette kujutavad. On võimalik, et teatud isikutele osutub range askees teatud olukordades abiks edenemisele inimese ülima eesmärgi poole. Ent enamikul juhtudel tundub, et see, mis on saavutatud sellise askeesiga, ei ole vabanemine, vaid midagi täiesti erinevat – esoteeriliste võimete kättevõitmine. Suutlikkus saavutada soovpalve täitumist, võime tervendada ning teha teisi imesid, näha tulevikku või teiste inimeste mõtteid – nende võimete ilmnemine tundub sageli olevat seoses paastumise, magamatuse ja enesele valu tekitamisega. Enamik teotsentrilistest pühakutest ja spirituaalsetest õpetajatest on tunnistanud üleloomulike võimete olemasolu, kuid ainult selleks, et neid taunida. Arvata, et sellistel siddhi’del, nagu indialased neid kutsuvad, on midagi pistmist vabanemisega, ütlevad nad, on ohtlik illusioon.

Aldous Huxley: „Inimese lõppeesmärk on jumaliku aluse kõikeühendav tunnetamine, millest võivad osa saada ainult need, kes on valmis „surema enda jaoks“, et sellisel moel teha nii-öelda ruumi Jumala jaoks.“ Pildil Aldous Huxley John Collieri 1927. aasta maalil.

Enesesuretamist praktiseerides sünnivad edusammud nagu noateral kõndides. Ühel küljel varitseb egotsentriline askeesi Skylla ning teisel pool hoolimatu kvietismi Charybdis. Budistidel on selle kohta ütlus, et kui arhaat mõtleb endamisi, et ta on arhaat, siis ongi see tõestuseks, et ta pole arhaat. Püha ükskõiksus pole ei stoitsism ega ka paljas passiivsus. See on aktiivne loobumine. Mina-tahtest on lahti öeldud, et jumalik tahe võiks kasutada mõistust ja keha hüve instrumendina. Kuni me pole teinud lõppu eraldiseisvatele kiindumustele, seni ei saa olla kogu südamest, mõistusest ja jõust lähtuvat jumalaarmastust ega üleüldist ligimesearmastust kogu loodu vastu Jumala enese pärast.

Püha Juan de la Cruz on öelnud: „Hing, olles kiindunud millessegi, kui palju selles ka ei sisalduks head, ei jõua jumaliku ühinemise vabadusse. Pole tähtsust, kas lind on kinni seotud tugeva terastrossiga või peene ja õrna niidiga, peaasi et see oleks vastupidav, sest kuni nöör pole katkenud, lind minema lennata ei saa. Samamoodi on ka hingega: olles seotud ükskõik kui peente inimlike kiindumuste köidikutega, ei suuda hing, seni kuni need püsivad katkematuna, teha endale teed Jumala suunas“ (lk 130).

Paraku, teooria teadmine ei päästa veel afektide kütkest, isegi mitte Huxleyt. Enamasti on ta iroonia leebe, nagu: „Akadeemilistes ringkondades ning nende hulgas, keda on töödeldud kõrgharidusega, on vähe fetišiste ja vähe pühendunud mediteerijaid, kuid neid, kes on pühendunud mingil kujul poliitilisele või sotsiaalsele iidolikummardamisele, on sama tihedalt kui kirpe krantsi kasukas“ (lk 299).

Poliitikas on ta kategooriline, patsifistina põlastab: „Suveräänne rahvusriik on juba määratluse järgi organisatsioon, millel on õigus ja kohustus sundida oma liikmeid varastama ja tapma võimalikult suures mastaabis“ (lk 119). Kristliku õpetuse ja toime kohta on hinnang hävitav (lk 74, 170, 288j). Tsiteerib mõnuga Inge’i, kes ütleb: „Kui me soovime leida patuoinast, kelle õlule veeretada kõik hädad, mida Saksamaa on maailmale põhjustanud…, siis olen ma üha enam ja enam veendunud, et selle maa halvim kuri geenius ei ole mitte Hitler, Bismarck ega Friedrich Suur, vaid Martin Luther“ (lk 296).1 Selline kausaalsuse uskumine on uskumatu. Üks kuri geenius põhjustas sajanditeks Saksamaa arengu!

Visioon on loogiline, ent minusugune skeptik ei saa seda võtta liiga tõsiselt. Suhtun taolistesse targutamistesse tõrjuvalt, kui mõni arvab ennast teadvat, kuidas oleks pidanud minema ajalugu. Pelk mõttemäng.

Ent olgu ajalugu inimlikult vaadates kui tahes tume – õnneks ei ole pääsu Jumala käest. Igikestva filosoofia hinduistlikes ja budistlikes versioonides on jumalik arm võrdväärne jumaliku kannatlikkusega – mõlemad on piiritud. Idamaiste teoloogide jaoks pole olemas igavest needust, on ainult purgatooriumid ning lõpmatu jada uusi võimalusi rühkida edasi mitte üksnes inimese, vaid kogu loodu lõppeesmärgi poole – kogu eksistentsi alusega täieliku taasühinemise poole.

Paraku, see kojujõudmine ei lähe lihtsalt. „Inimese lõppeesmärk, inimeksistentsi peamine põhjus on jumaliku aluse kõikeühendav tunnetamine, millest võivad osa saada ainult need, kes on valmis „surema enda jaoks“, et sellisel moel teha nii-öelda ruumi Jumala jaoks. Iga põlvkonna meeste ja naiste hulgast saavutavad vaid väga vähesed inimeksistentsi lõppeesmärgi, kuid võimalust jõuda kõikeühendava tunnetuseni pakutakse lakkamatult ühel või teisel kujul, kuni kõik meelelised olendid teadvustavad, kes nad tegelikult on“ (lk 35).

Kõik meelelised olendid? Mahajanistlike teoloogide järgi on olemas loendamatud universumid, millest igaüks peab ülal kõikvõimalikke variante aistivaid olendeid, kes sünnivad, arenevad ja surevad „ainult selleks, et korrata sama tsüklit ikka ja jälle, kuni kujuteldamatus kauguses oleva viimse täiusliku lõpuni, mil iga meeleline olend kõikvõimalikes maailmades on siirdunud ajavälisesse vabadusse igaveses Seesugususes või buddha’na“.

Et universum on üüratult suur, kinnitavad ka tänapäeva astronoomid. Huxley sedastab: „Kui vaimlised seadused, mis juhivad teadvust, on ühetaolised kogu planeete kandvas ja eeldatavasti elu ülalpidavas universumis (aga meil ei ole muud võimalust, kui seda uskuda), siis kindlasti on piisavalt ruumi ning ühtlasi kõige ahastusseajavam ja meeleheitlikum vajadus nende loendamatute lunastavate Seesugususte inkarnatsioonide järele, mille säravas mitmekesisuses armastavad oleleda mahajanistid“ (lk 72). Viimane lause paneb küll küsima, kas siin ei vilksata Huxley särav satiirilisus.2 Siis oleks see näide, kuidas oma „loomusest“ kuidagi ei rabele lahti.

Blake’i sõnul: „Kui taju väravad on puhastatud, võib kõike näha nii, nagu see on – lõpmatuna.“ Need, kes on puhtad südamelt ja vaesed vaimselt, kogevad samsara’t ja nirvana’t, näivat ja reaalsust, aega ja igavikku kui üht ja sedasama. „Täielikult spiritualiseeritud mõistus-keha on Tathagata, kes surres mitte kuhugile ei lähe, sel ammendaval põhjusel, et ta on juba tegelikult ja teadlikult seal, kus igaüks, ilma seda teadmata, on alati potentsiaalselt olnud“ (lk 254).

Kõik on kutsutud vabanemise saavutamisele, taasühinemisele igavese aluse ehk Jumalaga. Huxley arvates idamaised igikestva filosoofia esindajad tõenäoliselt eitaksid, et kõik on kutsutud siin ja nüüd. Nad ütleksid, et vahetult selles eraldi võetud elus võib antud indiviidile olla niisama hästi kui võimatu saavutada enamat osalisest vabanemisest, sellisest nagu isikuline surmajärgne elu mingit laadi „taevas“, kust võib liikuda edasi täieliku vabanemise suunas „või pöörduda tagasi nende materiaalsete tingimuste juurde, mis on, nagu üksmeelselt kinnitavad kõik vaimlise elu õpetajad, niivõrd ainulaadselt soodsad selleks, et läbida kosmilise intelligentsuse test, mille tulemuseks on valgustus“ (lk 352).

Tunnistan, et ühelt poolt on antoloogia lugemine lootust ja indu äratav. Tahaks ka ise teenida Jumalat ja ligimesi isetult, unustada iseenda! Aga samas saan aru, kui kaugel ma olen, püüdmisele vaatamata. Ja mõistan, et iseendale hinde panemisel ei ole mõtet ega õigust.

Jumalaotsija olukorda on suurepäraselt kirjeldanud François Fenelon. Tema sõnad on nii täpsed, et ei raatsi jätta tsiteerimata: „Te olete elanud kogu oma elu heas usus, et olete täielikult pühendunud teistele ega taotle iial omakasu. Miski ei toida eneseuhkust rohkem kui sedalaadi sisemine veendumus, et ollakse täiesti vaba enesearmastusest ja alati suuremeelselt pühendunud oma ligimesele. Kuid kogu see pühendumus, mis tundub olevat suunatud teistele, on tegelikult suunatud iseendale. Teie enesearmastus jõuab tasemeni, mil te lakkamatult õnnitlete ennast, et olete sellest vaba; kogu teie tundlikkus keerleb selle ümber, kuivõrd täielik või ebatäielik on teie enesega rahulolu; see on kõigi teie moraalsete piinade alustalaks. „Mina“ on see, mis ajab teid nii püüdlikuks ja tundlikuks. Te tahate, et nii Jumal kui samahästi ka inimene oleksid teiega rahul ja te tahate, et oleksite rahul ka iseendaga kõigis oma suhetes Jumalaga“ (lk 303).3 Jääb loota vaid Jumala põhjatule halastusele.

Ut sit Deus omnia in omnibus (1 Kr 15:28).

1 See ei ole juhuslik mõttevälgatus, vaid Huxley veene: „Tagasi Augustinuse juurde, tagasi Martin Lutheri juurde – tagasi, teiste sõnadega, kahe kõige valjumalt nüpeldatud istmiku juurde kogu kristliku mõtlemise ajaloos. Lugege „Pihtimusi“, lugege „Lauakõnesid“. [—] Luther sai järjekindlalt peksa mitte ainult õpetajatelt ja isalt, vaid isegi oma armastavalt emalt. Sealtpeale on maailm pidanud maksma armide eest tema kannikatel. Preislased ja Kolmas Reich – Lutheri ja tema enesepiitsutamise teoloogiata poleks midagi nii koletislikku saanud tekkida.“ (Aldous Huxley, Saar. – Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon, Tallinn 2019, lk 128.)

2 Vt tema esimest eesti keelde tõlgitud romaani „Nood koltunud lehed“, tõlkinud 1933. a Ants Oras ja 1996. a Enn Vetemaa.

3 Tsitaat, mis on raamatus üks pikemaid, jätkub: „Peale selle pole te harjunud olema rahul lihtsakoelise hea tahtega – teie enesearmastus ihkab elavaid emotsioone, rahustavat rõõmu, mingit laadi hurma või erutust. [—] Pole ohtlikumat illusiooni kui kujutlused, mille abil inimesed üritavad illusiooni säilitada. Kujutlusvõime ongi see, mis viib meid eksiteele ning see kindelolek, mida me otsime läbi kujutluse, tunde ja maitse, on üks kõige ohtlikumaid fanatismi esilekerkimise allikaid. See on edevuse ja rikutuse kuristik, mida Jumal paneb teid avastama omaenda südames; te peate seda silmitsema tõelise alandlikkuse juurde kuuluva rahulikkuse ja lihtsusega. See on tühipaljas enesearmastus, kui ollakse oma vajakajäämiste mõistmisel lohutamatu; nendega tuleb seista selgelt vastamisi, ilma neid meelitamata; aga ka sallimata; püüdke ennast parandada, muutumata sealjuures pahuraks – soovida seda on hea nii iseenesest kui ka Jumala pärast.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht