Kui palju peab Eesti olema maailmaga seotud?

Nagu mitmes programmis ka mainitakse, on vaja säilitada inimeste turvatunne, s.t tuleb leida tasakaal hirmutamise ja tegelikkuse vahel.

ERKKI BAHOVSKI

Mida arvata erakondade välispoliitilistest programmidest? Esmapilgul polegi see teab mis keeruline ülesanne, kuid edasi tekib küsimusi. Näiteks: mis on põhiline kriteerium, mille järgi välispoliitilisi programme hinnata? Eesti huvide kaitsmine? Või programmide kokkulangevus tegelikkusega? Programmide sobivus võimalikeks koalitsioonikõnelusteks (s.t mingi osa programmist, nt välispoliitika, väljaviskamine või redutseerimine, et saada kokku koalitsioonileping? Või hoopis see, kuidas programm toob hääli juurde? (Mööngem, et välispoliitiline osa pole tavaliselt see magnet, mis pakuks kõneainet, kuid ränne ja suhted Venemaaga mängivad valimiskampaanias olulist rolli.)

Pakun siiski välja Eesti huvide kaitsmise kriteeriumid ja lisan juurde ka kokku­langevuse tegelikkusega. Teen seda subjektiivselt (sest mida muud saabki üks Sirbis ilmuv arvustus olla) ja toon välja mõningad rahvusvaheliste suhete põhilised seaduspärasused, mida tuleks erakondade välispoliitiliste programmide hindamisel silmas pidada.

• Väikeriigi ellujäämisvõimalused on suuremad lepingute ja rahvusvaheliste organisatsioonidega korrastatud maailmas kui džungliseadustega maailmas, sestap on oluline rahvusvaheline koostöö.

• Väikeriik vaatab maailma alati teistmoodi kui suurriik, sest ühe võimalusena peab väikeriik arvestama XX sajandi genotsiidi kogemust.

• Julgeolekuliidud toimivad hästi vaid tugeva liidriga, ilma selleta takerdub julgeolekuliit kohe rivaalitsemisse liidrikoha pärast ning liikmed ei tunne end turvaliselt.

• Väärtused püsivad jõu najal, muidu on need pabertiigrid.

• Rahvusvahelises poliitikas peab väike­riik alati hüppama oma pikkusest kõrgemale, samal ajal unustamata tegelikkust. Tasakaalu leidmine selles küsimuses on põhiline.

• Valitsus saab rahulikult välispoliitikat ajada niikaua, kuni püsib rahva usaldus. Pole usaldust, ei saa ajada ka välispoliitikat.

• Välispoliitilisi küsimusi ei lahendata laadaplatsil. Ka siin peab olema tasakaal.

• Väikeriik peab olema välispoliitikas paindlik, et reageerida maailma muutustele.

Järgin siinkohal vabariigi valimis­komisjonis liisuga tõmmatud järjestust ja vaatlen erakondi liisujärjekorras.

Vabaerakond. Programm vastab enam-vähem ülal loetletud punktidele. Oluline on Eesti osalus rahvusvahelistes organisatsioonides, eriti NATOs ja Euroopa Liidus. Ja see ei ole üksnes Vabaerakonna probleem, kui kirjutatakse, et Tartu rahu on Eesti riikluse alus ja et piirileppega ei saa edasi minna, ent samal ajal rõhutatakse Eesti kuulumist NATOsse. Meenutagem, et Tartu rahuga sätestati Eesti neutraliteet. NATO ei ole neutraalne organisatsioon. Üleilmse julgeolekuohuna on esimesena välja toodud Türgi liikumine autoritaarsusse. Kas siin pole mitte Türgi roll liiga suureks puhutud?

Reformierakond. Toetab samuti mainitud punkte. Oluline on Eesti seos rahvusvaheliste organisatsioonidega. Jääb selgusetuks, kuidas ühitada ELi finantsperspektiivi aeg (seitse aastat) Euroopa Parlamendi mandaatperioodiga (viis aastat), pealegi vajaks see ka Euroopa Liidu aluslepingu muutmist, mis on väga-väga keeruline. Tervitatav on plaan suurendada Eesti aktiivsust Euroopa Liidu poliitikate väljatöötamisel, aga tekib küsimus, miks ei oldud aktiivne siis (seda võib vähemalt RE valimisplatvormist välja lugeda), kui valitsust juhtis RE peaminister.

Rohelised. Esmalt tuleb muidugi esitada fundamentaalne küsimus: kas on olemas eraldi roheline välispoliitika? Saksamaal oli kunagi roheline välisminister Joschka Fischer, kelle tegevus meenutas pigem klassikalist välispoliitikat, s.t oma riigi huvide kaitsmist. Tundub, et Eesti rohelised üritavad riigi huve kaitsta kahe tee vahel käimisega ning samal ajal esile tõsta rohelisi väärtusi.

Sotsiaaldemokraadid. Tegemist on erakonnaga, mille käes on välisministri portfell. Nii tuuaksegi programmis välja kavatsus ratifitseerida piirilepe Venemaaga (riigikogu uut koosseisu aimates vaevalt see juhtub) ehk siis järgitakse Eesti ametlikku välispoliitilist liini. Samuti rõhutatakse liitlassuhete tähtsust ja lubatakse kaasa aidata senise maailmakorra säilitamisele. Uue maailmakorra kuulutajad ei ole tõesti suutnud vastata küsimusele, kuidas Eestil on võimalik ellu jääda.

Elurikkuse Erakond. Otsest viidet välispoliitilisele programmile ei suutnud ma leida. Kokkupuude välispoliitikaga leidub kavas korraldada Rail Balticu üle rahva­hääletus. Aga kui Eesti ütleb ei ja Läti-Leedu tahavad projektiga edasi minna? Läti ja Leedu saaksid suurepärase ettekäände, et hiljem vajaduse korral mingi muu välis­poliitilise probleemi osas tagasi teha.

EKRE. Teatavasti on EKRE iseenda ja oma valimiskampaania üles ehitanud kõigele vastandumisele. Pole siis imestada, et valimisprogrammis lubatakse üle vaadata liikmesus rahvusvahelistes organisatsioonides, mis ei edenda Eesti huve. Ükski rahvusvaheline organisatsioon ei edenda spetsiifiliselt Eesti huve, vaid reguleerib riikidevahelist käitumist. Mis organisatsioon see võiks olla? Kas ÜRO, arvestades EKRE vastuseisu ÜRO ränderaamistikule? Eesti astub ÜROst välja? Kavast küsida USA-lt miljard dollarit on juba räägitud, kuid abi plaanitakse küsida ka Euroopa-liitlastelt. Kui palju ja kellelt, seda ei öelda. Huvitav oleks muidugi teada, missugused Euroopa riigid võiksid EKRE-le sobida.

Eesti 200. Ei saa mööda vaadata tõigast, et Margus Tsahkna kaotas varivalitsuses välisministri koha üldse ära. Ma ei ole kindel, et säärasel väikeriigil nagu Eesti just sellist „innovatsiooni“ vaja läheb. Sümpaatne on see, et just välispoliitikas on oluline Eesti 200 pikaajaline plaan, sest välispoliitilised protsessid on enamasti väga pika vinnaga ja järske pöördeid tehakse harva. Missugused võiksid olla need ebatavalised välispoliitilised lahendused, mida Eesti 200 välja pakub? Samal ajal Eesti sidemed rahvusvahelise kogukonnaga on sümpaatsed.

Eesti Keskerakond. Siin sama, mis Eesti 200ga ehk alustama peab sellest, mida programmis kirjas ei ole – koostöö­leppest Ühtse Venemaaga. Võib vaid lisada, et peale EKRE on Keskerakonnal sise- ja välispoliitika kõige rohkem omavahel seotud, sest selle erakonna poolt hääletab enim eestivenelasi. Muidu, platvormi järgi, on Keskerakonnal samuti kavas hoida Eesti rahvusvaheliste organisatsioonide liikmena, mis on mõistagi positiivne.

Eestimaa Ühendatud Vasakpartei. Ei ole midagi kirjutada, sest veebisaidil värske programm puudub. Viimane programm (venekeelne!) hõlmab aastaid 2014–2016.

Isamaa. Üldiselt sümpaatne programm. Toetatakse Eesti kuulumist rahvus­vahelistesse organisatsioonidesse. Eraldi tooksin välja vajaduse selgitada maailmale kommunismi kuritegusid – see teema võib tunduda tarbetu minevikus sorkimisena, kuid just minevikuga seotud stereotüübid on tihti diplomaatia aluseks.

Mida öelda kokkuvõtteks? Tegelikult ei soovi ükski erakond otsesõnu Eesti rahvusvaheliste sidemete kokkutõmbamist. Küsimus näikse olevat selles, mil määral end siduda. EKRE soovib vähem seotust, mis ilmselt annaks neile riigisiseselt suurema vabaduse. Välispoliitilistest programmidest ei paista ka lausnaiivsust, mida võib kohata aeg-ajalt mõne poliitiku avaldustes (kõik riigid hakkavad üksteisega hästi läbi saama ja koosmeeles tegutsema).

Küllalt palju räägitakse ka välisteenistuse tugevdamisest ja välismajanduspoliitika ajamisest. Kardetavasti on need aga punktid, mis pingeliste koalitsioonikõneluste ja raha lugemise käigus esimesena laualt prügikorvi lendavad. Niigi on välispoliitika enamasti programmide lõpus või üldse mitte eraldi välja toodud. Kui senine maailmakorraldus laguneb, ei saa Eesti jääda passiivseks pealtvaatajaks, aga väikeriigina ei ole meil palju võimalusi neid protsesse otsustavalt mõjutada. Kuid, nagu mitmes programmis ka mainitakse, on vaja säilitada inimeste turvatunne, s.t tuleb leida tasakaal hirmutamise ja tegelikkuse vahel.