Konfliktidel põhinevad poliitilised ideoloogiad

Agressorile omase ideoloogia tunnuseks on irrutatud diskursuse loomine. Võetakse maailmast enese kasuks rääkivad aspektid ja luuakse nende põhjal soodus narratiiv.

MARTEN LAUR

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui ateenlased 416. aastal eKr Melose saart ründasid, ei ilustanud nad oma kavatsusi: me ründame teid, sest oleme teist palju tugevamad; peame oma vaenlastele ja alistatutele näima tugevad; enese turvalisuseks peame teid vallutama, sest lähedase saare elanikena võite kujutada meile ohtu. Ateenlaste pakutud täielikku kapituleerumist meloslased vastu ei võtnud ja nad hävitati järgnenud sõjas. Kui püüame ateenlaste jõupoliitilisele seisukohale loogiliselt vastu vaielda, siis häirivalt vähe paistab olevat argumente nende ideoloogia kummutamiseks. Kõige parem suund näikse olevat, et kaugemas plaanis võib selline käitumine ateenlastele kahjulikuks osutuda. Meloslasi see mõistagi enam ei aita.

Thukydidese järgi (Thukydides, Ateenlaste ja meloslaste dialoog. Akadeemia, 9/2009, 1635–1643) laob kumbki osapool läbirääkimiste kaalule enesesäilituseks tarvilikud tingimused. Mõlemate argumendid on neid esitava poolele hindamatud. Samal ajal positsioonid vastanduvad täielikult. Ateenlased ründavad, et Ateena senisel kujul säilitada, meloslased ei taha enese üle otsustamist kaotada. Läbirääkimisteks ei ole sellises olukorras ruumi. Vaatlen antud essees konfliktidel põhinevaid ideoloogiaid. Thukydidese järgi ateenlased kahtlemata uskusid konflikti kui peamisse maailma mõjutavasse jõusse. See oli osa nende ideoloogiast. Seeläbi pidid sellesse uskuma ka ümbritsevad riigilaadsed moodustised – olema konfliktiks valmis või langema ateenlaste võimu alla.

Ateenlaste näites oli nende poliitilise maailmavaate (üheks) aluseks usk konflikti, sellesse, et tugevam selles maailmas võtab oma. Sellesarnaseid ideoloogiaid nimetan siinkohal konfliktidel põhinevaks. Mõistan konflikti all tegudeni jõudnud vastuolu, mille eesmärk on kompromissitu võit teise poole üle ja oma huvide täielik realiseerimine. Vastuolu on mis tahes huvide vastasseis, kus mõlema poole huvid ei saa soovitud kujul täielikult realiseeruda. Vastuolu võib laheneda konfliktiga, aga ka kokkuleppe, kompromissi, ühe poole taandumise või muu sellisega.

Kuigi konflikt näib loogiliselt olevalt tugev alus elujõulisele ideoloogiale, siis tema ontoloogiline staatus on isemoodi. Konflikt on igal juhul ennasttõestav. Konflikt on täies ulatuses väljamõeldav, mitte millestki olevaks kujuteldav. Seega kui ennast tõeseks tegev nähtus ideoloogilisse süsteemi aluseks seada, pole seda alust võimalik ka loogiliselt rünnata. Konflikt sõltub otseselt subjekti uskumustest. Uskumused mõjutavad subjekti tegusid ja hoiakuid. Tegude ja hoiakute läbi sünnib konflikt. Kas pole mitte ring?

Laialt levinud ja uskumustest sõltuvaid protsesse on veel. Näiteks mis tahes eesmärgi või täidetava unistuseni jõudmine on sõltuvuses sellesse uskumisest. Mille poolest konflikt sellest erineb? Konflikt väljub subjekti kontrolli alt niipea, kui on olemasoluni jõudnud. Oma eesmärgi poole püüdlemisest saab suhteliselt lihtsalt loobuda. Samal ajal on konflikt raskesti katkestatav suhe mitme osalise vahel. Kui oled kedagi löönud, kaotad kakluse olemasolu üle kontrolli. Võid ju rusikad langetada, aga hoope talud ikka. Sama nähtus võimendub, kui osalejate hulk kasvab.

