Kui tehnoloogia ei muutu, saab muutuda inimene

Igasuguse innovatsiooni kasulikkust saab ja tulebki mõõta teisiti kui ainult panusena majanduskasvu.

MADIS VASSER

Milline on sinu viimase aja lemmik tehnoloogiainnovatsioonide hulgas – kas illegaalne taksofirma, illegaalne hotellikett, võltsvaluuta kurjategijatele või hoopis plagiaadimasin?¹ See paar aastat tagasi internetis ringelnud nali annab hästi edasi kurba tõsiasja, et tehnoloogiamaastikul ei ole viimasel kümnendil tegelikult midagi väga põnevat toimunud. Kõik uus on vaid inimesi ekspluateerivam versioon vanast. Haip on seejuures kõva. Sõidujagamine ja isejuhtivad autod korraldavad revolutsiooniliselt ümber kogu transpordisektori! Lühiajalise üüri platvormid võimaldavad elada igaühel ükskõik kus! Krüptoraha muudab traditsioonilise panganduse üleliigseks! Ning tehisintellekt võtab peagi üle valdava osa töökohtadest. Mida rohkem aga kohtub haip reaalse maailmaga, seda vastupidisemaks muutuvad lubatud tulemused. Mis on läinud valesti?

Kõik need küllaltki juhuslikult esile toodud teenused tehniliselt juba enam-vähem toimivad. Meil jääb üle vaid oodata nende paratamatut (üha kiirenevat) arengut ja loomulikult kaasnevat võidukäiku, kus kehvemad ajaloolised alternatiivid jäävad maha. Turg paistab olevat rääkinud ning nimetatud valdkondade suurimate ettevõtete juhid eos miljardärideks teinud. Võib-olla on nende mõjukate inimeste päriselust võõrdumine siinse nimekirja esimene viga. Tulemuseks oleme saanud tehnomonopolid, mis kasutajatele väärtuse loomise ja ühiskondlikult kasuliku innovatsiooni asemel tegelevad (üha kiireneva) kasumikasvu nimel järjest enam oma teenuste sihiliku halvendamise ehk pasastumisega (enshittification – ameeriklaste aasta sõna 2023²). Taoliste sädelevate tehnouuenduste kestmajäämine on aga vägagi küsitav.

Algsest disainist puudub valdavalt või ehk koguni taotluslikult hoolimine kaasnevatest negatiivsetest ühiskondlikest või keskkondlikest tagajärgedest. Järgmine viga. See aga ei tähenda, et need tagajärjed ja vastureaktsioonid tulemata jääks. Linnades, kus nn robotaksod juba regulaarselt liikluskaoseid tekitavad, leiavad oma tänavate turvalisusest hoolivad inimesed lihtsaid viise masinate peatamiseks.³ Kohalike jaoks tülikaid külalisi ja üha kõrgemaid üürihindu toovad lühiajalise rendi platvormid on keelatud järjest rohkemates paikades.⁴ Digiraha ja juturobotite eluliiniks olevad energianäljas krüptokaevandused ja andmekeskused on üha enamate keskkonnaprotestide sihtmärgid.⁵ Maailma muutmise asemel võivad paljud neist hetkeinnovatsioonidest saada väikesteks nišiasjadeks või tabab neid hoopis eksnovatsioon – protsess, millega sihilikult mingist ebavajalikust või kahjulikust tehnoloogiast vabaneda.

Keeruline on ennustada, milline tehnoloogia kaob nurgatagustesse ja millisest saab igapäeva lahutamatu osa. Näiteks mõne aasta eest oli kuumimaks märksõnaks virtuaalreaalsus, mis suudab põhimõtteliselt simuleerida kõiki teisi senituntud ekraanimeediume väikesest telekast kuni suure planetaariumini. Tänaseks välja arendatud suhteliselt mugavad kuvarprillid peaks panema aluse metaversumile – kõikehõlmavale virtuaalmaailmale, kus võiks oma igapäevaseid toimetusi samaaegselt koos teha miljardid inimesed.⁶

Aga miks peaks keegi tahtma seal olla? Hoolimata sadadest miljarditest investeeringudollaritest ja kümnetest miljonitest müüdud peaseadmetest on paljud „sotsiaalsed“ virtuaalreaalsuse keskkonnad jätkuvalt kõledalt tühjad. Kuuldavasti on metaversumi lipulaev Meta hädas, et isegi omaenda töötajaid platvormi kasutama meelitada. Igapäevaelu revolutsioonist on olukord äärmiselt kaugel ja ei paista põhjust, miks see peaks muutuma. Ka algselt kõvasti panustanud korporatsioonid on oma VR-osakondi kokku tõmbamas (Meta, Microsoft, Google, Disney, Sony jt). Viga number kolm – mõne suurfirma tippjuhi grandioosseid visioone ei maksa segi ajada asjade tõenäolise tegeliku kulgemisega.

Hiljuti ERMis toimunud rahvusvahelisel konverentsil „Jätkusuutlikkus praktikas: isetegemine, parandamine, taaskasutus ja innovatsioon“ vaadati tehnoloogilistele muutustele peavoolust hoopis teistsuguse pilguga. Avakõnelejatest Tšiili teadlased Tomás Errázuriz ja Ricardo Greene tõid välja, et tõelise tehnoloogilise jätkusuutlikkuse takistused on juurdunud nüüdisaja mõttemallides. Selmet fetišeerida uut, linlikku ja külluslikku, tasuks pöörata rohkem tähelepanu hoopis vanale, maahõngulisele ja „napile“. Ülioluline on seejuures raamistus – kas „vana“ tähendab aegunut ja üleliigset või pigem kogenut ja usaldusväärset.

„Maa“ võib olla primitiivne ja isoleeritud, aga võib olla ka jätkusuutlik ja juurtega. Ning „napp“ ei pruugi olla märk puudusest või haprusest, vaid ressursitõhususest ja piisavusest. „Uus“ tähendab sageli ka täiendavat keskkonnakoormust, ebakindlust ja häiringut; „linlikkus“ lahtiühendumist looduskeskkonnast ning „küllus“ ületootmist ja -tarbimist. Konverents koondaski ettekandeid sellest, kuidas tõelist nutikust ja jätkusuutlikkust ei esinda mitte megakorporatsioonid (neljas viga), vaid tavainimesed oma igapäevaprobleemide lahendamisel. Kas kolahunnik tagahoovis on vanaraud või kellegi tulevikutehnoloogia kasvulava?

Kõrgtehnoloogiliste nägemuste kõrvale on järjest rohkem siginemas lihttehnoloogilisi või kompromissina nn kesktehnoloogisi lähenemisi, märksõnadeks muu hulgas tasaareng⁷ ja kosmolokalism⁸. Nende mõtteviiside pooldajad näevad praeguste ühiskondlike ja keskkonnaprobleemide ühe lahendusena nn majanduskasvaja (ingl uneconomic growth) leevendamist ületootmise ja -tarbimise sujuva vähendamise kaudu. Kaasnevaid tehnoloogilisi muutusi raamistatakse selgelt ühiskondliku küsimusena: milline tehnoloogia ja kelle jaoks?⁹

Igasuguse innovatsiooni kasulikkust saab ja tulebki mõõta teisiti kui ainult panusena majanduskasvu. „Praegu rohkem kui iial varem võib progress tähendada seda, et peatume, mõtleme ja käitume teisiti. Kasutagem inimlikku intelligentsi, loovust ja uudishimu, et leida oma piirid.“¹⁰ Algatus „Arvutamine limiitide piires“¹¹ ühendab arvutiteadlasi, kes samuti püüavad nuputada, kas ja kuidas suudavad infotehnoloogilised lahendused kohaneda näiteks maailmaga, kus energia kättesaadavus ei ole sama külluslik kui tänapäeval. Sellise ressursikitsikuses tuleviku valguses mingeid unustusehõlma vajuvaid lahendusi välja pakkudes (nt staatiline „üheksakümnendate“ veebileht või müravaba hobumetsandus) võib põrkuda põnevate arutelude otsa: kas tegemist on tehnoloogilises mõttes sammuga edasi, tagasi või hoopis kõrvale? Taoliste küsimustega maadlen koos kolleegidega Tartu külje all Terra lihttehnoloogia teemapargis¹², püüdes kokku sobitada modernse elu mugavusi, pärandehitust, metsikut loodust ja paari päikesepaneeli.

2021. aastal kirjutasin eestlaste vankumatust usust mitmesugustesse tõendamata kõrgtehnoloogilistesse imedesse, millest loodetakse lahendust kõikvõimalikele süsteemsetele keskkonnaprobleemidele.¹³ Nüüdseks on see usk vormistatud riiklikuks doktriiniks, mille kohaselt kõike saab, kui vaid mingi ähmane kõrgtehnoloogia annab.¹⁴ Seni tagasihoidlike tulemustega – ehk viies viga. Tartu Ülikooli värske doktor Anna-Kati Pahker kirjeldab oma tööstusühiskondade toimimisreegleid analüüsinud väitekirjas, kuidas pelgalt kõrgtehnoloogilised lubadused mitte ei kiirenda innovatsiooni, vaid viivad poliitilise tegevusetuseni. Jõudsamate muutusteni võiks seevastu viia uuendused sotsiaalses ja institutsionaalses sfääris.¹⁵ Ehk teisisõnu: kuna n-ö maailma päästev tehnoloogia ei ilmuta ennast piisavalt kiiresti, suurel skaalal ega soovitud suunas, saame muutuda meie, kohandades oma ebareaalseid ootusi ja norme tehnoloogia suhtes.

1 21st century tech innovation and job creation in a nutshell, Reddit: https://www.reddit.com/r/antiwork/comments/13mh455/21st_century_tech_innovation_and_job_creation_in/

2 2023 Word of the Year Is “Enshittification”. – American Dialect Society, 5. I 2024, https://americandialect.org/2023-word-of-the-year-is-enshittification/

3 David Zipper X-is: https://x.com/DavidZipper/status/1676968755522588682

4 What Cities Have Banned Airbnb? – Host Tools, 15. V 2024, https://hosttools.com/blog/short-term-rental-tips/what-cities-have-banned-airbnb/

5 ‘Do we want fewer emissions or more Netflix?’: Inside the fight against Europe’s data centres. – Euronews, 2. X 2024, https://www.euronews.com/next/2024/10/02/meet-the-european-data-centre-activists-taking-on-big-tech

6 What is the metaverse? Meta: https://about.meta.com/what-is-the-metaverse/

7 Mis on tasaareng? Tasaareng: https://tasaareng.info/mis-on-tasaareng/

8 Cosmolocalism: https://www.cosmolocalism.eu/

9 Vasilis Kostakis, Kostas Latoufis, Minas Liarokapis, Michel Bauwens, The convergence of digital commons with local manufacturing from a degrowth perspective: Two illustrative cases. – Journal of Cleaner Production 2016, lk 1–10.

10 Giorgos Kallis, Limits: Why Malthus was Wrong and Why Environmentalists Should Care. Stanford University Press 2019.

11 Limits 2024: https://computingwithinlimits.org/

12 TERRA lihttehnoloogia teemapark: https://terrapark.ee/

13 Madis Vasser, Keskkonnakolumn: Tehnokuningate alamad. – Müürileht 5. VIII 2021, https://www.muurileht.ee/keskkonnakolumn-tehnokuningate-alamad/

14 Eesti nõustub heite vähendamise eesmärgiga vaid sobiva tehnoloogia olemasolul. – ERR 12. XI 2024 https://www.err.ee/1609519630/eesti-noustub-heite-vahendamise-eesmargiga-vaid-sobiva-tehnoloogia-olemasolul

15 Anna-Kati Pahker, Measuring industrial modernity in comparative perspective, 1900–2020. Dissertationes de mediis et communicationibus Universitatis Tartuensis 47. Institute of Social Studies, University of Tartu, 2024, https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/aef86778-f880-4a5f-8654-70cd63f4f93d/content