Kommunism ja natsism – kuidas võitleme lääne tsivilisatsiooni alustekstidega?

Andrei Hvostov

Hiljuti võis mõningast tuntust kogunud Meediaklubi Impressumi  (Kapo aastaraamatus märgitud kui Venemaa propagandasõja üks vahendeid) järjekordsel üritusel kogeda huvitavat olukorda: Dmitri Klenski, mõningast tuntust kogunud tegelane, üritas õhtu külaliselt, Moskvast siia sõitnud Vene teleajakirjanikult Vladislav Fljarkovskilt välja pressida hinnangut kommunismi ja natsismi võrdsustajatele. Õrritatu ei astunud libedale jääle, viilides kõrvale sellega, et arutles kommunismi ja natsismi kui ideoloogiate võrreldavuse üle.

Hinnanguid isikutele nagu Kelam, Laar, Pöttering, Wajda jne ta keeldus andmast. Publiku hulgas põhjustas see kuuldavat nurinat: rahvale ei antud seda, mida ta oli tulnud saama. Ootused tulenesid Fljarkovski esinemise teemast „Konflikt kui poliitikute tööriist”, ent kuna ta rääkis Lähis-Ida näitel, siis puudus tal araabiaiisraeli konflikti kogenud inimesena tahtmine hakata Eesti asju üle dramatiseerima. Kui Meediaklubi Impressum on Vene propagandamasina üks osake, siis tekkis selle töös antud juhul tõrge. Kui Eesti peab propagandavõitlust (PR-kampaaniat, ajaloolist selgitustööd vmt), siis võinuks seda episoodi oma huvides ära kasutada.  Seda ei tehtud. Eesti propaganda-Kalevipoeg magab muretult, sellal kui sortsid askeldavad paljukannatanud kodumaa pinnal. Häda algab aga sellest, et mingit Kalevipoega polegi olemas. On reaktiivne tegutsemine.

Propagandasõja järjekordse frondi avanemisel, mis tuleb alati üllatusena, algab suur improviseerimine: sõna võtab inimesi välis-, sise-, kaitse- ja rahvastikuministeeriumist, presidendi kantseleist, Kapost või veel mingist ametkonnast, kellel parasjagu ei vedanud ja kes sattus jamale kõige lähemal seisma. Mingit koordinatsioonikeskust  ning ajutrusti kas riigikantselei all või peaministri büroos pole olemas. Pole kontseptsiooni, pole inimesi, pole eelarvet. Kui rääkida vaenuliku propaganda neutraliseerimise ja oma Tõe levitamise eelarvest, peab siiski alustuseks ütlema, et rahast rääkimine on kohatu. Mitte ainult praeguses majandusseisus, vaid üleüldse ja põhimõtteliselt. Eesti ühiskondlikku teadvust läbiv manihheistlik valguse ja pimeduse võitluse kontseptsioon ajab võrseid ka propaganda ehk PR- ehk „ajaloolise tõe” levitamise valdkonnas. Tõel on imeline omadus levida iseeneslikult, valele tuleb  peale maksta. Kui mõnede analüütikute arvates on Venemaa viimastel aegadel oma riikliku PR-kampaania käigus LääneEuroopasse investeerinud sada miljonit dollarit (ja mõned endised peaministrid ning kantslerid söövad Vene leiba), siis ei pea meie selle pärast muretsema. Meiega on Tõde. Kui see on kord välja öeldud, levib see juba ise. Selline idealistlik ettekujutus on needus meie PR-inimeste kaelas.

Kui mõne järjekordse ametkonna suhtekorraldaja peab hoogtöö korras üksinda ära seletama kogu 50aastase punaokupatsiooni ning 700aastase orjaöö vaevad, tehes seda  muu töö kõrvalt (muu töö sisuks on igapäevased võimupiiride ületamise küsimused, korruptsiooniskandaalid, liiga suured arved, mõlgitud autod, allaaetud karud jne), siis saab nende pingutuste tulemuslikkusesse uskuda ainult selline inimene, kes on hiljuti suitsutarest välja astunud. Ma ei usu, et meie vaimuseisundi seletamiseks piisab vaid Laulva revolutsiooni aegse põlvkonna loosungist „tõde tõuseb, vale vaob”, millega kaevati N Liidu nimelisele impeeriumile haud valmis. Juba enne seda oli meie meeltes suitsutare tarkus, et „naasklit kotti ei peida” ja see tarkus kandub ka riikliku suhtekorralduse valdkonda. Riikliku suhtekorralduse tarbeks ei anta raha ka siis, kui seda raha parasjagu juhtubki olema. („Welcome to Estonia” on ühe teise valdkonna katsetus.) Eelmise sajandi lõpus kirjutasin Sirbile artikli „Usk inimvõimete piiramatusse ehk Peaingel Gaabrieli ootus” (20. II 1998), mis oli ajendatud Stéphane Courtois’ „Kommunismi musta raamatu” eestindamisest. Kirjutasin tollal, et meie taasiseseisvumisel oli kahe totalitarismi võrdsustamine poliitiline loosung (haakristi ja viisnurga vahele pandud  võrdusmärgi reanimatsiooni võis näha just äsja 9. mail Vene saatkonna ees).

Väitsin, et Courtois’ raamatu eestindamine ning laialdane tutvustamine 1998. aastal polnud mitte lahtisest uksest sissemurdmine, vaid „kord murtud ava raamistamine”. Eesmärgiga hakata seda ust ohtralt kasutama, nagu ma tollal oletasin. On möödunud üksteist aastat. Hoolimata sellest, et IdaEuroopast pärit poliitikud on püüdnud mainitud ukseava Euroopa Parlamendis lõplikult toestada, on see vajunud kõvasti kiiva. Kuidagimoodi suudeti sealt, seina pragunemise  hinnaga, läbi tirida üks pronkskuju. Mis see siia puutub? „Hauatähiste eemaldamise” ning „julgeolekut ohustava teguri neutraliseerimise” retoorika alusmüüriks oli mõlema okupatsiooni, natsliku ja kommunistliku võrdsustamine. Venemaal vaadati seesinast ettevõtmist raevuga. Eesti ühiskond läks lõhki ja mitte ainult rahvusliku tunnuse põhjal. (Veneetsia biennaaliks korraldatud „kuldsõduri” projekt toob välja – kui pidada Elkenit kunstnikuks, aga mitte Eesti Kunstnike Liidu esimehest kultuuritšinovnikuks – lõhenemise meie kunstnikkonnas, sündmustele järgnenud „punaprofessuuri”  tekkimist ei taha siinkohal meenutagi.) Ent, mis eriti kurvastav ja paljudele eesti arvamusavaldajatele siiani täiesti arusaamatu, on see, et meie võitlemisi vaadatakse Lääne-Euroopas veidi nagu üllatunult. Meie lääne sõprade pilgus kumab eemalolev uudishimu. Meie Tõde ei levi. Miks? Võimalikke seletuskatseid, miks ei lähe kommunismi ja natsismi võrdsustamine Lääne-Euroopas kuidagi läbi, olen ma varem Sirbis teinud („Lääne haritlaskonna kommunismimeelsuse psühholoogia”, Sirp 15. I 1999, nr 2). Võib välja tuua mitmed psühholoogilist laadi tegurid. 

1. Natslikes koondus- ja hävituslaagrites toimunu on hästi dokumenteeritud, pildistatud, filmitselluloidile jäädvustatud, Gulagi hävituspaikades toimunu põhineb aga peamiselt suulistel mälestustel. Pilt on aga tugevam kui Sõna.

2. Erinevalt kommunistlikest laagritest, mis asusid oikumeeni äärealal, kerkisid natslikud laagrid Euroopa südames.

3. Sakslaste kui Kultur(träger)nation’i muundumine massimõrvariteks tundub ajalooliselt suurem paradoks kui barbaarsuse tõus idas: ootamatult esile kerkinud Hitler tundub Saatana inkarnatsioonina, Stalin on justkui Venemaa ajaloo loomulik sünnitis.

4. Inimeste industriaalne hävitamine tundub olevat suurem jõledus kui nende küüditamine arktilisse loodusesse, kus külm ja haigused mõjuvad aeglasemalt kui gaasikambrid, ehkki lõppkokkuvõttes sama fataalselt: natsidel oli tapjaks hingetu, mõrtsukalik Masin, kommunistidel karm ja halastamatu, ent samas ometigi „emakeseks” kutsutud Loodus.

5. Natsionaalsotsialismi erakordsus ja ainulaadsus ehk see, mida saksa keeles tähistatakse sõnaga Singularität, tuleneb lõpuks ka sellest, et natside rassiõpetus on geenipõhine: valede  geenidega sündinu oli määratud olema alam, ori või hävitatav. Kommunistlik hävitusprintsiip ei olnud nii lõplik: inimesel oli võimalus end päästa oma klassist lahkumisega, oma vanematest lahtiütlemisega, kollaboreerumisega. Uljanov-Lenin oli kõike muud kui proletaarset päritolu, režiimi teenistusse astunud Aleksei Tolstoi oli krahv. Kui natsi-Saksamaa riikliku julgeoleku juhid Heydrich ja Kaltenbrunner ei saanud olla põhimõtteliselt slaavlased või juudid (kuigi esimese suhtes liikusid ja liiguvad ka praegu mingid hämarad kõlakad), siis kommunistliku salapolitsei üles ehitanud Dzeržinski oli päritolult Poola aadlik. 

Tema kuulumine šlahta hulka on vaieldamatu fakt, erinevalt Heydrichi vaarvanaema või -isa rassilisest päritolust. Ohvrite seisukohalt pole natsismil ja kommunismil vahet: tapetaval on ükskõik, kas talle laseb kuuli kuklasse esseslane või enkavedeelane. Ent ajaloolises perspektiivis on siiski vahe suur, kas tapmise põhjuseks on DNA või varanduslik seisund, ideoloogilised tõekspidamised, aktiivne vastupanu valitsevale korrale ja kõik muu, mis seisab molekulaarbioloogiast kõrgemal. Eelöeldu oli vaheaste ühe XX sajandi unustatud suurkujuni  jõudmisel.

Oscar Levy sündis 1867. aastal Saksamaal Stargardis jõukas juudi perekonnas. Ülikoolis õppis Levy küll arstiteadust, ent tuntust kogus ta tõlkijana. Ingliskeelne lugejaskond sai Nietzsche filosoofiaga tuttavaks tänu Levy tõlgetele. Levy ei piirdunud 18 köidet hõlmanud nietzscheaanaga, ka tema enda poliitiline esseistika on märkimisväärne. Levy unustamatuim, see tähendab kuulsaim essee on 1940. aastal ilmunud „The Idiocy of Idealism” ( saksa keeles märksa ilmekama pealkirjaga „Der Idealismus – ein Wahn”, eesti keeles „Idealism kui luul”), kus ilma ja inimesi näinud tollal 70aastane Levy arutleb  nietzscheaanliku juudina (milline kombinatsioon!) natsionaalsotsialismi ja kommunismi erinevuste ning sarnasuste üle. Levy essee algiduks oli – nagu see tavaliselt kipubki olema – üks ajaleheartikkel, Hitleri võimuletuleku puhul 1933. aasta 16. novembril English Weekly’s ilmunud tekst, kus Levy selgitab brittidele Saksamaal toimuvat järgmiselt: „Sakslased ei ole mitte niivõrd kultiveeritud kui religioosne natsioon. Nende religioon tuleb, kõlagu see kui tahes kummaliselt, otse vanast testamendist. Äravalitud rahva idee – saksa mentaliteedi juurestik – pärineb Iisraeli pinnasest. Ka  Iisraelil olid, ja ammu enne Goebbelsit ja Hitlerit, omaenda päritolu kontrollid: nende nimed on Esra ja Nehemia. Nemad keelasid suhted võõraste naistega ja käskisid katkestada juba sõlmitud abielud (Esra X). Ka need juudi rahva kaks juhti hindasid rassiuhkust, rassivõimu, rassipuhtust”.

„Hitlerism pole midagi muud kui juudi ketserlus,” sedastab järgmiseks Levy, et siis kohkumatult edasi tormata: „Kuid on olemas ka kristlik ketserlus… Selle nimi on bolševism ja selle juured ei ole mitte vanas, vaid uues testamendis. Vaeste, nõrkade, allasurutute eest kostmine, viha teadjate, jõukate, rõõmsameelsete  vastu tuleb ilmselgelt jumaliku lunastaja enda hingest. Samast allikast pärinevad Lenini ja Trotski revolutsioonilised õpetused – viimane on rassilt juut, aga hingelt kristlane…”. Selline on ühe Saksa juudi nägemus oma ajastu totalitaarsetest ideoloogiatest. 1933. aastal ilmunud ajalehetekstist leiame 1940. aastal iseseisva raamatuna ilmunud essee tuumikidee. Levyst ei saanud tolle aja Fukuyamat, Huntingtoni, Kaganit sel põhjusel, et aeg ise ei olnud soodne seesuguste mõtete arutamiseks. Teine maailmasõda tegi Nietzsche ideed vastuvõetamatuks.  Järgnenud külmas sõjas kuulusid „õige” poole relvastusse peale demokraatlike ka kristlikud väärtused.

Ning praegunegi aeg ei ole hea Levy taasavastamiseks – see peab olema hullumeelne, kes julgeb avalikult arutleda natsismi ja toora seoste üle. Ent see pole siinkohal oluline. Levy tähelepanek lääne tsivilisatsiooni alustekstide seotuse kohta XX sajandi totalitaarsete ideoloogiatega annab võtme mõistmiseks, miks meie silmad ei näe kunagi kommunistlike kuritegude võrdsustamist natsismiga. Kristlus on oikumeeniline õpetus, kus lammaste  sikkude eraldamine pole lõplik, kus Saulused võivad hakata Paulusteks ning võrdsus-vendlus on tõstetud ülimaks printsiibiks. Põhimõtteliselt nii ka kommunismis. Judaism on ühe rahvakillu religioon, mis põhineb rassilisel kuuluvusel, vere puhtusel, omaenda äravalitusel. Samad põhimõtted nagu natsismilgi. Uustestamentlaste, olgu nad kristlased või kommunistid, ideeline pagas on mitmeid kordi paeluvam kui vana testamendi järgijate oma. See töötab alateadvuse tasandil, mis on ratsionaalsest tasandist võimsam.

Kui me peame võimalikuks  ignorantsete Brüsseli, Pariisi, Rooma, Madridi, Berliini … ja nüüd siis juba ka Helsingi mõistuseletoomist, et seal saadaks aru, miks on õige ja loogiline võrdsustada kommunism natsismiga, siis tuleb endale ka aru anda, millisest alateadvuslikust barjäärist me tahame läbi murda. Neile, kes püüavad lääne tsivilisatsiooni alustekstide mõjuga võidelda, ilma et nad seda asjaolu enesele teadvustaksid, tahaks vaid Hurta meenutades õhata: ja me tahtsime veel hakata vaimult suureks!