Konflikt võib väga ruttu muutuda algatajale kahjulikuks. Initsiaatorist saab reisija mäest alla veerevas vagunis. Konflikti võidakse lausa piki aastasadu kaasa tassida, sugupõlvede kaupa. Iidne veritasude komme kirjeldab seda tendentsi hästi. Konflikti ideoloogiline alus saab taanduda ainult lõppeesmärgini jõudes. Näiteks kõikide maailma riikide vallutamisega, kõikide teiste poliitiliste jõudude alistamisega, konflikti vastaspoole hävitamisega.

Proletariaadi loomine

XIX sajand pakkus vaatemängu, kus enneolematus tempos raputati vanad ühiskondlikud klassid segamini. Industrialiseerimine setitas rahvastiku uuel moel kihtideks. Teatud mõttes taastus äsja maha raputatud pärisorjus uuel kujul tehaseorjusena. Ühiskondlikud protsessid ei olnud kellegi otsese kontrolli all ega ole ka praegu. Rikkuse ja võimu koondumine oli reaalajas nähtav. See pakkus mõtteainet, peavalu ja isegi ängistust intellektuaalidele, keda võib vaadata kui sündivat vasakpoolset liikumist. Inglismaale pagenud Karl Marxi ja Friedrich Engelsi käe all valmis 1848. aastal kommunistliku partei manifest.

Mao Zedongi arvates peab meil olema usku massidesse ja parteisse! Need kaks on alusprintsiibid! Kui me kahtleme, siis ei saavuta me midagi. Niisuguse üleskutse juures ei tohi kahtlevaid küsimusigi esitada, see läheb sõnumiga vastuollu.

pixabay.com

„Kogu senise ühiskonna ajalugu on klassivõitluse ajalugu,“ alustab see oma maailmavaate tutvustamist. „Tema (proletariaadi) võitlus kodanluse vastu algab tema olemasoluga. Alguses võitlevad üksikud töölised, siis ühe vabriku töölised, siis ühe tööharu töölised ühes kohas üksiku kodanlase vastu.“ See ideoloogia põhineb täielikult konfliktil, mille ta ise oma mahlas loob.

Manifesti kaitsta püüdes võiks väita, et konfliktid on maailmas loomulikud nähtused – isikute ja gruppide huvid ja suunad põrkuvad. Konfliktideta maailma kujutlus on võrdne tõsiasjade eiramisega ning asub samal pulgal mõne alternatiivse elukauge fantaasiaga. Siinkohal peame vahet tegema, kas konflikt sõltub mingi vastuolu lahenemisest, seega ei ole fundamentaalne, või lähtub sellest kõik muu. Esimesel juhul jäävad meile probleemi lahendamiseks alles võimalused: kompromiss, kokkulepe, läbirääkimised, ümbermõtestamine, vastuolust lahkumine. Teisel juhul on mõeldav ainult üksainus lahenduskäik. Konflikti uskujad mängivad oma eksistentsiga teatud mõttes Vene ruletti. Nad on ennast konflikti lukustanud.

Marksismi puhul võime igati nõustuda seda käivitanud probleemide tõsidusega. Kommunistliku partei manifesti kirjutajaid tegutsema ajendavad mured olid oma ajastul põletavad. Ent klassivõitluse manifesteerimine ja keskseks lähtepunktiks seadmine muudab üllad intentsioonid koletuks monstrumiks.

Pöördun nüüd tagasi ateenlaste juurde. Viis, kuidas neil konflikt ideoloogias pesitses, paistab olevat teistsuguse iseloomuga kui marksistidel. Ateenlased ei ole ju kogu maailmaga kompromissitus sõjas. Pigem õigustab konflikti astumist konflikti üleüldine võimalikkus. Lähedase saareriigi elanikud on suure mobiilsusega. See võib kujutada ohtu. Kujutlusvõime kellegi sepitsuste ennustamises võib lennata (vajaduse korral) kõige sügavama paranoiani välja. See kõik võib tähendada ootamatuid rünnakuid ja rüüstamisi. Pealegi on nad vaenuliku riigi kunagised kolonistid. Mitu argumenti, et paranoia võiks kasvada. See võis olla lihtne võimalus, et Ateena juhid saaksid oma sõjaretkele ateenlaste silmis piisava casus belli anda. Teiseks ollakse kindel omaenda sõjalises üleolekus. Alus sõjaliseks üleolekuks pandi aga varasemate konfliktidega. Sõjaline võimekus on tugevas korrelatsioonis sellega, kui palju on sõjamasinal parajasti toetajaid.

Konfliktide kujutlemine ja konfliktide loomine paistab ateenlaste jaoks olevat pragmaatiline tööriist. Sõjaretk tõi tavaliselt võitjale kaotaja varad ning hulga orje. Pärast üht või paari sellist algatust on subjektiivsest vaatepunktist see igati mõistlik tegevus. Konflikt pole ateenlastele Melose ründamisel mitte ideoloogia vundamendiks, vaid selle juurde käivaks lahutamatuks pragmaatiliseks tööriistaks. See on aga selle essee käsitluses samaväärne konfliktist lähtuva ideoloogiaga.

Ateenlaste käitumine ei ole ajaloos midagi unikaalset. Sellist vastuolu loomist tugevam olemise ettekäändel on kasutanud vahest kõik imperialistliku ambitsiooniga riigid ja riigilikud moodustised. Mõnikord ei järgnenud sõda, aga seda siis rünnatavate alistumise ja iseseisvuse kaotamise hinnaga. Võib öelda, et vähemalt retooriliselt toetus see ideoloogia konflikti pidevale võimalikkusele ning selle vältimiseks tuli kõrvaldada või allutada teised. Tegelikkuses sai sellest pigem võimu koondamise ja laiendamise viis. Selle juurde käis pidev rünnaku põhjuste väljamõtlemine kui ainuvõimalik tee vastuolude lahendamiseks – konflikti otsimine.

Kahe näite varal saame eristada kaht liiki konfliktidel põhinevaid ideoloogiaid. Esimeses lasub konflikt ideoloogia juurtes. Usk sellesse on alus kõigele muule. Nagu eelnevalt näitasin, pakub väljamõeldud entiteet mugava pinna ideoloogias kahtlemise vastu. Marksism oma algsel kujul langeb sellesse kategooriasse. Muude näidetena võib tuua mõned äärmuslikud religioossed liikumised. Teist tüüpi ideoloogia kasutab konflikti pragmaatiliselt muude eesmärkide saavutamiseks. Pidev konfliktide initsieerimine, olgu formaalne põhjus mis tahes, annab aluse liigituseks.

Punane kimäär

Pilt mõistagi ei ole nii mustvalge. Tulles tagasi marksismi juurde, siis selles liikumises on kahtlemata olnud siiralt uskujaid. Uskujaid, et just see tee viib inimkonna õnneliku utoopiani, mille suhtes kellelgi täit selgust küll ei olnud. Igatahes saab lahendatud klassivõitlus. Konflikt, mille tagasipöördumise hoiab ära kommunistlik võim. Kujutagem ette XIX sajandi Euroopat. Kusagil on vaevlemas miljonid töölised, kes ainult ootavad, et tuleks keegi ja ütleks, miks nende elu on halb ning kuidas seda lahendada. Võim, mis nende masside küljes ripub, on tohutu. Nagu oleks keegi mägijõele tammi ehitanud ning tonnide kaupa vett ootab vallandumist.

Nüüd astuvad areenile tegelased, kellele ei ole oluline mitte niivõrd selle vallapäästmine, kuivõrd sellest võimu ammutamine. Konflikt klasside vahel muutub nende jaoks instrumentaalseks. Sellele lähenetakse pragmaatiliselt ja kuna inimeste kihistumine niikuinii loodusjõuna pidevalt toimub, siis on õigustatud ka nende võimul püsimine ning pidev võitlus paratamatu protsessiga. Tagasi reaalsusesse pöördudes, tegu on kontseptsiooniga, mis peaks teenima inimesi, mitte vastupidi. Sellegipoolest on nautinud ja naudivad režiimid sellist eneseõigustust ja legitiimsuse allikat, mis on üles ehitatud väljamõeldud konfliktile, mis tänu taevale toodab end vastuolu tõttu pidevalt uuesti.

XX sajandil kasutasid kommunistlikud liikumised sotsiaalseid pingeid, et haarata klassivõitluse lipu all võim. See muutis need ühiskonnad ennasthävitavaks, inimene selles oli teisele vaenlaseks. Võitlusest sai ainuvõimalik vastuolude lahendamise meede ning võimulolijatele mugav tööriist, et õigustada kõike, mis nende arvates ette võtta tarvis oli. Ideoloogia instrumentaalseks muutumine kui nähtus on mõistagi laialt levinud. Vajaduse surve all painutatakse maailmavaadet teinekord tundmatuseni. Mõelgem kas või, kuidas ligimesearmastusel põhinev kirik nõidu põletas ja sõdadele paremale-vasakule legitiimsust jagas.

Olles nüüd konfliktidel põhinevaid ideoloogiaid piisavalt tutvustanud, siis järgmine küsimus on, kuidas neid käsitleda. Loogiliselt on neid võimalik kritiseerida ainult teatud maani, veel vähem ümber lükata. Samuti pole abi eiramisest, sest tegu on siiski eksisteerivate ja tooni andvate maailmavaadetega. Konfliktid on mõnel juhul vältimatud ning seda mitte fundamentaalse uskumusena, vaid erakorralise meetmena – viisina, kuidas vastuolusid lahendada. Pole võimalik konflikti kui sellist täiesti ära kaotada.

Ateenlased Thukydidese käsitluses loetlesid illusioonideta üles oma põhjused agressiooniks. Need olid: tugevam võtab, mis soovib; enese turvalisus; võimsa ja tugevana näimise vajadus. Umbes kaks tuhat aastat hiljem kirjeldab Thomas Hobbes konfliktide teket samamoodi, nähes tülide põhjustena olelusvõitlust, ebakindlust ja auahnust. Teistele tungitakse kallale kasu, turvalisuse või maine pärast. Hobbesi „Leviaatan“ on siinkohal väga asjakohane allikas. Seal kirjeldatud kõikide sõda kõikide vastu on kujutletud reaalsus, kus konflikti alatine võimalikkus on võimendatud paratamatuseks. „Leviaatanis“ oli selle vastu esitatud ühiskondliku leppe teooria, kus kõik ennast turvalise keskkonna nimel „desarmeerivad“. Ära antakse teiste heaolu rikkuvad ambitsioonid, võim inimese üle kohut mõista liigub monarhile ning kõik lepingu liikmed saavad rahus oma eluga kindlaksmääratud piires toimetada. Ent antud essee mõttes on huvitav just see kõikide sõda kõigi vastu. See iseloomustab totaalse konfliktiolukorra võimalikkust, ilma et seda oleks loogilises mõttes otseselt võimalik ümber lükata. Oletame, et on käimas maailmasõda. Isegi kui see on kõigi osalejate meelest absurdne ja mõttetu, ei saa sõda niisama lihtsalt pooleli jätta.

Käänuline pääsetee

Et konflikti astumine võiks ja peaks olema viimane meede, kui sedagi, millega vastuolusid saab lahendada, siis milliste abinõudega saame kõnealuseid ideoloogiaid ennetada? Esiteks võiks olla soodustatud kõik alternatiivid: läbirääkimised, kompromissid, kokkulepped – põhimõtteliselt kommunikatsioon ja suhtlemise parandamine. Teise mõistmine. Oletame, et ateenlased oleksid seadnud sisse tihedad diplomaatilised suhted meloslastega. Sellised, et oleks ilmselge, kui meloslased tahaksid ateenlasi rünnata või vastupidi. Informeeritus maailmas toimuva kohta ning teiste mõistmine maandab hirmu oma turvalisuse pärast.

Teiseks aitab konflikte ennetada Prantsuse revolutsioonidest tuntud võrdsuse aade. Kusjuures see ei ole mitte ainult ebavõrdses seisus olevate subjektide vajadus oma olukorda parandada. Võrdsus toimib ka passiivselt. Nagu kirjutab Hobbes, on inimestevahelise sõja ärahoidmise tagatis nende võrdsus jõu osas. Konflikti puhkemisel võib sellisel juhul emb-kumb saatuslikku kahju kannatada ning see pärsib sõja vallapääsemist. Riikide vahel loomulik võrdsus puudub ning võib-olla on see üks põhjusi, et näeme märksa harvem agressioonist heitumist kui üksikisikute puhul.

Kolmandaks on inimesed ikkagi ka kollektiivne liik. Peale instinktide, mis meid ühise identiteedi alla suunavad, saame koostöö kasulikkust põhjendada ka mõistusepäraselt. Saja ühiseks eesmärgiks pühendunud inimese jõud pole lihtsalt saja inimese tugevune, vaid palju-palju enamat. See seaduspära peab paika vastavalt koostöös olevate inimeste arvu kasvades. Ühtlasi oleme õppinud kasutama ressurssi, mille koguväärtus üldjuhul ei vähene, vaid kordistub selle laialijagamisel: informatsioon ja teadmised.

