Kreeka halbade valikute kahvlis

INDREK SEPPO

Viimastel päevadel on palju kuulda olnud Kreeka karistamisest, alandamisest ja demokraatia lõpust. Ma arvan, et asi ei ole päris nii hull. Kreeka olukord on lihtsalt äraütlemata keeruline ja teinekord ongi asjad lihtsalt halvasti, ilma et selle tagant oleks vaja otsida Saksa-Eesti ühisimperialismi või mõne finantsmahhinaatorist grekofoobi karvast kätt.

Ma ei ole veel kuulnud ökonomistide professionaalsetes Kreeka-aruteludes patust või süükoormast, isegi geopoliitikast mitte (ehkki poliitikute hulgas on sel kindlasti oma mõju), need ei ole lihtsalt kategooriad, milles ökonomistid mõtleksid. Arutletakse peamiselt selle üle, kui palju on Euroopa riigid nõus oma kulusid Kreeka abistamiseks kokku tõmbama (või kas lubatakse teha seda vajadusel tulevikus) ning kui palju tuleb seda teha Kreekal enesel. Ja selle üle, millised on need reeglid, mille järgimisel on tulevikus keegi veel nõus selliseid laene ja garantiisid andma. Kui Kreeka lahendi tõttu kaob riikidel igasugune isu teisi abistada, toob see maailmale edaspidi paradoksaalselt kaasa rohkem „kasinust“ ja vähem stabiilsust. Võimalus kriisiolukorras ümberkorraldusteks laenu võtta on üks hea asi, mis on paljusid riike ka viimatise kriisi käigus aidanud. Kriisid tulevad niikuinii, Euroopa riikide võimekus neid pehmendada aga sellega väheneks.

Kreeka valik on praegu kas hoida oma raha vahetuskurssi, kohandada sellega seoses reaalsissetulekuid poliitilise protsessi kaudu (pensionide vähendamine, maksutõusud), mis eeldab meie toetust ja usku nende võimekusse, või sissetulekute kohandumine turuprotsessis (drahmi devalveerumise). Põhimõtteliselt võivad mõlemad teed anda sama tulemuse. Esimese valiku kahjuks räägib poliitilise süsteemi paratamatu ebatäiuslikkus: poliitikud pannakse raskesse olukorda, kus nad peavad pika perioodi jooksul minema oma valijate ette väga ebameeldivate uudistega. Sellises olukorras leidub ikka neid, kes näevad, et valimised on võimalik võita rahvale rohkem meeldiva retoorikaga. Eks me seda praegu ka näe. Soovmõtlemine töötab harva ja probleem ise jääb vinduma.

Rahakursi vaba kõikumise korral toimuks sisuliselt sama reaalsissetulekute vähenemise protsess automaatselt: eurost loobutaks üleöö ja ebaõiglased oleksid nüüd turud, mitte poliitikud. Vaba rahakursi kasulikkuse taustaks ongi arusaam, et poliitiline protsess ei ole sellistes situatsioonides kuigi tihti edukas. Kui me Kreeka poliitika võimekusse ei usu, võiks see viia kiiremini majanduse pöördumiseni ja vähemalt tööpuuduse vähenemiseni. Boonusena saaks eksperimenteerida poliitika­valikutega, millesse teistel erilist usku olema ei pea (kas see on nüüd see, mida ma kreeklastele soovitan, on iseküsimus). Seejuures kaotatakse aga võimalus kohandumisprotsesse ise suunata, kusjuures ei ole sugugi kindel, kummal juhul on kreeklaste poliitilise protsessi mõju Kreeka tulevikule suurem.

Kreeka ees seisvad valikud on tõepoolest karmid ja tegelikult puudub kindlus, milline valik on Kreeka jaoks parem. Meenutame, et ühel meelel on siin nt Schäuble ja Krugman, kes mõlemad peavad mõistlikumaks Kreeka euroalast lahkumist. Ma usun, et kui kreeklased tänase plaani ellu suudavad viia, ei ole mingit põhjust, miks asjad nagu Iirimaal, Lätis või Eestis paranema ei võiks hakata. Veel möödunud aasta lõpus tundus, et hullem aeg on läbi. Ainult halbu valikuid ei saa aga üheselt võrdsustada demokraatia kadumisega: vaevalt nimetaksime demokraatia lõpuks olukorda, kui euroala rahandusministrid keelduksid finantseerimast Leedu parlamendi otsust tõsta oma pensionid ja palgad Kreeka tasemele.

Kreeka pääseks halbade valikute kahvlist, kui Eesti toetaks Kreekat väga umbkaudselt suurusjärgus veerandi kuni poole miljardi euroga, umbes sellise summaga, mis meil kulub aastas põllumajandustoetusteks või kõrg- ja keskhariduse pakkumiseks. Tingimusel, et samamoodi toimivad solidaarselt ülejäänud euroala riigid. On vähe tõenäoline, et see plaan Eestis demokraatlikus protsessis läbi läheb. Neilt, kes peavad praegust pakkumist Kreeka alandamiseks, ootaksin ma selgemat sellesuunalist tööd, avalikkuse veenmist, et peame Kreeka kasuks oma kulusid kokku tõmbama. Vastasel korral jäävad need sõnad tühjaks. Pigem tuleb muret tunda, kas praegunegi pakkumine kõigis esinduskogudes, kus vaja, toetuse saab.

Me toetame Kreekat tegelikult ka praegu nii intresside tagasikannetega kui ka otseselt rahaliselt riskides: oleme võtnud kohustuse maksta Kreeka eest, kui sealsed võimulolijad maailmast liialt irduma peaksid või kui olukord mõnel muul tingimusel piisavalt ei parane, et Kreeka oma arveid tasuda suudaks. Selle riski võtmisega oleme me teinud Kreeka laenu teeninduse kulu palju odavamaks, kui see muidu oleks olnud – väiksemaks kui mitmel teisel euroala riigil. Laenude puhul on tagasimaksmise tingimused tihti olulisemad kui võlasumma. Just see on võimaldanud Kreekal seni euroalas püsida.

Teatud ulatuses on Kreeka toetamine selgelt õigustatud, sõltumata sellest, mida arvame solidaarsusest – olgu nad meist või jõukamad. Osa sellest on vaadeldav kindlustusmaksena: ega me ju ei kurda, kui meie kindlustusmakse eest makstakse kinni meist jõukama pere mahapõlenud maja. Me kurdame, kui meie kindlustusmakse kasvab seoses sellega, et selles majas iganädalasi tule-show’sid korraldatakse. Kui nende piiramist või maja taastamisel tuleohutusnõuete järgimist majaomaniku orjastamiseks nimetatakse, on oht, et kindlustusvõimalus üldse kaob, sest keegi ei ole nõus selle eest enam maksma. See oleks jälle selge kaotus kõigile, ka Kreekale enesele veidi kaugemas tulevikus. Nende ohutusnõuete ranguse üle võib meil olla vaidlusi – ja ongi.

Mitmelt poolt kostuv mure, et me tegeleme täna exceldamisega, selle asemel et uurida sügavamaid maailmakorra küsimusi, eirab vähemalt sada aastat kestnud arutelusid. Kriisi ajal tuleb paratamatult tegutseda kiiresti, meil pole aega suuremateks tunnetuslikeks läbimurreteks sobivama maailmakorra suunas, isegi kui teame, et meie tänane arusaam on nõrk.