Kord oli ta röövlite pealik

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Esimees Savisaarest kirjutan harva ja põlgusega. Pole põhjust, sest õhtumaise demokraatliku poliitilise võistluse seisukohalt on juba ammu tegu tühja kohaga. Positiivseid algatusi pole, ausaid teid, mis võimule viiksid, samuti mitte. Negatiivset on, aga see, et tegu on Eesti poliitilise süsteemi arengus stagnatsiooni või patiseisu tekke peasüüdlasega, pole ju mingi uudis, mida iga päev korrata. Eesti uudismeedia ei suuda küll kunagi vastu panna kiusatusele Savisaare demagoogilisi mitte-vastuseid küsimustele paljundada ja nõnda talle teenimatut tähelepanu jagada. Paraku. Siiski, mõni hooplemine osutub õige ruttu enesele augu kaevamiseks ja selle meedias fikseerimisest võib ka kasu olla. Hiljutises tele-esinemises kuulutas Savisaar (ei selgunud, kas ta peab end kõigest nukujuhiks või kogunisti maa ja taeva kõigeväeliseks loojaks), et ühe Seppiku meisterdab ta aastaga, tavalise Boroditši loomiseks kulub aga ainult üheksa kuud. Sellega andis ta oma usklike kogukonnale teada, et on endiselt tüüril, hoiab olukorda kontrolli all nii, nagu ühes korralikus maffiaperes alati on tehtud. Ei läinud nädalatki, kui mees selle praalimisega ennast kenasti lihtsa kaheharulise kahvli otsa ajas. Pärast Harju maakohtu süüdimõistvat otsust Savisaare vana võitluskaaslase Elmar Sepa (Mario Puzo „Ristiisa” slängis oleks tegu caporegime kraadi tegelasega), pisiröövel Ivo Parbuse ning teiste korruptsiooniasjas on küll nii peaminister Andrus Ansipi kui ka opositsionäär Eiki Nestori suust kostnud, et eetiline oleks Savisaarel nüüd ametist taanduda. Kuid selle mehe eetikaga sidumine on sama kui siduda Idi Amini inimõigustega. Ei, eetikaga sidemed puuduvad, mistõttu Savisaare lahkumist ametikohtadelt pealinnas ja parteis tuleks nõuda hoopis proosalisematel põhjustel.

Kahvel seisneb selles, et kui Savisaare hooplemisel, et ta valitseb olukorda, kõike ja kõiki, on tõepõhi all ja tema võimuvertikaal töötab laitmatult, siis väidab ta ju kaunis otse, et kõik ebaseaduslik ja korruptiivne, mis toimub Tallinna linnavalitsuses, ametites ja osavalitsustes, toimub tema käsul, teadmisel või loal. On alamatest erakordselt kangelaslik käsuandjat kohtuvõimule mitte välja anda, kuid see saab nii jääda vaid ajutiselt. Teine võimalus on see, et tegelikult märatsevad korruptandid pealinna kõigil võimutasanditel täiesti kontrollimatult ja juhtimatult. Öeldes, et ta Sepa, Parbuse (ja paljude teiste juba uurimise all olevate, kuid veel süüdi mõistmata isikute) tegevusest midagi ei tea, tunnistaks Savisaar, et ta on linnajuhiks kõlbmatu, kuna ei tule juhtimisega lihtsalt toime ning on valla päästnud väga kuluka anarhia. Niisiis üks kahest: tagasi astuda tuleb kas tubliduse ehk suutlikkuse tõttu juhtida kuritegelikku võrku linnavõimu struktuuris või siis vastupidise, saamatuse ehk suutmatuse tõttu juhtida avaliku võimu asutust seaduse ja eeskirjade järgi.

Mõistagi on kõigile ammu teada, et Edgar Savisaar ei lahku üheltki ametikohalt vabatahtlikult, vaid laseb end ainult välja kanda. Kui nii, siis eks nüüd keegi peabki kandma. Ka siin on kaks põhilist võimalust. Esiteks, et kannavad pika protsessi lõpuks Eesti õiguskaitseorganid. Ja teine, parem võimalus, et erakonna lihtsamad, seega vertikaali toimimisest ning võrgu püügimeetoditest vähem informeeritud mehed-naised kasutavad oma põhikirjalisi õigusi erakonnas. Need kaks teed on loogilises seoses esimese siin kirjeldatud valikuga.

Kui olukord on esimehe kontrolli all, siis järelikult on tema südametunnistus väga must ja väärib läbivalgustamist kogu ahelas kaitsepolitseist ja prokuratuurist kõrgema kohtuni välja. Siiani, näib, on esimehe personaalküsimusega tegelemast takistanud liigne tagasihoidlikkus, õiguse jaluleseadmise näiv „poliitilisus”, mida erapooletud ametid tingimata tahavad vältida. Vastupidiselt Savisaare väidetule, et valitsuserakonnad sunnivad politseid teda ja tema erakonda taga kiusama, on paremerakonnad pigem just need, kellele tooks kasu organite tagasihoidmine. Teist nii „kasulikku idiooti” paremerakondade võimu kindlustamiseks pole ju kuskilt võtta. Seega on mõnus (kuigi maksumaksjatele väga kallis) Savisaart linnamurul edasi karjatada ja mitte maha võtta. Kuid faktiks jääb, et kui pealik juhib vägesid, nagu ta ise väidab, siis tuleb tema vastu seada demokraatliku riigi õiguskaitse. Miks ka mitte paralleeltegevusena, nagu omal ajal Chicagos rakendati kõrvuti Eliot Nessi rühma ja maksuinspektoreid maffiapealik Al Capone püüdmiseks.

Teisel juhul, siis, kui esimehe ja linnapea võim ongi vaid näiline ning süsteemi allpoolsetes kihtides valitseb anarhia ja solistide saagitsemine, on loogiline arvata, et võimetus juhtida kehtib ühtviisi nii linnavalitsuses kui ka erakonnas. Ja kui nii, siis pole muud kui imestada selle üle, et esimehe troonikõigutajad on juba aastaid nii mökud, et ei suuda erakonna sees juhivahetust ja sellele järgnevat teed allilmast valguse poole kuidagiviisi ära korraldada. Nagu varemgi märgitud, ei tohi sisemine puhastus erakonnas küll mingil tingimusel piirduda vaid esimehe isikuga. Põhikirja järgi vastutab erakonna eelarve ja majandustegevuse eest erakonna juhatus, mitte üksi raamatupidaja. See tähendab, et igasugused finants-susserdused, mis Keskerakonna kannatuste rada palistavad, on kõigi juhatuse liikmete kollektiivne kandam või ühispatt. Viimase olemasolu selgitab hästi, miks ükski paleepöörde katse pole senini õnnestunud. Kui mitte muud, siis selle esimees ikka suudab korraldada, et juhatuse enamuse moodustaksid mõne valgustkartva teo kaasosalised. Lahenduseks oleks masside jõul tehtav siserevolutsioon, mitte õukonnaintriig.

Aga juhtub, mis juhtuma peab ja millal peab, sõltumata tulemusest on alati kuskil seltskond, kellele tulemus pidu tähendab ja kes saab vana rahvaliku laulu sõnadega üheskoos möirata:
 
„Nüüd Morgan on ju surnud!” veel mehed hüüdsivad.
„Ja elagu van Straten, ta poisid tugevad.”