Kuid tõeline agressoriideoloogia ei ole tulnud, et käed rüpes istuda, vaid oma eksistentsi eest võimalikult kavalalt võidelda. Mismoodi siis? Loogiliselt tuletades kõige eelneva vastandi. Agressoriideoloogia üheks võimalikuks tunnusjooneks on oma isoleeritud diskursuse loomine. Võetakse maailmast enese kasuks rääkivad aspektid; luuakse nende põhjal soodus narratiiv; genereeritakse iseseisev ja isoleeritud väärtuste süsteem. Mida vähem on see tõlgitav vastaspoolel asuvates maailmavaadetes mõistetavaks, seda parem. Kommunistlik diskursus on tuntud oma kõlavate üleskutsete poolest.

„Meil peab olema usku massidesse ja usku parteisse! Need kaks on alusprintsiibid! Kui me kahtleme, siis ei saavuta me midagi!“ (Mao Zedong)

„Värisegu võimul olevad klassid kommunistliku revolutsiooni ees. Proletaarlastel pole selles midagi kaotada peale oma ahelate. Võita on neil aga kogu maailm!“ (Karl Marx)

Püüe neid mõtteid meie igapäeva maailmapildis väljendada on paras semiootiline ülesanne. Näiteks Mao üleskutse juures ei tohiks me kahtlevaid küsimusigi esitada, sest see läheb sõnumiga vastuollu. Konflikti säilimise seisukohalt on niisugune lõhe äärmiselt vajalik. Nii käib sellise ideoloogia väljamõtlemise juurde ka vastava keelepruugi sünd. Umbes samamoodi, nagu igal iseseisval riigil on mõistlik hoida endal sõjalist võimekust võrdsena teda ähvardava ohuga, peaks mis tahes ideoloogia või ideoloogiate süsteem arvestama konfliktil põhinevate ideoloogiate võimalikkusega, omama kaitsemehhanisme ja sõnavara nendega toime­tulekuks.

Konfliktid on suhteliselt halb vastuolude lahendamise viis, terviklik tulemus on tavaliselt ikka kaotus. Nende seadmine ideoloogia alusprintsiibiks viib selle välja ratsionaalse arutluse piiridest. Viimane on meid inimestena praegusesse maailmakorraldusse toonud, hoiab meid selles ning selle kaotamine võib olla katastroofiline. Praeguses pluralistlikus ühiskonnas elades jääb aeg-ajalt silma maailmavaateid, mis on teatud määral mõnele konfliktile üles ehitatud. Vähemalt on enamikul neist ratsionaalsust esitada probleemid, mille lahenduse poole nad püüdlevad. Mõned siiski väldivad avalikku arutelu, takistavad informatsiooni levikut, loovad omailmas isoleeritud omakeele. Isegi kui liigume parema tuleviku poole, õiglasema ühiskonna suunas (kes seda teab, aga võib-olla), siis üks kummutamatu ideoloogiatont saab meid alati kummitada.

Konfliktil põhinev ideoloogia on ennast-tõestav ning seega on sellele loogiliselt mõttetu midagi ette heita. Konflikt tekib subjekti usust konflikti. Konflikt väljub kiiresti algataja kontrolli alt, see on ettenägematute tagajärgedega ning destruktiivne. Vastuolude lahendamiseks on tihti märksa paremaid lahendusi. Ometi ma ei leia, et konflikte saab või peab maailmast ära kaotama. Leidub näiteid, et teatud harvadel juhtudel on mõõdukas konflikt olnud parema tulemusega kui selle mittekasutamine. Seega peame sellesarnaste ideoloogiate võimalikkusega alati arvestama ning nende loomust ja toimimist mõistma. Esmalt on abi agressoriideoloogiate või nende tunnuste äratundmisest. Ateenlaste tugevam-võtab-oma-suhtumine võib ju nende sõnul loodusjõud ja looduse kord olla – samamoodi nagu gravitatsioon! See aga ei tähenda, et peaksime gravitatsioonijõu tõttu kõige madalamas kohas lebama või hoopis kaljult alla hüppama. Meil on ju jalad, tasakaal ja mõistus.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht