Kolida pole kuskile: Euroopa äärmuspopulismi mitu nägu

3. märtsi riigikogu valimistest märkab maailm üksnes EKRE tõusu. Milline on selle sündmuse koht Euroopa ulatuses?

TAUNO VAHTER

Valik Euroopa populistide valimisplakateid

Internet

Neid nimetatakse populistideks, äärmus­lasteks, neonatsideks, radi­kaalideks, rahvusäärmuslasteks, fašis­tideks, parempopulistideks ja vasak­populistideks, huntideks lamba­nahas ja kümne muu nimega. Kuigi riigiti on selliste parteide erinevused küllaltki suured, on vaieldamatult tegu viimase paarikümne aasta suurima tõusva poliitilise jõuga kogu Euroopas. Sama kindlalt kui 3. märtsi õhtul kuuleme valimis­stuudios parooli „laekumata on veel vaid Lasnamäe jaoskondade hääled“, võib ennustada maailma ajakirjanduse huvi keskpunkti nende valimiste puhul. Sama peaministri tõenäolist jätkamist mainitakse vaid möödaminnes, tegelik uudis on EKRE tõus omalaadsete erakondade parlamendis esindatuse võrdluses Euroopa suurimate hulka. Kindlasti on peale ühismeedias erakonna poolehoidjate rahulolu tulemas rohkelt hüüatusi sooviga Eestist ära kolida, ent rahulikult võttes: milline on üldine olukord? Millest algas selliste parteide tõus? Millised on eri riikides vastavate parteide sarnased ja erinevad jooned? Millisel juhul saavad nad võimule ja mille tõttu kaotavad populaarsust? Mis teeb nad salongikõlblikuks, kes neid üldse valivad ja millega on tähelepanu võidetud?

Valimised toimuvad riigiti eri ajal, kuid sellest hoolimata on toetuse kasvus näha selgeid tendentse. Üldisi kasvuhüppeid on kaks, pärast 2009. aastal alanud majanduskriisi ning teiseks pärast rändekriisi (2014–2015) haripunkti. On veel selgemaid seoseid. Nii tõusis Taani Rahvapartei (Dansk Folkeparti) toetus väga kõrgele 2005. aastal Jyllands Posteni Muhamedi karikatuuride skandaali ajal, kuid nende jaoks ei realiseerunud see parlamendis, sest valimised olid toimunud kuus kuud enne skandaali puhkemist. Nagu sellesarnaste juhtumite puhul kombeks, langes mõne kuu pärast nende toetus skandaalieelsele tasemele. Sama nähtuse värskeim näide on võtta Soomest. Hiljuti uudistesse jõudnud sisserändajatega seostatud vägistamisjuhtumid Oulus tõstsid Põlissoomlaste (Perussuomalaiset) toetust kuu aega vana uuringuga võrreldes umbes kaks protsenti. Iga negatiivne uudis mõjutab valimistulemusi rohkem kui ükski positiivne ja seetõttu on ka meil taas oodata, et mõni nädal enne valimisi üritatakse ära kasutada iga viimast kui endale sobivat uudist, mis võib tulemust kõigutada mitme protsendi piires.

Kõige hullem on ise valitseda

Millisel juhul äärmuspopulistide toetus langeb, juhul kui me ei räägi tavapärasest statistilisest kõikumisest? Üks selgemaid markereid on valitsusse pääsemine. Kui Põlissoomlased said 2015. aasta valimistel ligi 18% häältest, siis eelmise aasta lõpus oli pärast mitut suuremat ja väiksemat parteisisest tüli ning lõhenemist toetusest järel veel vaid 8%. Norra Progressipartei (Fremskrittspartiet) oli 40 aastat teiste parteide poolt määratud isolatsiooni, kuid just pärast valitsusse pääsemist 2013. aastal hakkas nende toetus selgelt kukkuma – 2009. aasta tipust 23% häältega on uusima küsitluse järgi saanud kõigest 11%. EKRE sõpruserakond Lätis Rahvuslik Liit „Kõik Läti eest!“ (Nacionālā apvienība) oli Laimdota Straujuma valitsustes ning langus on olnud 16,3 protsendilt umbes 11 protsendini. Hollandi Vabaduspartei (Partij voor de Vrijheid) toetas 2010 valimiste järel vähemusvalitsust ja kaotas järgmistel valimistel kolmandiku toetusest. Valitsusse pääsemisel selgub peagi, et lubatud radikaalseid muudatusi pole võimalik või ratsionaalne teha, sõlmitakse kompromisse ning valijad tunnevad ennast petetuna. Suurim erand selles küsimuses on ilmselt Ungari, kus äärmuslike seisukohtade poolest on tuntud Jobbiki partei, kuid ka valitsev erakond Fidesz lahterdataks enamikus Kesk- ja Lääne-Euroopa riikides parempopulistide hulka. Huvitav näide on Leedu, kus ei ole selgelt parempopulistlikuna esile tõstetud edukat parteid (vahel on nii nimetatud ametist tagandatud Rolandas Paksase parteid Kord ja Õiglus (Partija „Tvarka ir teisingumas“), kuid katoliikliku riigi peavooluerakondade seisukohad on mitmes küsimuses vanamoodsamad kui nii mõnegi liberaalsema riigi äärmuslikul erakonnal ja see ilmselt ongi takistanud uue jõu moodustumist.

Homoabielude pooldaja ning uusnats ühes rindes

Ühes riigis mõõdukana tunduvad seisukohad on teises väga radikaalsed, arvestada tuleb ka ajaloolist konteksti ning see kõik teeb võrdluse keeruliseks. Väikese liialdusega on stereotüüpne paremäärmuslik partei see, kes on vastu sisserändele ning samasooliste isikute abielule või nende õiguste suurendamisele, on vanamoodsatel seisukohtadel soorollide kohta ega suuda natsidest rääkides kuidagi mainimata jätta, et „nad tegid ka häid asju“, rõhutab kõikjal väsimuseni väidetavat esmajärjekorras oma riigi huvidele mõtlemist, pakub ülimalt lihtsustatud lahendusi ja mängib põhilistel inimlikel hirmudel – karta võõrast ja karta endast suuremat.

Tegelikkuses on parteid üsna erinevad ja enamiku puhul ei pea see stereotüüp paika. Võtame näiteks Norra Progressipartei ning Slovakkia tõusva partei Kotleba – Meie Slovakkia Rahvapartei (Kotleba – Ľudová strana Naše Slovensko). Progressipartei (mille liige oli mõnda aega ka massimõrvar Anders Breivik) hääletas Norra parlamendis samasooliste abielude ning nendele lapsendamise seadustamise poolt ning pooldab geimeeste doonoriks kvalifitseerimist. Samal ajal Slovakkia partei liider Marian Kotleba on tuntud selle poolt, et käis aastaid ringi sõjaaegse Slovakkia natsimundriga ning on samasooliste abielude teemat kommenteerinud, et perekond on „isa, ema ja laps või äärmisel juhul ema, ema, ema, ema, ema, ema ja lapsed – aga kaks pederasti on lihtsalt perverssus“.

Samasooliste abielud ja muud geiõiguste küsimused on üks suuremaid veelahkmeid. Esiteks on need, kes on igasuguste õiguste laiendamise vastu. Liberaalses Skandinaavias on kõige tugevamalt oma vastasust väljendanud Taani Rahvapartei ning ka Põlissoomlased, kes karistas samasooliste abielude eelnõus partei seisukoha vastu hääletanuid noomitusega. Ühelt põlissoomlaselt pärineb ka see Soomes tuntud säuts: „Mõtlesin, et toon ülemiselt korruselt püssi ja lasen Tehtaanpuisto homole kuuli pähe. Kas sellest saadud rahulolu oleks nii suur, et tasuks vanglasse sattumise vaeva?“ Tsitaadi autorist Jussi Hallo-ahost on saanud Põlissoomlaste esimees. Poolas domineeriva Õiguse ja Õigluse partei endine esimees Lech Kaczyński kommenteeris kunagi, et „homoseksuaalsuse mahitamine hukutab inimkonna“. Katoliiklikus Poolas pole küsimus lihtsalt geides, vaid suguelus üldiselt: Lechi vend Jarosław Kaczyński on öelnud, et Poolas ei ole kombeks koolides seksiteemat eriti selgitada ja selleks pole ka vajadust, sest „praegused tendentsid ja mood presenteerivad ilmaasjata liiga palju seksi ning see võib viia seksuaalse allakäiguni“. Lisaks on riiki valitseva partei esimees öelnud, et homoseksuaale ei tohi küll diskrimineerida, kuid nad ei tohi töötada näiteks õpetajana. Bulgaaria partei Ataka on teinud katseid kriminaliseerida geiürituste korraldamine ja mõne omavalitsuse vastavad otsused on alles kohtus tühistatud. „Aga mis siis saab, kui ma lähen lastega jalutama ja näen psühholoogiliselt väärastunud poolpaljaid tölle?“ kommenteeris Ataka ja Bulgaaria parlamendi liige Adrian Asenov. Pisut sarnaselt EKRE üles kistud skandaaliga kooliõpikus välja­toodud peremudelite üle sai Austrias tähelepanu sealse Vabaduspartei (Freiheitliche Partei Österreichs, FPÖ) üles võetud teema raudteefirma reklaamist lapsega meespaarist, kus üks meestest on pealegi mustanahaline. FPÖ eitab endiselt tunnistajate ütlusi, et nende endine juht Jörg Haider oli homoseksuaalne ja väidab, et tegemist on vandenõu ning kadunu nime määrimisega ja selle pärast on koguni kohut käidud.

Ent kui geivastasus on stereotüüpne ja võrdlemisi ootuspärane, siis märksa huvitavam on uus tendents: mitmes riigis kasvab parempopulistlikuks arvatud parteide toetus ka seksuaalvähemuste arvelt. Peale Norra Progressipartei teeb salongikõlblikkuse nimel tööd äsjastel valimistel edukas Rootsidemokraatide erakond (Sverigedemokraterna), on pehmendanud varasemaid rangeid seisukohti ja palunud geide toetust. Sel teemal on laialdaselt sõna võtnud ka avalikult end geiks tunnistanud Bo Broman, Rootsidemokraatide finantsjuht. Sarnane näide on Saksamaal Alice Weidel, kes on Liidupäevas Alternatiiv Saksamaale (Alternative für Deutschland) fraktsiooni juht. Kuigi ka tema on avalikult gei, on ta teatanud, et samasooliste abielu ta ei toeta.

Kõige rohkem on parempopulistid kasvatanud oma populaarsust Prantsusmaa ja Hollandi geide hulgas. Vabaduspartei käilakuju Geert Wildersi peamine vihaobjekt on islam. Ta on korduvalt rõhunud kaardile, et samasoolistel paaridel peab olema õigus „üksteist suudelda, omavahel abielluda ja lapsi kasvatada“, kuid islam seda ei luba ja järelikult on islamivastasus ka geide huvides. Umbes sama on juhtunud Prantsusmaal Marine Le Peniga, kelle küllaltki suur toetus valimistel ei realiseeru kohtadena parlamendis peamiselt Prantsuse majoritaarse valimissüsteemi omapära tõttu. Enne kui ta võttis üle Rahvusrinde (Front National) juhtimise oma isalt Jean-Marie Le Penilt, oli partei silmapaistvalt geivaenulik ja vanem Le Pen poetas tihti kommentaare et „tema parteis pedesid ei ole“ ning „homod on bioloogiline ja sotsiaalne anomaalia“. Tütre juhtimisel on see retoorika vaiba alla pühitud, geitoetajate arv selgelt tõusuteel (mitu uuringut on kinnitanud, et prantsuse geipaaride seas on teistest rohkem just Le Peni partei valijaid) ning seda poliitilist nähtust on hakatud kutsuma „roosapesuks“ – toetage meid muudes küsimus, siis oleme geiküsimustes leplikud. Niisiis on LGBT küsimused relv, mida eri riikides kasutatakse üllatavalt erineval moel. Eestis ei ole sellist käsitlust veel näha, kuid teatud sarnasust võib siin leida EKREga, kes üritab kasvatada toetust vene valijate seas.

Juhunatsid, kapinatsid ja täisnatsid

Kuidas on parempopulistide teise väidetava suure markeri, natsilembusega? Ka see näitaja kõigub riigiti. Kui muus osas vastab Poola Õigus ja Õiglus stereotüüpidele võrdlemisi hästi, siis raske on ette kujutada, et suure erakonna liige toob endaga parlamendisaali kaasa valija, kes seal esineb natsitervitusega. Küll aga juhtus täpselt nii 2013. aastal Soome parlamendis ühe Põlissoomlaste saadiku kaaslasega. Kui ilmselt Franco režiimi mõju tõttu ei ole Hispaanias näha populaarset paremäärmuslikku seltskonda, siis Prantsusmaal Jean-Marie Le Pen nimetas gaasikambreid „Teise maailmasõja pisidetailiks“. Tema parteikaaslane ning europarlamendi saadik Bruno Gollnisch märkis 2004. aastal, et ta „ei vaidlusta koonduslaagrite küsimust, kuid gaasikambrite olemasolu jääb ajaloolaste otsustada“.

Rootsidemokraatide maine kapinatsidena tuleneb asjaolust, et mõned partei eelkäijad olid neonatse koondavad rühmitused. Ka hiljem on ette tulnud kahtlasi vahejuhtumeid. 2016. aastal levis internetis video rahvasaadikust Oscar Sjöstedtist, kes rääkis natsidest ja juutidest kui lammastest. Rootsidemokraadid on üritanud end sellistest juhtumitest üha rohkem distantseerida, muu hulgas on parteist välja visatud liikmeid, kes on ostnud internetist natsisümboolikat. Austria FPÖ asutaja Anton Reinthaller oli varasemas elus natsipartei liige ning tollase Austria põllumajandusminister, hilisem SS-ohvitser. FPÖ liikmetega seoses ujub veidraid lugusid välja suhteliselt tihti. Nii pidi üks kandidaat tagasi astuma oma korporatsiooni laulikus sisaldunud holokausti­teemalise pilalaulu pärast (Gebt Gas, ihr alten Germanen, wir schaffen die siebte Million! – Gaasi juurde, vanad germaanlased, saame seitse miljonit täis!), teised jagasid omavahel Hitleri fotosid ja kolmas poseeris Iisraeli saatkonnas natside tankidiviisi logoga särgiga. Enese­tsen­suuri poolest tuntud Saksamaal ei saada endale libastumisi lubada. „Saksamaa ajalugu on hiilgav ja see on pikem kui need neetud 12 aastat … jah, me tunnistame oma vastutust nende 12 aasta eest. Kuid kallid sõbrad, Hitler ja natsid on lihtsalt üks väike linnusitaplekk Saksa­maa edukas tuhandeaastases ajaloos,“ on öelnud AfD juht Alexander Gauland partei noorliikmetele esinedes.

Kui liikuda Saksamaalt kagu poole, läheb pilt märksa karmimaks. Tšehhis parlamenti tõusnud Vabaduse ja Otsedemokraatia Partei (Svoboda a přímá demokracie, SPD) liige Jaroslav Staník teatas purjus peaga esinduskogu hoones, et juudid, geid ja mustlased tuleks kohe sündides maha lasta või gaasikambrisse saata ning sattus selle eest vihakuriteo süüdistusega kohtu alla. SPD esimees on Jaapanis sündinud ema poolt tšehh Tomio Okamura, kes töötas nooruses Tōkyōs prügivedaja ning popkorniröstijana. Kommenteerides üht Tšehhis asunud koonduslaagrit, leidis ta et see ei olnud eriti range paik ning „inimesed võisid minna ja tulla, nagu ise soovisid“ (Lety koonduslaagrist saadeti vange edasi Auschwitzi). Peale selle mh jaapani kokaraamatu ja juhtimisõpiku avaldanud Okamura on millegipärast külastanud ka vanglas mustlase rassiliselt motiveeritud tapmise eest kinni mõistetud meest. Mitmes analoogilises parteis on laialt levinud ka natsitervitus, näiteks Slovakkia juba mainitud Kotlebas ning kreeklaste Kuldses Koidikus. Kahest Ungari juhtivast erakonnast on natsiretoorikat rohkem kasutanud Jobbik. Ungari omapäraks on väga palju rääkida juutidest ning juutide vandenõudest. Jobbiku liikmed on avalikult öelnud, et juudid ei tohiks Ungaris saada maad osta (partei esimees Gábor Vona) või endise Jobbiku presidendikandidaadi Krisztina Morvai ühismeedia kommentaar, et „nn uhked Ungari juudid võiksid minna ja mängida oma väikeste ümberlõigatud nokudega“. Kuigi Fideszi sõnumid ei ole nii karjuvad, on ka nemad Sorosega ähvardades pidevalt tõmmanud paralleele juutide rahaga.

Võib kinnitada, et vähemalt parempopulistlikest parteidest poole puhul on märgata natsilembust või revisionismi, paljud nende lood sarnanevad EKRE liikmete tsitaatide ja juhtumitega, kuid mõnel puhul on tegemist täiesti avaliku poolehoiuga. Sageli on märgata koolipoisiliku käitumist, kus kaamera ees antakse „õigeid vastuseid“ ja kõike eitatakse, kuid selja taga hoitakse näpud ristis. Kui võrrelda Eesti juhtumeid muu Euroopaga, siis endise idabloki riikides ei paista need silma, aga Kesk-Euroopas ja Põhjamaades ületavad uudiskünnise.

Rändekriis kui populistile süllelangenud kingitus

Kolmas, suurim marker on vastuseis sisserändele ja võõraviha. Õigupoolest on see küll sama mõttetu kui öelda et „meie partei pooldab päikest“, sest kõik parteid on õppinud ütlema, et „oleme vastu kontrollimatule sisserändele“. Kuid vaated ja retoorika on väga erineval tasemel. „Soome linnu hakkab ümbritsema põlevate getode ring,“ teatas Jussi Halla-aho ühes intervjuus.

Taani Rahvapartei põhiteemad on seotud islamiga: „Islam on juba olemuselt kuri, temaga tuleb võidelda,“ teatas parlamendi liige Martin Henriksen. „Moslemid peaksid elama moslemimaal,“ toetas teda Euroopa Parlamenti kuuluv Mogens Camre. Jarosław Kaczyński kommenteeris, et Poola ei saa võtta vastu põgenikke, sest nii levivad nakkushaigused. Saksa AfD endine liider arvas, et Saksa politsei peaks vajaduse korral piirile tungivaid põgenikke tulistama, tema järeltulija Alexander Gauland on öelnud, et jalgpallikoondise kaitsja Jérôme Boateng meeldib sakslastele jalgpallurina, aga nad ei taha teda oma naabriks. Kui näiteks Prantsusmaal, Hollandis, Taanis, Rootsis ja Saksamaal on peamine võõraviha seotud islamiga, siis Kesk-Euroopa ja Balkani riikides on see peamiselt adresseeritud mustlaste vastu. Viimatine parempopulismi laine tõus on niivõrd selgelt seotud rände­probleemiga, et järelikult on selle lahenemine ka languse võti.

Vabamüürlased, piiri­nihutamised, vaktsiinid ja antiikmütoloogia

Nii nagu Eesti omapäraks on Venemaa piirileppega mängimine ja heietused kompensatsiooni nõudmise teemal, on piirkondlikke eripärasid ka teistes riikides. Üks eriskummalisemaid näiteid on Bulgaaria partei Ataka nõudmine tühistada sada aastat vana Neuilly-sur-Seine’i rahuleping, millega mõned Bulgaaria alad läksid üle praegusele Serbiale. Bulgaaria Ataka juhil Volen Siderovil on ühisjooni Jüri Linaga, sest ka tema üks meelisteooriaid on vabamüürlaste ülemaailmne vandenõu. Itaalia uude koalitsiooni kuuluv Viie Tähe Liikumine (Movimento 5 Stelle) on üheks võitlusteemaks võtnud vaktsineerimise, mida nemad peavad omakorda ravimifirmade vandenõuks. Makedoonia mõjuka VMRO-DPMNE erijooneks on omaette mõisteks kujunenud „antikviseerimine“, kus heroiseeritakse Aleksander Suure aegse ajaloo saavutusi ja märksõnu. Alternatiiv Saksamaale on ühes paadis Donald Trumpiga kliimamuutuste teemal.

Mitmes riigis on populistlike parteide valijaskond seotud maainimestega, on ju EKRE väga suures osas endine Rahvaliit, Põlissoomlaste partei eelkäija on 1995. aastal pankrotti läinud kunagine Veikko Vennamo Soome Maapartei (Suomen Maaseudun Puolue) ning ka Šveitsi Rahvapartei (Schweizerische Volkspartei, SVP) oli algselt suures osas põllumeeste ühendus. AfD toetus on selgelt kõige suurem endisel Ida-Saksamaal, nende esiletõusu on hakatud nimetama Ida-Saksamaa kättemaksuks. Nii tuleb AfD tõusu vaadelda koos sama nähtusega Tšehhis, Slovakkias ja Eestis hoopis nõukoguliku sallimatuse pärandina. Ka näiteks Rootsidemokraatide, Viie Tähe Liikumise ja Rahvusrinde toetus on suurem maapiirkondades.

