Kriisi õppetunnid

Aleksandr Astrov

Kas integratsioon saab olla vaid puhttehniline protsess välispoliitilise korrektsuse tagamiseks?

 

Tõnismäe mälestussambaga maikuust peale seonduv on jaganud Eesti ühiskonna kaheks.  Võiks ka öelda, et esimest korda pärast Laulvat revolutsiooni tõi Eestis elavate venelaste tegutsemine kaasa lõhe eesti kogukonnas endas.  Selle lõhenemise taustal jäid teisejärgulisteks nii küsimus mälestussamba asukohast kui ka poleemika selle sümboolse tähenduse üle. Esikohale tõusid konflikti sisu ja selle reguleerimismeetodid (kui jutt peab tingimata olema just “reguleerimisest”).

Tõnismäe kriis on eeskätt meie avalikkuse kriis. Ja probleemi põhjus on selle topelt depolitiseerimises. Taasiseseisvumisajast möödunud viieteistkümne aasta jooksul oleme õppinud muutma iga poliitilise küsimuse kas eriliselt bürokraatlikuks või siis julgeolekuküsimuseks.

 

 

Historikerstreit eesti moodi

Nagu igal ühiskondlikul nähtusel on ka Tõnismäe kriisil oma kontekst ja eellugu. Antud olukorras on kontekst üleeuroopaline ja eellugu ei alga üldse mitte Eestist, vaid kuuekümnendate aastate Saksamaa ajaloolaste “võitlusest”, Historikerstreit’ist. Tolle kolm aastat kestnud poleemika aluseks oli küsimus sakslaste suhtumisest oma ajaloosse ja iseäranis holokausti, mida parempoolsed tõlgendasid kui Saksamaa sunnitud vastust sisult samatähenduslikele stalinistlikele repressioonidele, vasakpoolsed aga kui oma ebainimlikkuses unikaalset natsismi kuritegu. Võitsid vasakpoolsed. Võit kindlustas konsensuse Saksamaal, ent määras paljuski ka kogu euroopa suhtumise ajaloosse seoses Euroopa Liidu laiendamisprotsessiga. Kui pärast Berliini müüri langemist algasid Historikerstreit´i tüüpi väitlused igal pool Kesk- ja Ida-Euroopas, kukkus Euroopa Liidu sõnastamata reeglite järgi välja nii, et eurointegratsioonis osalevad riigid pidid oma avaliku ruumi üles ehitama kehtivale ajaloolisele konsensusele ja jätma vaieldavad või hoopis lahenduseta identiteediküsimused teadlikult selle protsessi raamide taha.

Kuid kui ELi vanadele liikmetele tähendas see vaid uuel tasandil oma riigi siseasjadesse mittesekkumise printsiibi kinnitamist, siis kandidaatriikide silmis nägi olukord välja teistmoodi. Paljudes tuli alles oma avalik ruum luua, sealhulgas määratleda ka oma suhe ajalooga. Ja kuna see suhe oli harva ainult riigi oma asi, siis reguleeris EL seda protsessi aktiivselt, eriti kui asi puudutas piirivaidlusi või vähemusrahvaste küsimusi.

Eesti puhul olid sellise välisreguleerimise instrumentideks OSCE missioon ning nõudmine lahendada piiriküsimus Venemaaga. Selle tulemuseks oli, et mida enam hakkas ühinemine ELi ja NATOga võtma praktilise ülesande kuju – kooskõlas range väljastpoolt tuleva graafikuga –, seda enam hakkasid suhted Venemaaga, samuti nagu ka suhted siinsete venelastega välja langema avaliku arutelu ja seadusandliku initsiatiivi sfäärist administratiivsete otsuste valdkonda. Nende juhtumite puhul, kus selline lähenemine kutsus esile rahulolematuse, põhjendati seda küsimuse kuulumisega julgeoleku valdkonda. Näiteks Trivimi Velliste, kes oli aktiivselt keeleseaduse parandamise vastu, mida olid nõudnud rahvusvahelised organisatsioonid, sõnastas kokkuvõttes nende vastuvõtmisvajaduse kui “konflikti Eesti ja teistsuguses ajaloolises kontekstis kujunenud rahvusvahelise kogemuse vahel”. Ta mõte oli, et raske on öelda, kelle väärtused on esmatähtsad, kuid situatsioonis, kus Eesti ei saa oma väärtusi rahvusvaheliselt kehtima panna ega ka ignoreerida üldise julgeoleku küsimusi, tuleb olukord lahendada Eesti sisepoliitikast laiemal alusel.

Kuid nende sõnade väljaütlemise ajaks ei puudutanud see konflikt enam ainult suhtumist ajalukku ja rahvusidentiteeti, vaid ka vabadusaastatega välja kujunenud protseduure. Kui “vanas Euroopas” oli uus konsensus  kaua kestnud pingelise ning, mis kõige olulisem, avatud poleemika tulemus saksa Historikerstreit’i moodi, siis Eestis toimus avaliku sfääri depolitiseerimine. Eesti rahvusliku identiteedi küsimused olid avalikust arutelust välja tõrjutud: ühelt poolt tehnokraatliku administreerimise valdkonda, teiselt poolt julgeoleku ja välispoliitika valdkonda. Ka  esimest iseseisvuse taastamise järgset tõsist identiteedikriisi, mille sotsioloogid sõnastasid kui “teise Eesti” küsimuse, üritas valitsus katta tehnokraatliku ja välispoliitilise kestaga, põhjendades seda väitega, et ELiga liitumise nimel peab riik näitama avalikku üksmeelt. Lihula kriis paljastas lõpuks avalikkuse kriisi: ainsateks valitsusele kättesaadavateks instrumentideks olid tehnilised küsimused ja viitamine välispoliitilistele vajadustele. Need saidki kokku ühes punktis: öö kate antagoniseeris seekord kogu ühiskonna, vaatamata nende suhtumisele sel viisil demonteeritud mälestussambasse.

 

 

Unustada esiema Linda

Võib öelda, et Tõnismäe kriisi põhiline õppetund oli see, et Lihula kriisist midagi ei õpitud. Esmapilgul võib näida, et praeguse peaministri reaktsioon on oma välises kindluses eelkäija omaga täielik vastand. Kuid kokkuvõttes on põhjuseks seesama tahe lahendada probleem ilma avaliku aruteluta. Ja polegi olemas mingeid vähegi toimivaid mehhanisme selliste avaliku elu probleemide lahendamiseks. Võim küll hüppas ühest äärmusest teise, keeldudes alguses demonstratiivselt Tõnismäe sündmustes osalemast, hiljem aga demonstreeris oma kohalolekut lokaalse erakorralise olukorra väljakuulutamisega. Ühiskonna reaktsioon, kui seda vaadata pressi järgi, jäi endiselt tuttava polariseerimise vangi: iga poliitiline küsimus tuleb muuta kas julgeolekuküsimuseks või teha sellest puhttehniliste protseduuride osa.

Esimese “lahenduse” näiteks võib pidada Priit Hõbemäe publikatsioone Eesti Päevalehes, kus ta nimetab kõiki konfliktist osa võtnud  venelasi Moskvast tulnud “tankistideks”. Teise lähenemise hea näide on Kaarel Tarandi juhtkiri Sirbis, kus ta võrdleb Tõnismäe mälestussamba tähenduse piinarikast väljaselgitamist esiema Linda eepiliste jõupingutustega ja vastandab sellele rangelt lahti kirjutatud demokraatliku referendumi protseduuri. Kuid referendum saab ainult siis olla rahva tahte avaldus, kui on olemas kokkulepe, kes on “rahvas”. Sellist kokkulepet ei saavutata aga referendumi tulemusel. Selles osas kooskõla puudumisel saab aga igast referendumist formaalsus, igasuguse ühiskondliku tähenduseta tehniline protseduur, mis erineb vähe buldooserite ja kraanade kasutamisest. Probleem aga selles seisnebki, et mingisugust artikuleeritud ühiskondlikku kokkulepet identiteedi põhiküsimuses pole olemas. Ma ei mõtle kokkulepet Tõnismäe probleemi lahendamise küsimuses või lahkhelisid Eesti kahe põhilise etnilise kogukonna vahel. Jutt on kooskõla puudumisest Eesti ühiskonna ja Eesti riigi vahel.

Kriisi üle arutlemise käigus tehti palju juttu integratsioonipoliitika läbikukkumisest. Seejuures selgus, et ühiskond mõistab integratsiooni all eestlaste ja venelaste positsiooni lähendamist 1939.-40. aasta sündmustesse suhtumise küsimuses. Riigi poliitika selles sfääris on peaaegu et täielikult aga kontsentreeritud sellele, et venelased õpiksid eesti keelt, sealjuures ainult niipalju, kui on vaja puhttehnilise põhimõtteliselt välispoliitilise naturalisatsiooni probleemi lahendamiseks. Teisisõnu, venelased on eesti riigi jaoks a) välispoliitiline probleem, mis tuleb b) tehnokraatlikult lahendada. Põhimõtteliselt läheb see viimaste aastate eesti avalikus elus valitseva tendentsiga kokku: avaliku sfääri topelt depolitiseerimine saavutatakse kõiki vähegi identiteediga seotud küsimusi tõrjudes. Just seetõttu ei mahu Tõnismäe kriis “vene küsimuse” raamidesse, vaid heidab valgust kogu meie avaliku elu kriisile. Selle kriisi peapõhjus on minu arvates just see, et üritatakse kriise ja  ühiskondlikku antogonismi üldse vältida. Üritatakse vältida igasugust avalikku arutelu, kusjuures mitte niivõrd avalikku debatti ja massimeedia publikatsioone, vaid konkreetse omavalitsemise erineva praktika kooskõlastamise meetodi üle, mille alusteks on tihti vastandlikud väärtused. Just selline kooskõlastamine võiks anda vastuse küsimusele, mis on meie veninud identiteedikriisi alus: Milleks meile see riik?