Koolistreik planeet Maa nimel

ELO KIIVET

Kui jõuluvana uskumist peetakse lapsikuks ja eluvõõraks, siis kuidas seletada, et leidub piisavalt neid, kes inimtekkelist kliimamuutust ja sellega kaasnevat katastroofi lihtsalt ei usu? Kahju küll, aga tegelikult ei ole kuskil müstilist ilmavana, kes saadab meile üleujutusi ja põuakuuma. Nii nagu kuuse alla panevad kingitused ikkagi täiskasvanud, tekitavad saastet ja hävitavad elurikkust siiski inimesed.

Mitteuskujate suhtumise võtab hästi kokku viirusena levinud Joel Petti karikatuuri (USA Today XII 2009) iroonilisvalus küsimus: „Aga mis siis, kui see on suur vandenõu ja me loome parema maailma mitte millekski?“ Eks ole, milleks vaeva näha, kui pärast võib selguda, et kõik (hea) puha ilma asjata. Olgugi see sama tobe kui koristada karistushirmus kodu ära, aga olla pettunud, kui keegi ei tulegi vaatama – nagu oleks tolmurullid koduloomaks ja satikad voodikaaslaseks midagi toredat, mille ärakaotamisel on elu trööstitu ja raisku läinud.

Inimsugu on uskumatult silmakirjalik tõug ja sama uskumatult sõnaosav end õigustama või teisi süüdistama. „Lapsed on meie elu õied“, „Kool on tarkuse varasalv“ jms pateetilised laused kuuluvad ilmselt äraspidiste käsulaudade „Käi minu sõnade, mitte minu tegude järgi“ juurde. Kui aga maailma asju arutavad imposantsed asjatundjate kogud ja lõputud komisjonid ei saa hakkama, lubadustele ei järgne tegusid, siis tuleb asi kätte võtta neil, keda see kõige rohkem puudutab – praegustel noortel.

Põlvkondadevaheline ragistamine on loomulik: vanasti oli rohi rohelisem ja laps rääkis, kui kana pissis. Ivan Oravgi teab, et Pätsu-aegsed hoolitsevad poliitikud küpsetasid rahvale suhkrukringleid. Nüüd on kõik jälle raisus ja põlualuseks saanud nn lumehelbekesed, liigses tundlikkuses süüdistatud noored. Aga mida halba on tundlikkuses ja mures tuleviku ja elukeskkonna pärast? Hipirevolutsioonist ongi liiga palju aega möödas ja kunagistest meeleavaldajatest saanud mugavad ja kaitseasendis „kaerahelbekesed“ – just õige aeg kliima- ja noorterevolutsiooniks.

Tõsi, poliitikud päris käed rüpes ei istu. Näiteks kuulutati äsja välja Eesti ökoriigi varivalitsus, mis ühendab peaaegu kõiki riigikokku kandideerinud erakondi (Maaleht 1. III). Erakonnaülesus ja keskkonnateemade olulisus lipukirjaks töötatakse välja raamlepe, visioonidokument, otsitakse lahendusi, kindlustatakse poliitiline koostöö. Suured ilusad sõnad, aga neid on juba kuuldud küll. Ehk oleks suurem abi retoorika asemel ökotsiid kriminaliseerida, ühineda kampaaniaga lisada ökotsiid viiendaks ÜRO rahuvastaseks kuriteoks. Selle algatas Briti advokaat Polly Higgins, kuna paljudest rahvusvahelistest kokkulepetest hoolimata kahjustatakse Maad, meie kõigi elukeskkonda järjest suuremas ja tagasipöördumatus mahus.

Kuidas seista kellegi õiguste eest, kes end ise kaitsta ei saa? On inimesi, kelle arvates karusloomafarmide rebastele meeldibki liikumatu puurielu rohkem, sest see olla „mugavam ja ohutum kui hirmus ja kõle mets“. Ja on neid, kes usuvad, et planeet Maa jäi kohe Suure Paugu järel elevil ootama, millal ometi arenevad Homo sapiens’id, kes teda tühjaks puurima ja kõrbeks kurnama hakkavad – sest nii on ju „alati olnud“. Olgugi altruism mingis vormis vajalik, ei ole ühegi elusorganismi (sh ökosüsteemi või biosfääri) eesmärk hukkuda teise liigi heaolu nimel, eriti kui see heaolu on pigem kujuteldav.