Reeglina on (parem)populistlike erakondade valijate seas olnud pisut rohkem mehi kui naisi, pigem ka natuke väiksema sissetuleku ja haridustasemega. Parempopulismi silumise ja salongikõlblikkuse parandamisega on see hakanud muutuma. Inimestel on populistlike erakondade valimiseks rohkem põhjusi kui varem ning järjekindlalt väita, et nad on seda valikut tehes lihtsalt lollid, klammerdab neid veelgi rohkem oma valiku külge. Need valijad ei ole kõik kaotajad, pigem nad on milleski pettunud – kas kindlates otsustes, isikutes, ametkondades. Praeguseks kasutatakse Euroopa äärmuspopulistlikest erakondadest rääkides vahel ka „20% parteide“ mõistet, sest umbes selleni on nende toetus enamasti jäänud. Kui me ei soovi, et „20% parteidest“ saavad „30% parteid“ või mõne veel suurema toetajaskonnaga ühendused, siis tuleb neid analüüsida targemini ja valijatega rohkem tegeleda. Alati on võimalus kasutada isolatsiooni, nagu tehti meil Keskerakonnaga või näiteks pärast II maailmasõda palju hääli saanud prantsuse kommunistidega, kuid see ei lahenda pingeid. Populistid peavad ise otsustama, kas olla rohkem salongikõlblik või rahulduda igavese opositsioonis istumisega. Pärast 3. märtsi ei toimu tõenäoliselt midagi väga pöördelist, elame võrdlemisi tavapärases Euroopa poliitika paratamatuses. Nagu ütleks halba uudist teatav arst: „Olukord ei ole hea, kuid ka nii on võimalik elada.“ Pärast 2015. aasta lõpus Kölni raudteejaama juures toimunud naistekäperdamist on ehk ebaõiglane süüdistada üksnes valijaid karmimate meetmete soovimises, paraku alati ei ole lahendus „veel rohkem armastust“.

22 Euroopa riigi populistlikeks nimetatud erakondade toetus kolme viimase üldvalimise tulemustena. Enamus neist erakondadest on neil valimistel (ja vanemad neist ka aastast 2001 alates) populaarsust kasvatanud (tõus tähistatud rohelisega, langus punasega).
Kus võimalik, on lisatud arvamusküsitluste andmed värskeima toetuse kohta, samuti erakonna parlamendirühma koht suurusjärjekorras ja osalemine valitsuskoalitsioonis. Detailsemas vaates on tuvastatav ka kriitiliste sündmuste (vt infokast) kiire ja oluline mõju reitingule ja valimistulemusele.
Suuremad ja üldisemad kasvuhüpped toimusid pärast 2009 alanud majanduskriisi ning teiseks pärast 2014–2015 rändekriisi haripunkti.


Sündmused, mille järel toetus äärmuslastele on kasvanud või langenud

11. IX 2001 – WTC New Yorgis

11. III 2004 – Madridi pommirünnak

7. VII 2005 – Londoni pommirünnak

2005 september – Jyllands Posteni skandaal

2009 algus – majanduskriis

2009 lõpp – Kreeka võlakriisi süvene­mine

2011 märts – Araabia kevad. Liibüa kriis ja kodusõda. Algab Süüria kodusõda.

22. VII 2011 – Anders Breiviki rünnakutes hukkub Norras 77 inimest.

31. XII 2014 – Angela Merkel teatab, et kõik põgenikud on teretulnud

7. I 2015 – Charlie Hebdo rünnak. 2015 suvel sisserändekriisi haripunkt.

2015 november – Pariisi terrori­rünnakud

31. XII 2015 – Kölni raudteejaama massi­ahistamine

22. III 2016 – Brüsseli terrorirünnak

14. VII 2016 – Nice’i terrorirünnak

23. VI 2016 – Brexiti hääletus

8. XI 2016 – Trump võidab valimised

19. XII 2016 – Berliini jõuluturu terrori­rünnak

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht