Kõrgharidus vajab senisest suuremaid lisainvesteeringuid

Pankade maksustamine on avalikus diskussioonis samahästi kui olematu ja meedias maha vaikitud.

MARTIN AIDNIK

Uue akadeemilise aasta alguses on asjakohane pöörata tähelepanu kõrgharidusele. Pärast 2010ndate kahanemisetrajektoori on sektor paremini stabiliseerunud. Möödas on kõige raskemad kasinuseaastad. Akadeemiliste töötajate ja teadlaste suurem häälekus on kaasa toonud mõningaid tulemusi. Kõrgkoolide ametiühingute hinnangul vajab kõrgharidus nüüd uut kasvuperioodi. Kasv seisneks nii töötajatele kui ka üliõpilastele akadeemilise vabaduse tingimuste loomises. Sektori väiksus tähendab, et ametiühingute visioon on teostatav. Riigile see on valikute küsimus. Senisest hoopis rohkem tuleb hakata maksustama pankade suurkasumeid.

Akadeemiline vabadus kujutab endast ülikoolide pikaaegset traditsiooni, millele on aluse pannud Wilhelm von Humboldt. Akadeemiline vabadus näeb ette vabadust nii õpetamistegevuses kui ka uurimistöös. Samuti on akadeemiline vabadus osa tudengi õpinguvabadusest (Lernfreiheit). Akadeemilise vabaduse olemasolu tagab ülikoolide tegevuse viljakuse. Akadeemiline vabadus näeb ülikooli ette vaimse institutsioonina.

Ülikoolides on akadeemiline vabadus ohus ja selle hoidmine vägagi aktuaalne. Ülikoolide uurimistegevus on rohkem seotud kindlate agendadega. Võrreldes varasemaga on akadeemilised töökohad lühiajalisemad. Kõrghariduses annab tooni kraadi omandamine võrreldes intellektuaalse avastamisega. Samuti on ülikoolide õppekavu kasinuse tõttu kahandatud. Nii ei ole õppekavades enam ruumi akadeemilisele vabadusele.

Akadeemilisest vabadusest sünnib kasu nii teadusele kui ka kõrgharidusele. Akadeemilise vabaduse tagamine on kõrghariduspoliitika keskne ülesanne. Akadeemiline vabadus õppimises ja õpetamises on ideena vähem tuntud kui akadeemiline vabadus teadustegevuses. Ülikoolid kujundavad tulevikku kõrgharidust andes. Kvaliteetsema õpetamisega saavutatakse rohkem ja see inspireerib rohkem. Akadeemiline vabadus võimestab tudengeid eelkõige uute teadmiste omandamisega ja võimalusega pühenduda õpingutele. Tudengite akadeemilise vabaduse juures loeb ka eneseväljendus ja uued kogemused. Olla üliõpilane on omaette identiteet. Tegemist peaks olema ajaga, mil üliõpilast ei koorma praktilise elu mured.

Õppekavadel on omaette tähtsus kõrghariduse tuleviku määramisel. Õppekava on (kõrg)hariduse raam­dokument. Õppekavad peaksid sisaldama dialektilist mõõdet, s.t valmistama tudengeid ette ühiskonnas ja kultuuris osalemiseks ja samal ajal ka neis muudatuste teostamiseks. Õppekavad peaksid uuematest väärtuse hindamise raamistikest hõlmama näiteks keskkonnaküsimusi. Jätkuvalt on aktuaalne ka tudengite eneseloome ja individuaalsus. Humanistlik kõrg­haridus väärtustab loovust ja kujutlusvõimet. Teisisõnu, õppekavad peaksid olema mitmetahulisemad kui prevaleeriv oskuste paradigma. Võimaluste loomine koos akadeemilise vabaduse uuenenud väärtustamisega peaks jõudma avardatud õppekavadesse.¹

Akadeemiliste ametiühingute hinnangul pole mõni aasta tagasi kõrgharidusele lubatud lisainvesteeringud piisavad. Valitsus oli 2022. aasta sügisel otsustanud neljal aastal 2023–2026 suurendada kõrghariduse rahastamist 15 protsenti aastas. Arvesse tuleb võtta, et aastatel 2010–2019 vähenes kõrghariduse rahastamine ennenägematult.² Nendesse aastatesse jäänud kahanemise mõjud on endiselt tuntavad. Kõrgharidus saab riigilt oodata enamat. 15% neljal aastal peaks olema alles muudatuste algus.

Ülikoolid osalevad ühiskondliku väärtuse loomises uute põlvkondade harimisega. Teadmiste ja oskuste kujundamisega panustab kõrgharidus ka majanduse toimimisse ja innovatsiooni. Kõrghariduse ja majanduse vahelised seosed peaksid väljenduma maksusüsteemis. Maksusüsteemi ülesanne on jõukuse ümberjaotamine tagamaks institutsioonide elujõulisus. OECD on oma aruannetes mitmel juhul märkinud, et Eesti maksusüsteemi ümberjaotamisvõimetusel on sootsiumile ebasoodsad tagajärjed. Maksusüsteemi pidurdav mõju laieneb ka ühiskondlikele institutsioonidele.

Jõuame pankade peaaegu et maksustamata suurkasumite probleemi juurde. Möödunud aastal teenisid pangad 940 miljonit eurot kasumit! Käesoleva aasta esimeses kvartalis ulatus pankade kasum 444 miljoni euroni.³ Tegemist on üüratute summadega, mis välispangad riigist välja viivad. Jääb selgusetuks, kui palju üldse pangad on pidanud kasumitelt makse maksma. Suurkasumite isegi mõõduka maksustamisega laekuks riigile ressursse nii kõrghariduse kui ka teiste valdkondade jaoks. Samal ajal on näiteks Leedus kehtestatud pankadele solidaarsusmaks, mis peaks aastas sisse tooma ligikaudu 200 miljonit eurot.⁴ Kui palju õiglasem on Leedu võrreldes Eestiga! Iseenesest eksisteerib pankade maksustamata kasumite probleem Eestis juba pikka aega. Kui palju on riigil jäänud saamata maksutulu! Samal ajal on see diskussiooniteema samahästi kui olematu ja meedias maha vaikitud.

Erinevalt paljudest riikidest ei maksusta Eesti muutunud majandustingimustest võrsunud kasumeid (windfall profits). Pankade rekordkasumeid seletab intressimäärade tõus. Kasumeid teenitakse aga eluasemelaenudelt, liisingutelt ja ettevõtete laenudelt. Rootsi pangad nöörivad eestlasi ja viivad kasumi riigist välja. Pankade kasumid põhinevad eestlaste tööl ja tarbimisel, samal ajal maksustab riik töötajaid ja väikeettevõtteid. Maksukoormat kannavad nõrgemad, tugevamad on privilegeeritud.

Akadeemiliste ametiühingute hinnangul peab pankade kasumite maksustamise reformima. Riigil on sissetulekute suurendamise võimalused olemas ja neid tuleb kasutada.

1 Vt neil teemadel ka Martin Aidnik, The Public University as a Real Utopia. Palgrave Macmillan 2023.

2 https://www.err.ee/1609271082/tiit-land-korghariduse-rahastamise-kasv-ei-ole-karbitav-lisaraha

3 https://majandus.postimees.ee/8010706/pankade-kasum-kahekordistus

4 https://arileht.delfi.ee/artikkel/120202846/neivelt-pankadelt-tuleb-votta-rohkem-raha-liiga-suur-kasum-on-oht-meie-majandusele