Kõnekad aruanded
Kas kasvukursi taastamine on veel üldse võimalik? Jaanuaris kajastas massimeedia laialdaselt Maailma Majandusfoorumi (World Economic Forum1 e WEF) iga-aastast tippkohtumist Šveitsis. Kogu maailma majandus- ja poliitiline eliit kogunes 43. korda Davosi mägikuurorti, et arutleda maailma ja Euroopa tulevikuväljavaadete üle. Arutluste lähtekohtadena on WEFi toimkond igal aastal esitanud osalejaile ja ka avalikkusele oma aruandeid hetkeolukorrast. Nende hulgas on kaheksandat aastat olnud olulisel kohal globaalsete riskide raport. See kajastab ohte nähtuna maailma juhtivate poliit- ja äriringkondade silmade läbi. Kõrvalseisjale loob riskianalüüs muu hulgas pildi, milline on see status quo, mis otsustajaile näib kaitset vajavana. Raportite võrdlemine läbi aastate võimaldab jälgida ka kaitstava status quo muutumist ajas. Eriti huvitav on võrrelda nende muutuste ja ohuprognooside peavoolu majanduskäsitlusele oponeerivate majandusparadigmade prognoosidega. Esmapilgul võib WEFi riskihinnangute kogumise üheksa-aastane ajalugu näida liiga lühike, et teha muutuste alusel suuremaid üldistusi. Siiski hõlmab antud periood nii globaalmajanduse ajaloo tipphetke (2005–2007), senist kõige suuremat krahhi (2008–2009) kui ka seni kestvat, pretsedenditult lootusetut vindumist madalseisus. Globaalse poliit- ja ärieliidi hinnanguist lähtuvad riskiraportid2 on väga kõnekad nende enneolematute muutuste taustal.
Arvamused ja prognoosid
Üldisemas vaates ja värvika irooniaga kirjeldas maailma eliidi reaktsioone neile muutustele ajakiri The Economist3: „Kas globaalne kapitalism läbib nüüd toibumise faasi või on tema haigus ravimatu? Enamik äri- ja poliitikaliidreid panustab esimesele võimalusele, kuid meeleolud Davosis on palju mornimad, kui 2008. a majanduskrahhi eel. /- – -/ Viimastel aastatel valitsevadki siin väga kõikuvad meeleolud. Alguses oli eitus. Siis paanika. Siis lootmine, et hullem on möödas. Nüüd aga üha närivam kahtlus, et globaalne majandussurutis ei lõpegi.”
Kui vaadelda neid reaktsioone ja lootusi, võttes aluseks WEFi viimase kaheksa aasta riskiraportid, muutub pilt tõsisemaks. Iga-aastastes ohumaatriksites on meie maailma käekäiku suunav eliit prognoosinud kõige tõenäolisemalt realiseeruvaid ja samal ajal suurimat võimalikku kahju tekitavaid ohte järgmiselt: nakkushaigustepuhang 2006; naftahinna šokk 2006–2008; varade väärtuse kollaps 2007–2010; Hiina majandusarengu jahtumine 2009; fiskaalkriis 2010–2011; fiskaalkriisi krooniliseks muutumine ning kliimamuutustest tingitud majanduskahjud 2012. aastaks. Kui jätta kõrvale majandusedu tipphetkil (linnugripipaanika ajel) suure ohuna tajutud nakkuspuhang, siis tuleb tunnistada, et hinnangud on olnud täiesti adekvaatsed. Maailmamajandust puudutavas osas ongi need prognoositud ajavahemikes tõepoolest realiseerunud, et asenduda seejärel omakorda neist tulenevate, uute peamiste ohtudega. Aastatel 1998–2008 kümnekordistunud nafta hind viiski kinnisvara, panganduse, aktsiaturgude ja muu ettevõtluse krahhini, sest oli peatanud arenenud riikide majanduskasvu. Ka maailmamajanduse viimaseks kasvulootuse kantsiks olnud Hiinas hakkas areng kiduma. Pangandus- ja ärisektorist kandus kriis üle riikide rahandusse ja omandas üha enam ravimatu, kroonilise fiskaalkriisi sümptomeid. WEFi riskiraporteist ilmneb, et otsustajad on suutnud asjade sellist käiku ette näha. See tähendab, et hoolimata nende ohtude teadvustamisest ei ole maailma liidrid suutnud leida abinõusid, mis pidurdaksid prognoositavat ahelreaktsiooni. Või siis teistpidi – suurimateks ohtudeks on prognoositud neid sündmusi, mille saabumine oli küll loogiliselt ette teada, kuid mille puhul ei olnud loota nende allutamist tüüri juures olijate kontrollile.
2012. aasta jooksul kogutud arvamuste kohaselt pääses 2013. aastaks globaalsete riskide ohumaatriksis taas esirinda fiskaalkriisi krooniliseks muutumine (taustaks finantssüsteemi üldine varinguoht) ning äärmusliku varalise ebavõrdsuse väljakujunemise oht. See võib arenenud riike ähvardada laiaulatuslikumate rahutustega kui Kreekas ja Hispaanias. Need võivad kasvada riigipiire ületavate protsessideni, ka täieliku kaoseni, nagu kohati demonstreerib samal algpõhjusel tekkinud kriiside jada araabia kevade raames. Kui peatunud majanduskasvus kõhnuvaid riigikassasid ei kannata enam toetada fiskaalkriisi süvendava laenurahaga, siis ei ole ka arenenud riikidel enam vahendeid, mille abil leevendada majanduskriisis üha paisuvaid sotsiaalpingeid. Näib, et olukord ongi hakanud kontrolli alt väljuma, arenedes doominoefekti stiilis iga aastaga järjest hullemaks. Muutused on üha kiiremad ning tänapäeva maailmakorralduse tõttu globaalse ulatusega kõigi 50 vaadeldud parameetri osas, olgu majanduse, poliitika, sotsiaalala, keskkonna või tehnoloogiate valdkonnas.
On silmatorkav nende ebasoovitavate muutuste raskuspunkti nihkumine just sellisel kursil, nagu on neid pikalt prognoosinud biofüüsikaline majandusparadigma, sh laiemalt tuntud Rooma Klubi 1972. aasta kasvupiiride ( „Limits to Growth”) uuring, juba 1950ndatest pärinev globaalse naftatipu (ingl peak oil) kontseptsioon, komplekssüsteemide teooria ja muud reaalteadustel põhinevad, tänapäeva peavoolu majandusparadigmale oponeerivad käsitlused4. Nende kohaselt peab pidevale kasvule orienteeritud majandus vältimatult takerduma põhiressursside hankeprobleemidesse. Kasvu lakkamisega kaasnev finantssüsteemi lagunemine viib omakorda vaid kõikehõlmavate sotsiaalsete ja (geo)poliitiliste kriiside jadani. Ja need omakorda päädivad kõige tõenäolisemalt meie ülikompleksse industriaalse tsiviilühiskonna kollapsiga juba XXI sajandi esimesel poolel. Nagu on selgunud, kinnitavad sellise arengustsenaariumi tõenäosust mitte ainult biofüüsikalise majandusparadigma pikaajalised prognoosid, vaid üllataval kombel osutavad WEFi riskiraporteisse kogutud arvamused, et protsesside lühemaajalisel hindamisel on täpselt samast arenguloogikast lähtunud ka maailma poliitika- ja äriliidrid.
Püüd säilitada status quo’ d
Kui vaadelda WEFi kogutud arvamuste aegridu eraldi – suurima kardetava kahju ja tõenäolisima realiseerumise järgi –, siis esimese osas on kartus varade väärtuse vähenemisest (2008–2010) asendunud hirmuga äärmusliku varalise ebavõrdsuse ees (2012–2013). Teise osas on aga seesama varade väärtuse vähenemine (2007–2010) asendunud (2012–2013) hirmuga finantssüsteemi kõikehõlmava varingu ees (vt „Global Risks 2013” lk 13). Maailmakorralduse moondumine nüüdseks kaheksandat aastat kosuva maailmakriisi rinnetel on seega sundinud liidreid maha jätma kaevikud, kus võis veel hellitada lootust selliste korporatiivsete, äriliste või poliitiliste väärtuste ja huvide kaitsmiseks, mis kuulusid viimaste aastakümnete tavalise asjade käigu (ingl business as usual, BAU) juurde. Uus kaevikuliin kaitseb maailmakorralduslikul maastikul juba selliseid territooriume, mille kaotamise järel ei ole vana hea BAU taastumine enam üldse reaalne. Seega, taganeda ei ole enam kuskile. Järgmine taandumine tooks kaasa viimase sajandiga loodud maailmakorralduse kollapsi.
Pole keeruline mõista, miks needsamad liidrid siiski klammerduvad BAU taastumise lootustesse, hoolimata tegeliku olukorra üsna adekvaatsest mõistmisest. Tegutsemine selle nimel, et valmistada ühiskonda ette loogiliseks, senise süsteemi kollapsit sisaldavaks arengustsenaariumiks, oleks täielikus vastuolus inimliku püüdega säilitada omaenda senist (ikkagi veel suhteliselt head) seisundit. Niisugune status qu o kaitsmise püüd on üldinimlik ja enesestmõistetav. Muidugi ei valiks elektoraat poliitliidreid, kes kõneleksid kaunima tuleviku asemel nirumast. Äriliidri olukord on veelgi raskem, kuna tema otsuste mõju ei piirdu vaid valimistevahelise perioodiga ja riskida tuleks kõigega. Positiivseid lahendusi samuti ei paistaks. Seega jääb üle klammerduda senise maailmakorralduse ja lootuste külge. Hinnata ohte pigem lühiajalisest perspektiivist ja suunata kõik ressursid status quo säilitamisele isegi teades, et see pikemas plaanis võib olla lootusetu (näiteks riigikassa murede ja elanike sotsiaalsete pingete jätkuv tulevikku lükkamine riikide laenukoormate kasvatamise e raha trükkimise kaudu vms). Tuleb avalikkuse ees reipalt kummutada olukorra kriitilised hinnangud ja negatiivsed tulevikuprognoosid. Tuleb väita, et kõik on normis, olukord paraneb – olgu jutt naftast või laiemalt energiakriisist, majandusest, valuutasõdadest, tööhõivest, sotsiaalsetest või poliitilistest arengusuundadest, valmistumisest keskkonnamuutusteks vms.
WEFi riskianalüüsidest nähtub, et säilitada püütav status quo on nii oluliselt moondunud, et 2013. aasta põhilisteks peetavad ohud ähvardavad juba majanduse ja ühiskonnakorralduse peamisi alustalasid. Niisiis on nüüd oodata kõigi veel kättesaadavate ressursside paiskamist võitlusse sellise arenguga, just nii, nagu seda on kirjeldatud komplekssete ühiskondade kollapsistsenaariumeis (vt Kaupo Vipp, Olematu kasumlikkus – Sirp 12. IV 2012). Endiselt deklareerivad maailma liidrid oma võitluse põhieesmärgina hääbuva BAU restaureerimist, s.o maailmamajanduse kasvukursi taastamist. See on teadaolevalt teostamatu seni, kuni pole võimalik taastada nii kvalitatiivset kui ka kvantitatiivset kasvukurssi globaalses energiasisendis. Nende ja teiste ülalmainitud probleemide tõttu jääb selline võitlus – täiesti arusaadavalt – vaid võitluseks senise arengu tagajärgede, mitte põhjustega.
WEFi globaalriskide aruanded mainivad ka arsenali, mida plaanitakse kasutada viimastes meeleheitlikes lahingutes. Rõhuda riikide, turgude ja institutsioonide veelgi suuremale koostööle mikro- ja makrotasandil võitlemaks üha sagedamini esinevate deglobaliseerumisilmingutega ning protsesside volatiilsusega. Tugevdada ettevaatusabinõusid ja reegleid, et paremini hallata elutähtsaid loodusvarasid ja vastastikust sõltuvust rahanduses. Võidelda ühiskondades kindlustunde kao vastu (statistika!). Pidurdada loodusvarade natsionaliseerimise tendentsi, aga rahanduses toimuva üle luua tsentraliseeritum kontroll. Kindlustada avaliku korra parem tagamine, muu hulgas ka digitaalruumis (erilise vaatluse all on sotsiaalmeedia ohud). Püüda taastada investeeringutevoogu alternatiivenergiaisse ja „rohelisse kasvu”, kuid toetuda selle finantseerimisel rohkem erasektorile (ehk sobivaimaks saavad rahvusvahelised suurkorporatsioonid). Kõigis valdkondades minna seni tavalistelt, üldtoetavatelt süsteemidelt üle kriisisündmuste puhul põhifunktsioone tagada suutvaile süsteemidele (näiteks väiksema alalise tegutsemisulatusega, aga suure kriisi oludes võimekam sisekaitse, päästeteenistus, side jms). Kasvatada iseorganiseerumisvõimet (et riigi institutsioonide töövõime kadumisel suudaks neid funktsioone käigus hoida rahva initsiatiiv, näiteks tuletõrje kadumisel vabatahtlikud või kaitseväe asemel kaitseliit). Kuna fiskaalsed, tööhõivealased ning elanikkonna ealised iseärasused on loonud uue, haavatavate riikide rühma, peavad era- ja avalik sektor, kohalikud ja keskvalitsused ning ka rahvusvahelised organisatsioonid töötama koos loomaks uusi, jätkusuutlikke ühiskondlikke kokkuleppeid. Nende aluseks oleksid holistilised vaated, mis soodustaksid avatud ja kaasavat suhtumist immigrantidesse ning uudseisse finantseerimismudeleisse (rahvale peab selgeks tegema, miks pensionide ja muude sotsiaaltagatiste ülalpidamiseks peavad võõrtöölised ja -kapital saama vaba, rahvusriikide piiridest kammitsemata liikumisvõimaluse). Tuleb kaitsta väljakujunenud globaalseid varustus- ja hankeliine, kindlustades nende läbipaistvust, vastupidavust häiretele jne.
Kõikjal torkab silma püüd hoida maailmakorralduse hetkepositsioone, mitte tegelda kompleksse globaalkriisi algpõhjustega. Võimalusi senise paradigma radikaalseks muutmiseks ei pakuta. Katset arutleda maailma kohandamise üle kõige tõenäolisema ja ilmselt vältimatu radikaalse muutusega – kasvumajanduse lõpliku lagunemisega – ei tehta. Sest see oleks loobumine status quo’st, taganemine lootustest, et BAU võib veel taastuda. Samal ajal näivad mitmed planeeritud abinõudest sellised, mis teeksid realiseerumise korral veelgi raskemaks ühiskondade kohanemise ootuspäraselt saabuva taandarenguga, taganemisega tööstusajastu eelsetele positsioonidele. Sellisele ohule tuleks ehk samuti tähelepanu pöörata, sest, tsiteerides raportit: „tuleb süvendada tänapäeva riskide ja ohtude maastiku laialdasemat mõistmist”.
1 The World Economic Forum: http://www.weforum.org/
2 http://www3.weforum.org/docs/WEF_GlobalRisks_Report_2013.pdf
3 Eestikeelse kokkuvõtte mitmest ajakirjas The Economist ilmunud WEF foorumiteemalisest artiklist on koostanud Kaivo Kopli: „„Dünaamiliselt ja elastselt”: mornid mõttetalgud Davosis”, Eesti Päevaleht 25. I 2013.
4 Oponeeriva majanduskäsitluse arengustsenaariumeist pikemalt raamatus „Globaalpohmelus” (Kaupo Vipp, 2012).
Värsked artiklid
Uudised
Leia veel huvitavat lugemist
