Kõnelesid ja kõnetasid

Kaarel Tarand

Sõitsin iseseisvuspäeval juhtumisi keset päist päeva läbi Nõo. Parimalgi juhul ainult iga kümnes majaomanik oli seal riigi sünnipäeva puhul ka lipu heisanud. Piinlik. Tartus oli olukord parem, aga kaugeltki mitte laitmatu. Mis lahti? Keda kodanik selle avaliku protestiga või seaduskuulmatusega karistab? Ainult iseennast, patriootilisem naaber võib aga teda lausa salakommunistiks pidama hakata. Ja mida siis Eesti Vabariik praegu üldse valesti on teinud, et tema sünnipäeva ei peaks tähistama? Või pole aega lippu heisata,  sest pakitakse asju maalt lahkumiseks?

Kõnesid peeti 24. veebruaril igal pool ja igal tasemel. Seda Eestist kui hädaorust „arenenud riikidesse” põgenemise teemat segamini HI-viiruse jutuga arendas Tartus Tähetorni juures kohaliku volikogu esimees. Tartus kogunevad 24. veebruari hommikul lippu heiskama eeskätt isamaalised üliõpilased, seega võib öelda, et ei olnud seal kõnelenud munitsipaalpoliitiku valijaid ega ka tema apokalüptilise jutu uskujaid. Vabal maal on küll igaühel õigus olla naeruväärne, aga miks peaks seda just teiste hoopis  teises helistikus rõõmsal pidupäeval tegema?

Riigijuhid kandsid oma rolli paremini välja, kuigi riigi praeguse esikolmiku hulgas pole ühtki tippklassi oraatorit. On ilmne, et kõigi ootustele vastata ei saa ja aktuse- või vastuvõtukõne pole parim formaat ühiskondliku mõttevahetuse algatamiseks. Nii president, riigikogu esimees kui ka peaminister tulid vastu arvatavale sotsiaalsele tellimusele või rahva ootusele (mida tegelikult ju kõne tooni valimiseks spetsiaalselt keegi ei mõõda) ja kulutasid suure osa kõnemahust majanduse olukorrale. Debati seisukohast on  see raisatud aeg ja tähelepanu, sest midagi peale üldteada asjade (määramatus) ju majandusteemal rääkida ei ole.

Presidendi asi pole ka sõnastada ideoloogilisi valikuid ning asuda ühe maailmavaate eestkõnelejaks, tal ju ainult sümboolne kapital kasutada. Need, kes ootasid moraalijutlust, selle ka said. Kuid imelik on, kui politoloog meedias süüdimatult heidab presidendile ette, et see „ei pakkunud lahendusi”, kui president ometi oma kõne avalõigus eraldi rõhutas, et ta lahendusi ei luba, kuna maailmamajanduse areng pole ennustatav. 

Väikese nüansina väärib ehk tähelepanu, et president ajas seekord läbi täiesti nimedeta. Ka Paul-Eerik Rummot tsiteerides jäi luuletaja nimi nimetamata. Ene Ergma kõnest vilksasid läbi Kaplinski, Treffner ja Lenin, Andrus Ansipi omast Churchill ja Obama. Mõlemad pühendasid aga terve lõigu Andrus Veerpalule, Ergma seostas tublit sportlast koguni teadmistega, mis on vägagi kunstlik seos. Peaministri pakutud seos „Veerpalu ja sihikindlus” tabab hoopis paremini märki. Aga mõlemal puhul tundub Veerpalu kõnesse toomine pisut populismimaiguline. Et Eesti riigi sünnipäevakõnedes on Veerpalu figureerinud ka varem, siis võib kindlalt öelda, et tegu on nimetatuima isikuga taasvaba Eesti ajaloos. Kui palju selles on ajaloolist tõde ja õiglust?

Tähelepanu väärib ka see, et suuremad lehed ei ole vähemasti kolmapäevase seisuga peaministri kõnet tarvilikuks pidanud ei avaldada ega ka pikemalt tsiteerida. Ometigi on just Andrus Ansipi kõne aastapäevajuttude hulgas ainus, mis peaks hakkama vilgast elu elama. Presidendi põhiseaduslikul alusel seisukohtadega pole ju midagi  vaielda. Ansip aga skitseeris arutamiseks poliitilise programmi: „Euro. Madalad maksud. Eurotoetused. Eksport. Uute töökohtade tekkeks soodne ettevõtluskeskkond. Tuumaenergia. Haridus ja ümberõpe. Kui piirduda siinkohal ainult kõige olulisema ja üksnes märksõnade loetlemisega. Kogu plaani lahtirääkimiseks ei ole siin täna ei õige koht ega aeg”. Ainuüksi pealkirjadegi tasemel on tegu vägagi problemaatilise plaaniga. Muidugi on ammu teada peaministri vankumatu tuumausk. Kuid valitsuse programmiliseks seisukohaks  pole tuumajaamade ehitamist tänaseni saanud pidada. Ansip räägib sellest kui ühest majanduse päästeplaani nurgakivist. Kui nii, siis võiks arvata, et pääsemine ei tule kõne alla enne kui paarikümne aasta pärast, sest kiiremini pole Eestisse tuumajaama ehitada võimalik. Ja siis, kui heita pilk Soome poole, pole meil oma tuumaenergia järele vajadust, sest Soomes jääb seda kõvasti üle. Vaja ainult kaabel vette visata ja muudkui tuleb. Kuid tuumaenergia üksikasjades sobramiseks pole selles kolumnis ei õige koht ega aeg. 

Veel üht tahan osutada. Juba kolm inimpõlve pole eestlaste enamus enam hõivatud põllumajandusega, ei ole talupojad. Seetõttu ei pruugi auditooriumile enam ka arusaadav olla, mida peab kõnemees silmas, kui räägib talupojatarkusest (Ansip) või vanade eestlaste suhtest maarjaheinaga (Ergma). XXI sajandi Eestis, kus meil on küllalt kolmanda ja neljandagi põlve haritlasi, võiks muutunud olukord ka kõnepruugis kajastuma hakata. Niisiis, terve haritlasmõistuse ja raamatutarkusega tuleb asju ajada. Mitte et talupojatarkusel midagi viga oleks. Ei. Aga sellest  lihtsalt ei piisa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht