Üks eklektiline naisuurimuslik pilk Bourdieu? teosele

 

Pierre Bourdieu? 1998. aastal ilmunud ?La Domination masculine? vastset eestindust kätte võttes tekib kõigepealt küsimus pealkirja tõlkimisest: miks just ?Meeste domineerimine?, kuivõrd nii originaalpealkiri kui ka ingliskeelne tõlge viitavad maskuliinsusele? Küsimus pole siin vaid pealkirjas, sest kogu teose kandvaks ideeks on domineerimismudel, mis ?põhiliselt toimib puhtalt suhtlemise ja teadvuse või pigem teadmatuse, tunnustamise või äärmisel juhul tunnete sümboolsete kanalite kaudu? (lk 12). Nagu oma põhiargumenti arendades näitab Bourdieu, ei põhine see mudel mitte meestekesksusel, vaid mehelikkuse printsiibi kesksusel, mis omakorda on seotud arusaamaga Bourdieu? arvates meelevaldsest sugupoolte ehk soopõhiste habitus?te loomulikust alusest (lk 14). Oma teoses osutab Bourdieu kahele põhilisele (veidi üllatavas koosluses toimivale) näidete grupile,  Kabiilia berberitele ja Virginia Woolfi ilukirjandusloomingule ning esseistikale toetudes seda, kuidas ja miks mehi ülilaia ajalise, geograafilise, majandusliku ja kultuurilise diapasooniga kultuurides olulisemaks peetakse kui naisi, miks nende tööd rohkem hinnatakse, miks meest seostatakse antud kultuuris käibivate voorus- ja väärtusskaalade positiivsete poolustega, sellal kui naised paiknevad nendesamade skaalade negatiivses otsas. Nende protsesside ja väärtushinnangute alus on Bourdieu? meelest sügavamal tasandil, kus üldse luuakse sugupoolte hierarhiline tähendus. Antud kultuuri meeste domineerimine sama kultuuri naiste üle on selle soospetsiifilise domineerimiskorra ?ajalooliste struktuuride omaksvõtt teadvustamata taju ja hinnanguskeemide kujul? (lk 17). Minu arvates on need tasandid eestikeelses tõlkes teatud määral ähmastunud.

 

Bourdieu? feministlik projekt?

 

?Meeste domineerimise? alguses väidab Bourdieu, et feministlik diskursus on seni kogu tähelepanu pööranud pigem kodukeskkonnale (erasfäärile) ning seda tehes jätnud tähelepanuta sellised olulised (avaliku sfääri) instantsid nagu kiriku või kooli, kus Bourdieu arvates domineerimisprintsiipe välja töötatakse ja peale surutakse (lk 15). Nii loob Bourdieu feministlikule mõttele justkui ääretuid uusi tööpõlde, mida selle harrastajad seni märgata pole osanud, või siis suunab feministlikku praktikat eemale feministliku mõtte arengu mõningatelt Bourdieu? arvates ?kasinat ja ebakindlat tulemust? produtseerivailt ?diskursiivsetelt häppeningidelt? (lk 8). Viimasesse kategooriasse paigutab Bourdieu näiteks Judith Butleri soo performatiivsuse teooria, mis toetub arusaamale, et sotsiokultuurilist reaalsust, sealhulgas (bioloogilist) sugu (sex) luuakse ühiskonnas kui illusiooni ?keele, ?estide ja kõikide sümboolsete ühiskondlike märkide kaudu?.1 Butleri käsitluses põhinevad seksuaalse erinevuse tajumise mehhanismid illusoorsel praktikal, mitte reaalsel anatoomilisel erinevusel, tehes soo performatiivseks aktiks. Kuigi Bourdieu? arusaam sookategooriast toetub veidi teistsugusele vaatepunktile, pikaajalisele ?bioloogilise sotsialiseerimise ja sotsiaalse biologiseerimise kollektiivsele tööle? (lk 14), ei lahkne Bourdieu? ja Butleri sooteooria ometi täielikult. Kui Butler kõneleb soo performatiivsusest, toob Bourdieu välja ?mehe keha mehestamise ja naise keha naisestamise [protsessis olulise] eelnevalt enesestmõistetavaks muudetud domineerimissuhte somatiseerimise? (lk 77), milles on oluline roll (heteroseksuaalsel) seksuaalaktil, mida ?mõistetakse kui domineerimis- ja omamisakti? (lk 77).  Siin võiks teatud paralleele tõmmata Butleri kasutatud heteronormatiivsuse (heteroseksuaalse normatiivsuse)2 mõistega, mis samuti kujutab endast meestekeskset võimustruktuuri ning mida ühiskond Butleri arvates alal hoiab sugu määratleva igapäevaelu praktikaga.

Piisab põgusast pilgust kas või 90ndate lõpul avaldatud mitmeid valdkondi ja distsipliine katvaile naisuuringute õpikuile või kas või feministliku teooria veebilehekülje alakategooriatele,3 mis hõlmavad nii antropoloogiat, kriitilist teooriat, õigusteadust, kasvatusteadusi, majandusteadust, usuteadust, filosoofiat ning paljusid teisi valdkondi veendumaks, et feministlik mõte pole kunagi piirdunud vaid erasfääriga ning et erinevaisse valdkondadesse süüvivad uurimisretked ei piirdu üksikute ettevõtmistega, vaid kujutavad endast mitmekülgselt välja arendatud omaette uurimissuundi. Erasfäär oli tõepoolest esiplaanil 1960ndate ja 70ndate aastate alguse mitmekesises feministlikus praktikas, mille üheks loosungiks oli ?isiklik on poliitiline?, kuid selle loosungi olemus oli näidata, et naiste elu ei sõltu igaühe unikaalsest isiklikust situatsioonist, mille nad on ise loonud ning mille eest nad on ainuvastutavad, vaid et naise elu kogemused, tundmused ja võimalused määrab tegelikult laiem poliitiline ja ühiskondlik kontekst.

 

Strateegiad

 

?Meeste domineerimises? tõstatub mitmes kohas konkreetse ja üldise, ajaloolise ja igavikulise (ajavälise) teema. Bourdieu kutsub üles märkama ja lammutama protsesse, ?mille mõjul ajalugu muutub looduseks ja kultuuriline meelevaldsus loomulikkuseks? (lk 12). Oluline on näha meie ühiskonnas soopõhise jaotuse dehistoriseerimise ja suhtelise põlistamise ajaloolisi mehhanisme (lk 8). Sugudevahelised suhted tuleb Bourdieu hinnangul tagasi ajalukku viia, eemaldades sealjuures naturalistliku ja essentsialistliku nägemuse (lk 8).  Vaid ajalooliselt spetsiifiline pilk, mille abil saab täpselt määratleda domineerimise olemuse kindlas ajalises kontekstis, aitab lammutada domineerimismehhanisme. Bourdieu keskendub dehistoriseeritud ajaloo taasajaloostamisele, analüüsides nelja olulist institutsiooni: kirikut, kooli, riiki ja perekonda. Siin aga ilmneb teoreetiliselt kõrge potentsiaaliga strateegia rakendamise piiratus. Kritiseerides naisajalugu, mis Bourdieu? sõnutsi jätab kõrvale agentide ja institutsioonide ajaloo, visandab autor eespool toodud institutsioonide justkui üldised meesdomineerimise alused. Siin aga näib autor ennast justkui vastandavat: olles eelnevalt rõhutanud ajaloolise spetsiifilisuse vajalikkust, kõneleb ta nüüd ometi kirikust, koolist ja perekonnast üldises võtmes, jättes täielikult kõrvale ka enda määratletud ajaloolise konteksti Kabiilia berberid. Kabiilia kultuuri näidete puhul tõstatub üldse küsimus, kuivõrd kaugeleulatuvaid järeldusi on selle kultuuri uurimisest saadud informatsiooni põhjal meeste üleüldisest domineerimisest võimalik teha, seda enam, et Kabiilia kultuurile seab Bourdieu kõrvale Bloomsbury kõrgkodanluse (mis on iseenesest kummaline määratlus, kui autor peab tegelikult silmas Virginia Woolfi romaanides kujutatud kõrgkodanlust, mille tõekspidamised olid tuntaval määral teistsugused kui boheemlaslikul Bloomsbury grupil, mille liige Woolf oli).

 

Armastuse päästev jõud

 

?Meeste domineerimise? eelviimases peatükis tõstatab Bourdieu armastuse teema, tõstes enese kui sotsioloogi problemaatilise positsiooni teadlikult esile. Bourdieu küsimus armastuse olemusest kui meesdomineerimise ainsast erandist või kui sümboolse vägivalla ülimast vormist (lk 137) avab kogu teose uues ülipõnevas dimensioonis. Viidates antiik- ja kristlikust mütoloogiast tuntud meest oma kohust ja oma positsiooni unustama panevat armastust esile kutsuvaile naisekujudele, alates Kleopatrast, kes võimusuhted ümber pööravad (ning kes seetõttu ka kultuuris alati negatiivselt märgistatud on) kütkestab Bourdieu?d siiski ka teistsuguse suhte võimalus. Ehk on võimalik, arvab Bourdieu, et eksisteerib ?puhas armastus?, mille olemus pole võitluslik, mis kujutab endast domineerimis- ja võimutahte lõppu? Ühelt poolt kahtleb ta sellise armastuse võimalikkuses mehe puhul, kelle suhe naisega on alati rajatud võitluslikule ja domineerimismomendile: seal, kus see pinge kaob, peatub ka mehe jaoks võimalus suhteks. Samas ei välista Bourdieu seda lõplikult, arendades ideed armastussuhtest, mis rajaneb ?tunnustuseotsingu ja sellega seonduva demineerimissoovi poolt põhjustatud sümboolse võimuvõitluse katkestusele rajatud üksteise tunnustamises, tipnedes täielikus ühtesulamises ja üksmeeles? (lk 140). Mille pinnalt võrsuks aga selline suhe? Maskuliinsuse domineerimise struktuurid toimivad soopõhiselt varasest lapseeast peale, seda näitlikustab Kabiilia mägialade talupojakultuuri analüüsides Bourdieu ise ning seda on rõhutanud pea kõik feministlikud mõtlejad, sh suure põhjalikkusega ka Simone de Beauvoir oma 1949. aastal ilmunud teoses ?Teine sugupool?, sotsialiseerumisprotsessiga seonduvalt on sellest kõnelnud näiteks Nancy Chodorow (?Reproduction of Mothering?, 1972) ja Carol Gilligan (?In a Different Voice?, 1982). Seega ei ole võimalik kasvada väljaspool seda binaarset opositsiooni (kus mees tähistab positiivset ja naine negatiivset poolust) sisaldavat konteksti, mis sisaldab eneses alati domineerimismehhanisme. Sellegipoolest väljendab Bourdieu usku sellist jõustruktuuri lõhkuvasse armastusse, millel tema sõnutsi on ?võime võistelda edukalt kõigi pühitsustega, mida tavaliselt nõutakse ühiskonna institutsioonidelt ja riitustelt? (lk 141). Põgusalt arendatuna ei jõua Bourdieu puhta armastuse olemusse põhjalikult süüvida ning nii jääbki ?Postscriptum? kogu teose üle veidi müstilist, justkui teisest dimensioonist pärit kuma heitma. On selge, et sellise apokrüüfilise osa lisamine lõhub teose terviklikkust ja argumendi tugevustki. Vaevalt on siin küll tegemist ?Meeste domineerimise? Achilleuse kannaga, postscriptum?is kajab pigem üsna karismaatiliselt määratletud kutsung domineerimisteooria kategooriad ületada ning neist edasi mõelda.

Käesolev kirjutis ei kujuta endast Bourdieu? soolise hierarhia süstemaatilist analüüsi, vaid pigem esmalugemisel silma jäänud tähelepanekuid. Kindlasti vajaks teos süstemaatilisemat ja põhjalikumat laadi suhestamist Eesti feministliku diskursusega,4 toetudes näiteks eelnevalt eestindatud või peatselt tõlkes ilmuvaile feministlikku mõtet tutvustavaile tekstidele.5 

 

1 Judith Butler, Performative Acts and Gender Constitution: An Essay in Phenomenology and Feminist Theory. Performing Feminisms: Feminist Critical Theory and Theatre. Toim Sue-Ellen Case. Baltimore: Johns Hopkins UP, 1990 lk 270.

2 Vt. Gender Trouble. Feminism and the subversion of identity. Routledge, 1990.

3 http://www.cddc.vt.edu/feminism/fields.html

4 Mujal ilmunud ?Meeste domineerimise? tõlgendustest ja kommentaaridest vt näiteks Bridget Fowler Reading Pierre Bourdieu?s Masculine Domination. ? Cultural Studies, May 2003, Vol 17, Issue 3-4, lk 468 ? 495 ja Terri Lowell, Bourdieu, class and gender: The return of the living dead?. ? The Sociological Review 52 (s 2), 2004, lk 35 ? 56.  

5 Näiteks sisaldab peatselt ilmuva Ariadne Lõnga 5. aastakäik  tuntud USA feministliku antropoloogi Sherry Ortneri artikli ?Kas naise ja mehe suhe on sama, mis looduse ja kultuuri suhe? ? (?Is female to male as nature is to culture? ?) (1974), mis analüüsib naise allasurutud positsiooni universaalsuse problemaatikat.