Kontserdiinfo inimestele lähemale

MARIA MÖLDER

Samal päeval, kui Eesti Kontserdi nõukogu otsustas juhatuse liikme läbirääkimisi alustada Kertu Orroga, vaatasin mina teatrilavastust aadressil Sakala 3. Jah, endises NO99 teatris, kus andis nüüd etenduse üks teine üksus, mõne aastaga oma sihtgrupi leidnud ja väga tublisti saalid täis saanud projektiteater. Kuidas andis aga tunda see, et suuresti riigi rahakoti peal elav teater on majast lahkunud ja etendus on seotud uuema institutsiooniga, mis elab projektirahast? Pärast etendust oli hiiglaslikus tualetis paber ja seep otsas, ka garderoobijärjekord oli vahest pikavõitu.

On ju ometi kurb, kui ühest hiilgavast institutsioonist tuntakse puudust peaasjalikult tualetis. Samamoodi on kummaline, kui riigi moodustatud sihtasutus on eeskätt maja(de) haldaja, kuid valdkonna tähtsamad sündmused peetakse mujal ja teiste, sageli hoopis väikeste ja uute tegijate korraldusel. Asutus, kes saab omale lubada teistest märkimisväärselt suuremat eelarvet, jääb sisu poolest justkui ajast maha, sest neilt oodatakse eelkõige Exceli tabel korrashoidmist – ja see tähendab, et tuleb publiku ette tuua palju palagani. Arvutada peavad aga oskama tänapäeval tegelikult kõik. Kas siis arvutamisoskus tähendab turvalist programmi ja isetäituvat saali?

Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder ütles hiljuti intervjuus Ia Remmelile: „Üks tähelepanek mu 25 aasta pikkuse raadiotöö vältel: meie kontserdiülekannete hulgas on Eesti Kontserdi kontserte aina vähem. Näiteks 1990ndatel kogu meie ülekannete plaan koosneski Eesti Kontserdi korraldatud sündmustest: orkestrikontserdid, oratooriumide ettekanded, solistide kontserdid, kammerkontserdid“ (Muusika 2019, nr 1). Miks on EK ürituste tähtsus Eesti muusikaelus vähenenud, on keeruline teema. Ei ole enam 1990ndad, kui kontserdikorraldajaid oli vähe ja iga kontsert või festival tundus kui sõõm värsket õhku. Praeguses info- ja üritustekülluses on aga eriti vajalik, et EK produtsendid vaataksid valikut tehes tulevikku ning käiksid ajaga kaasas. Seda öeldes pean silmas kontserdikorralduse mooduseid ja taset, mitte žanripiiranguid.

EK nõukogul mõistagi ei ole voli teha kunstilisi otsuseid – selleks on sihtasutusel loomenõukogu. „Ma arvan, et see asutus ootab olulisi muudatusi produktsioonisüsteemis. Produtseerimine ei ole rahaliselt efektiivne. Nõukogu küsimus ei ole kunstiline külg, kuid publiku huvi, sissetulek ja kunstiline tase on ju ka omavahel tugevalt seotud,“ ütles nõukogu esimees Toomas Siitan enne nõukogu otsust (ERR, Kultuur 8. I).

Jõuan paratamatult EK turundustöö puudulikkuseni. Ühest küljest levib muusikute seas legend, justkui tehtaks asutuses liiga palju sisulisi otsuseid turundusest lähtuvalt, kuigi isegi muusikavaldkonna professionaalid ei saa ürituste kohta põhjalikumat infot just kuigi hästi kätte. See aga tähendab, et ka publiku otsus kontserdile minna ei tule nähtavasti kergelt, mis sest, et hooaja tervikkavas on kuupäevad ja esinejad ammu ette paigas. EK otsib oma Facebooki konto kaudu küll uusi saaliteenindajaid, kuid kontserdiinfot jõuab sealtkaudu huviliseni tagasihoidlikumalt. Parem pole lugu ka uudiskirjadest info ammutamisega: ehkki olen soovinud end meilitsi EK tegemistega kursis hoida, sain viimase uudiskirja 2018. aasta maikuus ja eelviimase 2017. aasta novembris. Üle jäävadki juhuslikud plakatid, läikiv Aplaus ja muidugi veebileht, mis on muide ebafunktsionaalsem kui eelmine. Iga teise kontserdikorraldaja info jõuab publikuni kergemini ja kontserdid tuletavad ennast suisa ise meelde, samal ajal kui EK kontserdipileti hankimisel tuleb kasutada Eesti kõige tüütumat piletiostusüsteemi.

Lühidalt: kindlasti saab suure EK kontserdiinfo inimestele lähemale tuua ja see on vaid üks tahk suure asutuse töös. Nüüd ongi õige aeg rääkida kõikidest EK murekohtadest, millest harilikult seltskonnas sosistatakse. Jääb üle EK nõukoguga vaid nõustuda, et muutusi EK tõepoolest vajab, põhjalikke ja kiireid, kuid ometi jääb õhku küsimus, kes keelas neid muutusi Kertu Orrol EK arendusjuhina, s.t sisuliselt administratiivjuhina, varem algatada ja ellu viia.