Kuhupoole pöörab rahvusringhääling?

Demokraatia väljatoomine mõiste politiseeritud kontekstist eeldab kommunikatiivset pööret institutsioonides, sealhulgas rahvusringhäälingus.

PILLE PRUULMANN-VENGERFELDT

Infotehnoloogilised vahendid on meie elu revolutsiooniliselt muutnud. Elame justkui pidevas pöördeajastus ja meid sunnitakse ümber mõtestama kogu kommunikatsiooniruumi – keelt, kultuuri, suhteid teistega, aga ka ajakirjandust ja selle rolli ühiskonnas. Analüüs on näidanud, et pigem on põhjust rääkida evolutsioonist, uute võimaluste lisandumisest varem teisiti organiseeritud tegelikkusse, kui et revolutsioonilistest, kõik pea peale keeranud muudatustest. Igapäevaelu jälgides on mulle jäänud mulje, et need muudatused on olnud suured, põhimõttelised ja väga kiired. Huvitudes, milline on nende muudatuste mõju rahvusringhäälingule, tahan tutvustada kolme mõjukat ühiskonna pööret: digipööret, info­pööret ja kommunikatiivset pööret.

Digipööre

Digipööre on praegu käimas olevatest muudatustest kõige tehnilisem. Digitaalne televisioon, digitaalsed dokumendid, liikuvad ja paigalseisvad digitaalsed pildid, arhiivid jne. Vormingu muutust on ilmselt kõige lihtsam ära tunda – paberi või analoogisignaali asemel on digi. Ennekõike on tegemist insener-tehnilise küsimusega ja meie insener-tehnilistele lahendustele orienteeritud ühiskonnas taandub probleem sageli seadmetele, ketta­mahtudele, salvestusformaatidele. Ärge saage must valesti aru – need on olulised, kuid tegu on üksnes insener-tehniliste ülesannetega, millele on leitud või on leitavad ka insener-tehnilised lahendused. Need lahendused on aja- ja ressursimahukad ning sageli juhtub, et teiste pööretega seotud küsimused jäävad seetõttu tagaplaanile.

Informatsiooniline pööre

Digipööre omakorda on aluseks informatsioonilisele pöördele ja sellel on ühiskonnale hoopis teiselaadne mõju. Informatsiooniline pööre on digitaalsete vormingute tulemusel või koosmõjus tekitatud pööre, mille peamine iseloomulik tunnus on informatsiooni üleküllus. Kuigi info võib olla digitaalsel kujul, siis tegelikult ei pruugi see pööre olla seotud ainult digiinfoga. Samamoodi võime näha infopööret üha kasvavas telekanalite hulgas, reklaami ülekülluses tänavapildis või postkastis. Informatsiooniline pööre nõuab meilt oskust kiiresti infot otsida ja leida, valida, eristada olulist ebaolulisest ning filtreid ja algoritme kasutades leida võimalus hoida infot seni, kui meil seda vaja on. Enamik inimesi tunnistab, et info üleküllus koormab ja on väsitav ning otsitakse teid, kuidas sellega paremini toime tulla. Teisalt kutsume info üleküllust ka ise esile, olles pidevalt ühenduses, pidevalt sisse lülitatud ja pidevalt kättesaadav digikanalitest tulevatele infokillukestele.

Kommunikatiivne pööre

Kõige vähem on tähelepanu pälvinud kommunikatiivne pööre, milleks digikanalid annavad küll võimaluse, kuid kindlasti ei too pööret kaasa iseenesest. Kommunikatiivse pöörde idee on seotud kahepoolse kommunikatsiooniga. Kui interneti algusaegadel räägiti inforevolutsioonist – kõik saavad laiale maailmale oma mõtetest teada anda –, siis nüüd on ilmne, et see tähendab pigem seda, et kõik räägivad, aga vähestel on info ülekülluses mahti kuulata. Nii on digi-, info- ja kommunikatiivse pöörde tagajärjeks olukord, kus kõige kallim ressurss on tähelepanu. Kommunikatiivse pöörde oskuslik ärakasutamine nõuab palju ressurssi, kuid annab ühiskonnale ka palju juurde.

Tuttav näide kommunikatiivse pöörde kasutamise katsetusest oli portaal Täna Otsustan Mina ehk TOM, kuid see on ka hea näide, kuidas digikanalid annavad võimaluse mitmekülgseks suhtluseks, kuigi nende võimaluste kasutamine ei pruugi vastata kõigi asjaosaliste huvidele. Nii juhtus ka TOMiga, kus online-kanalites anti võimalus rääkida, aga puudus tahe (või huvi) ära kuulata, mida räägitakse.

Millist pööret vajab ERR?

Digitaalse televisiooni kõrval on digitaalne raadio suuresti aja küsimus ning online-kanalite mitmekülgne ja sisuline kasutus rahvusringhäälingu eesmärkide huvides hädavajalik ja vältimatu. Küsimus pole selles, kas ERRil peaksid olema oma online-keskkonnad, sest vastus on jah nii eesti-, vene- kui ka ingliskeelse keskkonna puhul. Peame silmas pidama ristmeedia põhimõttel toimivaid lahendusi, kus keskkond on kättesaadav ja sama lugu, uudis või sündmus jälgitav platvormiüleselt ja üksteist toetavalt. Nii ei saa ka rahvusringhääling olla ühe meediumi keskne, sest rahvusringhäälingu auditooriumid ei ole ühe meediumi kesksed. Ühiskonnana edukaks toimimiseks on vaja rahvuskeeli ja kanaleid oskuslikult ära kasutada. Nii tuleb digikanalite mitmekülgse kasutusega kaasa ka infopööre, kus ühest küljest ERR panustab infokeskkonda uue info juurdetootmisega, kuid teisest küljest toob infopööre senisest enam esile ERRi rolli ja vastutuse info valija ning sortijana. Infost küllastunud maailmas on just see roll tähtsam kui kunagi varem. Varem või hiljem tähendab see uudiskriteeriumide ümberhindamist ühiskonna vajadustest lähtuvalt. Lähedus ja lokaalsus peab saama veelgi lähedasemaks, maailmauudised sisukamaks ja mitmekülgsemaks. Uudiste sidumine ja rühmitamine tekitab ootuse, et kriisiuudiste kõrval näidatakse kriisi lahendamist või kriisijärgset elu. Personaliseerimine toob kaasa ka ootusi uudiste sisukamaks muutmisele. Selleks et rahvusringhääling täidaks oma ülesannet eesti keele ja kultuuri kandja ja säilitajana peab ta olema nendes kanalites, kus on kuulajaid-vaatajaid ning pakkuma palju mitmekesisemat infot.

ERRi ülesanne on täita ka sotsialiseerivat rolli. Ühiskonna integreerimine hõlmab muu hulgas meedia tarbimise õpetust, kodanikuteadlikkust. Kui õppimine puudutab kõiki vanuserühmi, siis see palju räägitud elukestev õpe peab olema ka rahvusringhäälingu osa. Rahvusringhääling peab õpetama osalemist demokraatlikus ühiskonnas. Enamikule inimestest ei ole demokraatlikkus sisseharjunud aruteluviis. Kiviaja inimene meis tahab saada tugevama õiguse ning rahuldada oma vajadusi hammusta-ja-löö-printsiibiga. Maast madalast sotsialiseeritakse väikesi inimesi, öeldes neile, et hammusta-ja-löö ei ole õige asjaajamisviis. Sama moodi peaksime käituma demokraatlikus arutelus. Meie noor ja kohati läbipaistvalt õhuke riik vajab kodanikke, kes on demokraatias haritud ja arukad. Seda saab õpetada demokraatlikult. Nii peab ka ERR olema demokraatlik institutsioon, kus inimesed saaksid demokraatiat avardada. Demokraatia tuleb välja tuua selle mõiste politiseeritud kontekstist.

Väljatulek eeldab kommunikatiivset pööret ühiskonna institutsioonides, sealhulgas rahvusringhäälingus. Institutsioonina ollakse valmis mitmepoolseks kommunikatsiooniks ja digikanaleid kasutatakse kommunikatsiooni loomiseks. Ülesanne ei ole mitte kanalite loomine, vaid kuulamisoskuse parandamine. Demokraatia üks alustalasid on usk ja veendumus, et minu hääl loeb. Minu hääl peab lugema kindlasti paljudes kohtades ja rahvusringhääling saab aidata kasvatada veendumust, et auditooriumi liikmete häälel – nii üksi kui ka mitmekesi – on mõju.

Kuidas teha kommunikatiivset pööret?

Usun, et ERRi töötajad, kes seda artiklit loevad, mõtlevad: tore ju on professori positsioonilt targutada, kuid igapäevatöö on hoopis teine. Kommentaariumide muutumist peldikuseinaks on arutatud nii- ja naapidi ning ärakuulamist väärivat seal sageli ei ole. Ka mul pole võluvõtmekest või valemit, kuidas kommunikatiivset pööret ERRi hüvanguks ära kasutada. Nii nagu siis, kui tehti televisiooni 60 aastat tagasi, kui prooviti ja katsetati, saadi tulemusi ja eksiti, sellesarnaselt vajab tänapäeva ERR julgeid ajakirjanikke, toimetajaid ja produtsente, julgeid juhatajaid ja juhte, kes julgevad proovida, kes julgevad ning kellel on lubatud eksida. Kõik ei tulegi alati kohe välja ja see on mõistetav. ERR peab olema demokraatia praktiseerimises paindlik, minema sinna, kuhu ollakse juba kogunenud, aga ta peab ka kutsuma inimesi uutesse kohtadesse. Lihtsam on algatada diskussioon Facebookis kui luua uus diskussiooniportaal, võib-olla kõik jutud ei sobigi suhtlusvõrgustikesse, aga võib-olla sobivad.

Ajakirjandus on loominguline eriala ja seda peab tegema loomingulise vabaduse vaimus. Looming tähendab alati resonantsi ja dialoogi ühiskonnaga, aga loomingulisus tähendab ka vabadust eksida. Eksimisvabadus ei tähenda kriitikavabadust. Kritiseerima peab ja kriitika on niisamuti osa oskuslikust dialoogist. Kõigile ei saa ega peagi meeldima. Selleks et digipööre õnnestuks pöörata kommunikatiivse pöörde vaimu, on vaja, et need julged inimesed sooviksid pööret ja huvituksid sellest, mida seni suuresti turvaliselt teisel pool eetrit püsinud vaatajal-kuulajal öelda on.

Ega vaataja-kuulaja-kasutaja oskagi kohe oma mõtteid ajakirjanduslikult väljendada. Kodanikuajakirjandus või kommentaarium või mõni muu, avatud, kaasamist võimaldav formaat ei tähenda sisulise kvaliteedi tõusu enneolematutesse kõrgustesse, pigem tähendab see usku, et ajakirjanduse demokratiseerimisel on omaette väärtus, et sellel on sisuline tähendus ja ülesanded, mis on osa uue põlvkonna meediast.

Avalik-õigusliku meedia kohustused ja vastutus on mitmekülgsed ja peavad muutuva ajaga kohanema. Ühest küljest toob digitaalne keskkond kaasa võimalusi mitmekülgsemaks sisuloomeks, teisalt aga toob kaasa koostöövõimalusi. Seda võimalust ei tohi käest lasta.