15. märtsil streigivad kümned tuhanded lapsed üle maailma. Kliimastreik kutsub üles kohtlema kliimamuutust kriisina, millega tuleb tegeleda enne, kui kahju on pöördumatu. Tallinna ürituse korraldajad selgitavad koolist puudumist lühidalt: „Teadlased on kliimakriisist rääkinud aastakümneid ja valitsused on neid aastakümneid ignoreerinud. Miks peaksime siis istuma koolis ja omandama haridust, kui haritud inimesi kuulda ei võeta? Enam pole aega oodata, et keegi teine häält teeks. Täiskasvanud ei ole probleemi tõsidust mõistnud ja neile on vaja äratuskella.“

Kulutulena leviva üleilmse liikumise Fridays for Future algatas Rootsi kooliõpilane Greta Thunberg, 16aastane kliimaaktivist. Ta on pidanud kõnesid nii Davosi majandusfoorumil kui ka ÜRO kliimakonverentsil ja tema inspiratsioonikonverentsi TED kõne võiks olla kohustuslik vaatamine kõigile, kellele maailm korda läheb. Tema sõnul on poliitikud meid alt vedanud, rääkides igavesest majanduskasvust ja peagi saabuvast kenast rohelisest tulevikust. Rohepesu taga on aga lühinägelik hirm kaotada populaarsus ehk võim. Nii jäetakse kogu rämps koristada lastele, põlev maja kustutada tulevastele põlvedele. Ja see pole paanikakülvamine: maja põleb tõesti, sest ÜRO all tegutseva valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (IPCC) järgi pole juba 12 aasta pärast enam võimalik vigu parandada.

Thunberg streigib juba 29. nädalat reedeti Stockholmis parlamendi ees, et Rootsi poliitikud kinnitaksid Pariisi kliimaleppe järgimise. Nii peaksid noored parlamentide ja raekodade ees üle maailma tegema ja seda ongi teinud kümned tuhanded streikijad Antwerpenis, Brüsselis, Hamburgis, Pariisis, Dublinis … Miks on meie tänavad veel nii tühjad?

Kus on viga, kui kliimakriis ei tundu probleem ja meeleavaldus ei ahvatle? Kas asi on kehvas loodusõpetuses või puudulikus ühiskonnaõpetuses? Õpitud abituses või silmaringi piiratuses? Kas ikka õpetatakse, et aktivism, kodanikujulgus ja kogukondlik organiseerumine on tähtis? Või ei soosi omaalgatust koolid, mis on uuest õpikäsitusest ja mõnest moodsast koolimajast hoolimata jäänud sajandivanuste mudelite juurde? Kuidas saavad elu õied kasvada, kui rohujuuretasandi algatused ei kuulu baasteadmiste hulka ega ole otsustajatele suunanäitajaks?

2015. aastal saavutas Eesti Noorteühenduste Liit põhiseaduse muutmise, mille järgi saab kohalike omavalitsuste valimistel hääletada alates 16. eluaastast. Uhke töövõit, aga selle õigusega kaasneb ka kohustus. Poliitikas osalemiseks ei piisa valimas käimisest, sest tihti saab olulisematki poliitikat teha linnaväljakutel. Aktiivne ja teadlik kodanik saab endale lubada üht koolivaba päeva küll. Eluplaneeti me ju vahetada ei saa.

Tegelikult pole see ju üksnes koolinoorte teema, sest puudutab tulevikku kõige laiemas mõttes. Kui Austraalia Uus-Lõuna-Walesi haridusminister Rob Stokes ähvardas õpilasi ja õpetajaid karistusega, kui nad osalevad meeleavaldusel kooliajast, astusid sealsed õpetajate, tuletõrjujate ja tervisetöötajate ametiühingud noorte kaitseks välja, toetades kliima- ja koolistreiki. Kui Suurbritannia peaminister Theresa May heitis ette, et raisatakse õpiaega, tuletas Thunberg meelde, et poliitikud on tegevusetult raisku lasknud juba 30 aastat.

Vanasti kirjutati puudumise puhul õpetajale tõend. Nüüd on ehk aeg kirjutada tervislike või perekondlike põhjuste asemel: puudus reedel kliimakriisi tõttu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht