Üks lahe festival

Mart Koldits

1980. aasta Moskva olümpiamängude kultuuriprogrammi raames lavastas Leonhard Lapin Noorsooteatris Johannes Vares-Barbaruse luulel põhineva multimeediumi „Multiplitseeritud inimene”. NU performance’ i-festivali raames taasetendatakse multimeediumi 13. ja 14. XI Von Krahli teatris. Lavastab ikka Lapin, kaasa löövad seekord Kristel Leesmend, Uku Uusberg ja Indrek Ojari. 1981. aastal kirjutas Leonhard Lapin: „Multimeedium on eelkõige audiovisuaalne vaatemäng, mis sisaldab endas kõiki põhilisi kaasaegse kunstikultuuri kogemusi ning meetodeid, olles tehnika suhtes positiivselt orienteeritud.” Stseen 1980. aasta etenduselt. Tõnu Tormis Keskpäraselt mitmekesises ja/või mitme­kesiselt keskpärases keskkonnas saab võtmeküsimuseks positsioneerimine, (pseudo)eri­nevuste nägemise võime. Praegusel ajal on eluliselt vajalik teha vahet seal, kus vahet pole. Või siis oma tunnetust mingi absurdselt ebaolulise asja suhtes ebanormaalselt teravaks treenida. Vastasel juhul jääks palju haritud inimesi tööta ja majandus kukuks kokku. Sellises kontekstis on hea teada, et maailmas leidub inimesi, kes hoiduvad määratlustest ja pelgalt funktsiooniks olemisest. Kes väldivad distsipliini uppumist. Kes on jultunult võtnud endale voli mitte alluda kõikeläbivale kataloogiteadvusele, kus iga asja jaoks on oma koht ja see koht määrab asja olemuse. Need on inimesed, kes loovad nähtusi, mida on raske n-ö kinni pakkida ja mingi identiteediga ära taltsutada. Mis mõtet on arutleda: on see nüüd teater või perfokas, häppening või installatsioon? Kellel neid kategooriaid vaja on?

Teadagi kellel – mitte aga vaatajal ja tegijal, kes soovivad saada kogemust. Mulle tundub, et interdistsiplinaarsus ei ole enam teema, kuna on niikuinii juba iseenesestmõistetavus. Vähemalt peaks seda olema. Ja õieti on see etenduskunstides seda suuremal või vähemal määral kogu aeg olnud, kuigi ajalookirjutajad üritavad teist muljet jätta. Ometi olen ise teatritegijana pidevalt maadelnud distsipliinikeskse mõtlemisega. Seda isegi rohkem enda kui teiste puhul. Ja üldse on tihti kuidagi imelik tunne olla mingi ühe ala professionaal. Seda eriti kunsti valdkonnas. On väga hea, et teatri- ja muude lavade kõrval eksisteerivad ka n-ö vabad lavad, kus tellimuseks on tellimuse eitamine. Elav sisu ei salli kaanoneid. Kui kaanon saab võidu, siis võib käivituda inkvisitsioon. Ja see on halb.

Eelmise NU performance’i-festivali põhjal võin öelda, et sain eelkõige inspiratsiooni vaadata sinna, kuhu tavaliselt tundub mõttetu vaadata. Mõnigi ebaolulisus muutus oluliseks ja vastupidi. Sai juurde julgust teha „labasusi”. Sai rõõmu selle üle, et kontseptuaalsus ei välista alati atmosfääri ja lapselikku ehedat emotsiooni. Ja nii mõnigi teadlikult diletantlik sooritus kujunes meisterlikkusest kõnekamaks. See ju vana tõde: lihtsamalt on keerulisem. Kõige enam jäi aga meelde see, kuidas sitast saia ehk reality-mängust reaalsust teha.

Seega inimestele, kellele meeldivad ootamatud mõtted, harjumustele vastuhakkamine ja perverssed kooslused, peaks seda festivali küll soovitama. Seda enam, et paradoksaalsel kombel näeb käesoleval festivalil ka mineviku ja oleviku ristamist.

Kava vt www.saal.ee.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht