Koos kirjutatakse eelkõige pragmaatilistel põhjustel

Tudengid on juba keskastme õpingutes harjunud tegema rühmatöid, õppejõudude koostöö ei lähe nii kergelt.

ARNE RANNIKMÄE

Meditsiin ja haridus on kaks valdkonda, kus seltskonnavestluses on enamik inimesi enda arvates eksperdid. Haigustest ja nende ravist (näiteks kurikuulsa kloorijoogi MMSiga) rääkida on põnev ning haridusteemadega ollakse kursis kas laste kaudu või meenutades iseenda koolikogemust. Kahjuks on siin suur oht sattuda subjektiivsete tõekspidamiste võrku ja uskuda linnalegende. Legende usuvad samuti õpetajad ja õpetajakoolituse tudengid. Representatiivse valimiga uuring aastast 2022 kinnitas näiteks, et ligi 83 protsenti tudengitest arvab, et inimesed õpivad paremini, kui arvestatakse nende individuaalse õpistiiliga, 36 protsendi arvates kasutame ainult kümnendikku oma ajumahust ja 27 protsendi arvates tõstab Mozarti muusika kuulamine intelligentsuse taset.¹  Nagu öeldud, on kahjuks tegemist müütidega, mida on aga väga raske kummutada ning mis elavad oma elu.

Abi peaks siin olema kõrgkoolide õppejõudude teaduslikust ja tõenduspõhisest analüüsist, et õpetajakoolituse tudengid katkestaksid kooli tööle minnes pseudoteaduslike arvamuste ahela. Õpilaste kodust saadud teadmised ja kooliteadmised võivad küll minna vastuollu, kuid isegi kognitiivne dissonants võib saada tõukeks kriitilise mõtlemise tekkele.

Kuidas tänapäevase kõrgkooli õppejõud koos töötavad? Sellele küsimusele vastab suve algul Tallinna ülikooli kirjastuses välja antud artiklite kogumik. 476 leheküljega pehmes köites kogumikus on neliteist artiklit neljakümnelt autorilt, kellest 21 töötab Tallinna ja üheksa Tartu ülikoolis, esindatud on ka Zürichi pedagoogiline kõrgkool, ajaloo tegevõpetajad ja Harno võõrkeelte ekspert. Autorite ja artiklite suhtarv õigustab kogumiku pealkirja, sest kirjutatud on tõepoolest koostöiselt: kõige rohkem autoreid on artiklil, kus on käsitletud interdistsiplinaarsete arendusrühmade koostöökogemusi, nimelt kaheksa, ning ainult kaks kaastööd on kirjutanud üksainus autor. On näha tendentsi, et ka sotsiaalteadustes kasvab ühe artikli taga olevate uurijate arv, mis seni on iseloomustanud peamiselt loodusteadusi, kus ühel artiklil on autoreid tavapäraselt neli ja rohkem.

Loomulikult on üks põhjusi doktorantide (ja samuti õppejõudude) kohustus publitseerida ning seetõttu muutub nimi artikli juures eesmärgiks omaette. On hästi teada, et akadeemilises ringkonnas kehtib kirjutamata reegel „publish or perish“ ehk „avalda või hukku“, ja vaatamata kogu kriitikale ETISe publikatsioonide klassifikaatori kohta, mis seab esikohale ingliskeelsed 1.1. artiklid, või siis ajakirjade mõjuteguri kriitika, tunduvad need sama kindlad nagu surm ja maksud.

Koostöine kirjutamine

Seega on koostöisel kirjutamisel mitu tahku. Nagu öeldud, on loodusteadustes traditsiooniliselt ühe artikli koostamise juures palju asjaosalisi ja on igati õiglane nimetada neid kõiki autoriteks. Näiteks ESTCube-2 meeskonda kuulub 20 inimest ja kuubiku kohta artiklit kirjutades oleks ülekohtune keegi neist välja jätta, sest igaüks on oma infoga panustanud. Samasugune on ilmselt olukord rahvusvaheliste projektide läbiviimisega psühholoogias ja sotsioloogias, kus kõik eri riikides uuringuid teostanud on autorid. Ja kui võrrelda võrreldamatut, siis isegi kirjanduses võib leida koostööd: esimesena meenuvad vennad Strugatskid ja miks mitte Indrek ja Eva Koff. Edasi minnes võib muidugi küsida, kas Mark Kalev Kostabi maalide signatuuris peaksid olema samuti kõigi tema abiliste nimed. Niisuguste juhtudega seotud eetilisi probleeme on analüüsinud Mati Rahu.²

Kõnealuse kogumiku kooskirjutamisele keskendatud artikkel 1.2. on sisukas ja avab ülikooli õppejõu igapäevaelu paljud tahud. Konkurentsikultuur ei ole ülikoolidest kadunud ja loomulikult takistab see asjalikku koostööd ning kooskirjutamist. Kõnekas on aga uuringu järeldus õppejõudude kohta, et „koos kirjutatakse pragmaatilistel põhjustel eelkõige süvenemisaja vähesuse tõttu“. Kui selle kõrvale panna kogumikus väljendatud ootus, et toetama peaks üliõpilaste süvitsi õppimist (deep learning), on kommentaar liigne.

Analüüsides arvusid, tuleb kahjuks nentida, et 40 autori hulgas on ainult neli meessoost uurijat. Aga ei ole midagi teha, soolist võrdsust hariduses seadustega kehtestada ei saa, sest ka keskastme haridussüsteemis on meesõpetajate osakaal koolis umbes seitsmendik.

Kogumiku artiklid on jaotatud nelja teemaplokki. Esimeses osas on neli artiklit, kus selgitatakse koostöise õpikultuuri mõju ja selle arendamist ülikoolis. Teises osas on artiklid ülikooli didaktikute, tegevõpetajate ja üliõpilaste koostööst. Kolmandas osas on Tartu ülikooli õppejõudude artiklid oma õpetamisviiside arendamisest ja viimases, neljandas osas räägitakse ülikooli võimalustest toetada õppejõu arengut. Kõik artiklid on professionaalse teadusliku struktuuriga, uuringute meetodina on kasutatud põhiliselt tegevusuuringut ja arendusuuringut. Selle taustal eristub Katrin Aava kaastöö, kus autor on kasutanud autoetnograafilist narratiivi ja esitab oma subjektiivse, kuid ausa nägemuse ülikooli arengust ja enda muutumisest selles kontekstis.

Kogumiku kõikide artiklite eraldi analüüs nõuaks kuudepikkust tööd ja vastavat trükimahtu, kuid siinkohal tehtud üldised tähelepanekud võiksid olla edasise diskussiooni aluseks. Võib nõus olla sellega, et kõrgkoolides toimub või vähemalt on eesmärgiks liikumine individuaalselt õpetamiselt ja suhtlemiselt koostöisele, kollektiivsele tegutsemisele, seda nii õppejõudude kui ka üliõpilaste puhul. Senine kogemus näitab siiski, et kui tudengid on juba keskastme õpingutes harjunud tegema rühmatöid ja esitlusi (tõsi küll, üsna pealiskaudseid), siis õppejõudude koostöö ei lähe nii kergelt. Mitmes kogumiku artiklis on ka välja toodud, et õppejõud on konkurendid karjääriredelil liikudes, teadusrahastuse (grantide) taotlemisel ja et ikkagi on pingeid vertikaalsel skaalal professor-assistent. Selline on elu, aga kogumiku kandev mõte koostööst on kahtlemata õige.

Uus sõnavara

Kogumiku tekste lugedes tekib aga hoopis filosoofilisem küsimus, täpsemalt keelefilosoofiline küsimus, ja see puudutab kõnealust valdkonda laiemalt. Alustades algusest: kas me räägime haridusteadustest või haridusteadusest ja siis vastavalt kasvatusteadustest mitmuses või ainsuses? Millises loogilises suhtes on haridus ja kasvatus? Tundub, et ingliskeelse oskuskeele mõjul (ainult „education“) hakkab „kasvatus“ kaduma, nii nagu instituutide nimetused algul Tartus ja nüüd ka Tallinna ülikoolis. Nostalgiline on fakt, et kuni aastani 2020 esitasid TLÜ haridusinstituudi tudengid oma lõputööd Eesti Teadusagentuuri kasvatusteaduslike tööde konkursile. Aga ei ole mõtet vaielda terminite üle ja lohutuseks on siin akadeemik Richard Villemsi tõdemus evolutsioonibioloogia loengust, et klassifitseerimine on ju inimese välja mõeldud tegevus ja loodus ei allu suvalisele, veidigi komplitseeritud klassifitseerimisele.

Mis aga silma torkab, on uus sõnavara haridusuuringute valdkonnas. Uued terminid on sageli otsetõlked inglise keelest ja nagu ikka juhtub, kas rohkem või vähem õnnestunud. Ebaõnnestunud sõnade näiteks võib tuua „kootsingu“ (coaching); ei tahaks olla treener või juhendaja, keda kutsutakse kootsiks. Kuid olla suunamudija (ingl k influencer) on üsna prestiižne. Kahjuks on siia kõrvale kerkinud samuti sõjablogija.

Haridusvaldkonnas näib nüüd prestiižne olevat kõike võimestada (empowerment): võimestatakse ennast ja õppijat, võimestatakse lapsevanemaid, võimestatakse suhtlemist juhtkonnaga jne.³ Kui aga vaadata selle termini algtähendust inglise keeles näiteks Merriam-Websteri sõnastikust, siis näeme, et see võib tähendada volitamist, mõjuvõimu, eneseteostust, võimekust, jõudu andvat allikat jms. Seega võimestatud inimene, õpetaja, on nagu haridusliku utoopiamaailma avatar.

Lohutuseks võib leida uue sõnaloome katseid teistestki sotsiaalteadustest, näiteks psühholoogiast. 29 aastat tagasi ilmutas Daniel Goleman bestselleri „Emotsionaalne intelligentsus“, mis tõlgiti väga kiiresti eesti keelde ja sai bestselleriks ka Eestis. Akadeemik Jüri Alliku kommentaar uuele väljamõeldud terminile oli väga konkreetne: „Sama edukalt võiks hakata elavat peristaltikat ja tõhusat seedimist nimetama füsioloogiliseks intelligentsuseks“ ja „Golemaniga ei tasu polemiseerida, kuna ta on ühe nigela idee müügimees, mitte uurija“.⁴

1 Katrin Poom-Valickis, Kati Ausa, Elina Malleus-Kotšegarov, Õpetajakoolituse tudengite õppimisega seotud neuromüüdid. – Eesti Haridusteaduste Ajakiri 2022, nr 10, lk 118–142.

2 Mati Rahu, Kinkeautorsuse ülistuseks. – Sirp 21. VI 2024.

3 Õpetajatele: Võimestav kommunikatsioon õpetaja heaolu suurendamiseks. https://www.tlu.ee/bfm/opetajatele-voimestav-kommunikatsioon-opetaja-heaolu-suurendamiseks-0

4 Tiina Jõgeda, Inimene on kõige õnnelikum keskpäeval. – Eesti Ekspressi Areen 23. XII 2003.