Kuidas Anne Veski Soome vabaks laulis

Soome valitsus teadis Talvesõja kaalu, kuigi ei võtnud seda venelastega kunagi jutuks, vähemalt mitte kaine peaga.

TAUNO VAHTER

Mulle meeldivad elu jooksul nähtud eri rahvusest inimesed, kes ei vasta rahvuslikule stereotüübile: juut, kes sööb sealiha; grusiin, kes ei joo kunagi veini; introvertne ja kohmakas brasiillanna või leedukas, kes ei soovigi tutvustada suurvürstiriigi piiridega kaarte. Sellised inimesed annavad lootust, et stereotüübid ei pruugi üldse paika pidada ja maailm on muutumises, või lisavad lihtsalt tõele vastavatele lugudele mingit värvi. Samamoodi nagu inimestega on ka riikide ja ajalooga.

Need kaks hiljuti ilmunud raamatut on seotud Soomega, kuid peale selle tegeldakse mõnevõrra ka Soome ajaloo müütide või stereotüüpidega. Ajaloolase Kimmo Rentola raamat on Stalini ja Soome suhetest ning Leena Sharma oma Soome ja Nõukogude Liidu kultuuri­suhetest pärast sõdu. Sellest tulenevalt on raamatutel umbes kümmekond aastat ühisosa, sest teatavasti pidas Stalin ennast ka kultuuris suuremaks asjatundjaks (võrreldes enamiku Nõukogude juhtidega ta seda ehk oligi) ning kohtus seetõttu ka Soome delegatsioonidega.

Talvesõda on kahtlemata üks Soome ajaloo tähtsamaid ja ka mütologiseeritumaid sündmusi. Kui üksiksündmuste tasandile mitte laskuda, on keskne küsimus, miks võitis Soome Talvesõja, ning standardvastus, et „Soome sisu tõttu“. Antud juhul ei ole oluline täpsustada, kas Soome võitis, suutis sõdida viiki või vältida kaotust, küsimus on stereotüübis ja selle võimalikult lühidas põhjendamises (inimeste tähelepanu köita oli raske juba ammu enne Twitteri leiutamist). Teise raamatu puhul on müüti või stereotüüpset mõtlemist tuvastada natuke keerulisem, kuid üldjoontes on keskseid küsimusi kaks: miks tegid nii paljud soomlased Nõukogude Liiduga koostööd ja kas see oli oma riigi säilitamise hind?

Neis raamatutes saadakse antud küsimustele vastamisega hakkama üsna erineval tasemel. Kuna mõlemad autorid on omamoodi huvitavad isikud, siis tuleb natuke tutvustada ka nende tausta. „Stalini ja Soome saatuse“ autor Kimmo Rentola on umbes pool aastat pärast Stalini surma sündinud ajaloolane, kes on olnud ajakirjanik ning töötanud kirjastuses toimetajana. Noorena oli ta üsna vasakpoolsete vaadetega ning koguni 1980ndate alguseni Soome Kommunistlikus Parteis. Aastast 2014 on ta Helsingi ülikooli poliitajaloo professor ning „Stalin ja Soome saatus“ pälvis Kalevi Jäntti nimelise soomekeelse aimekirjanduse preemia.

Talvesõjast on eesti keeles ilmunud juba rida raamatuid, millest kõige põhjalikum on 888-leheküljeline Antti Juutilaise ja Jari Leskise koostatud „Talvesõda“ (Varrak, 2002). Kuna väiksemaid raamatuid kindralitest snaiprite ja sõjategevuse kohta on ilmunud veel terve rida, siis kas midagi olulist on veel üldse lisada? Üldjoontes võib öelda, et natuke on küll. Rentola teos on korralik viidetega varustatud ajalooraamat, kus pole kokku võetud kogu konflikti, vaid üksnes selle diplomaatiline pool. Sellelgi teemal on eesti keeles olemas juba Max Jakobsoni „Talvesõja diplomaatia“ (Tänapäev, 2004), kuid Rentola raamat on uuem ja sisaldab rohkem Vene ja teiste riikide arhiivide (nt Bulgaaria) materjale.

Diplomaatia ja geograafia pole vähem tähtsad kui sõda rindel

Rentola raamatus on juba tuttavat: soomlased üritavad lootusrikkalt kombata nii rootslaste kui ka sakslaste meeleolusid (Himmler: „Pange vastu, kui tahate, aga meie teile appi ei tule“). Huvitavamad on prantslastega seotud episoodid, sest Vene arhiivimaterjalid tõestavad, et Punaarmee juhtkond oli luureandmete põhjal juba vägagi mures, et sõtta võib tulla ootamatu pööre. „Pariisi luureandmete järgi hakkasid peale jääma sõja pooldajad eesotsas nõukogudevastase kindrali Weygandi, Gameli, Gorti ja Ironside’iga. Bordeaux sadamast on teel juba 400 lennukit, 200 soomusrongi ja 6000 meest.“ Autor peab ka õnnelikuks juhuseks, et Stalin oli kaotanud usalduse Briti luurevõrgu vastu ja kehva kvaliteediga Prantsuse luureandmeid usuti liialt. Päev pärast rahulepingu sõlmimist jõuab Pariisist kohale täpsustus, et esialgses mahus ja kiirusega toetust siiski ei saabu … Kui kätte jõuab Jätkusõda, on üks meeldejäävamaid pisiepisoode, kus minister Väinö Tanner käib vanglas Nõukogude agendi Hella Wuolijokiga asja arutamas. Raamatus käsitletakse ka muid piiri­variante, mis oleksid näiteks Kotka ja Lappeenranta liitnud Nõukogude Liidu külge. Rentola ei puuduta rindeelu peaaegu üldse ja jõuab rahvusliku müüdi puhul järeldusele, mis ei lammuta seda, kuid tõstab asja laiemasse konteksti. Soome riigi säilimise peamised põhjused olid tema arvates soodus seis rahvusvahelises poliitikas ja diplomaatias (USA-NSVLi suhete halvenemine pärast Varssavi sündmusi, Teherani konverents, ameeriklaste nõudmised), rahva üksmeelne ponnistus (venelased lootsid üllatavalt kaua näha toetust oma plaanidele ka Soomes) ning kolmandaks lihtne geograafia: kui Soome oleks jäänud ette teel Berliini, siis oleks see ka ära võetud, nendib Rentola. „Soome valitsus teadis Talvesõja kaalu, kuigi ei võtnud seda venelastega kunagi jutuks, vähemalt mitte kaine peaga. See oli tabu nagu Elsass prantslastele pärast 1871. aastat,“ nendib autor. Need järeldused tunduvad tasakaalukad ja usutavad ega ole lihtsustavad loosungid nagu meie „kuidas me ennast vabaks laulsime“.

Pärast sõda olevat Stalin ühes vestluses kerge kahetsusega maininud, et Soome tulnuks ikkagi okupeerida, aga ameeriklased käisid peale, et seda ei tohi teha. Rentola kirjutab enamasti ladusalt, aga kohati ehk natuke kuivapoolselt. Kust küll leida värvikaid üldistusi, nagu näiteks kirjeldus Belgia sõjaväe tegevusest piiri lähedal päev enne sõja puhkemist 1939 Antony Beevori raamatus – istutati kannikesi. Lõpupoole torkab küll silma ebaharilikult reibas lõik „Naise suguelundid, eriti, kui need on hooletusse jäetud, oli (Yrjö) Leino vaatepunktist loom, kiskja, mida valitseb puhas „elundlik instinkt“!

Ka sõja lõpu ning Stalini surma vaheline aeg järelevalvekomisjoni, reparatsioonide ning muude nõudmistega oli Soomele keeruline, kuid tollane draamatika ei jõua muidugi sõjaaegse tasemeni. Üldiselt on tõlge korralik, kuigi samal leheküljel võivad järjest esineda „diviis“ ja „divisjon“ ning Ždanovi surmaga seotud episoodi on meil varem nimetatud pigem „Leningradi vandenõuks“, mitte „juhtumiks“.

Püdelavõitu mosaiik veidrast ajast

„Vankumatu sõpruse“ autor Leena Sharma on Suomen Kuvalehti ajakirjanik, kes on india-soome päritolu. Ta on kirjutanud mh kuulsusega kaasnevast hinnast, sisserändajatest ja põlissoomlastest ning on abielus endise ühe juhtiva põlissoomlaste (praegu Sinise Tuleviku erakond) poliitiku Jussi Niinistöga, kes oli Juha Sipilä valitsuse kaitseminister.

Sharma raamatu ajatelg ulatub Teise maailmasõja lõpust 1980ndate keskpaigani. Raamatu põhirõhk on vanemal ajalool, mh peatutakse üsna pikalt esimestel kultuurikontaktidel pärast sõda, kui Soome saabus esinema Punaarmee koor, mille kunsti ülistatakse erinevalt Leningrad Cowboysi esinemisest, mis on toodud mandumise musternäiteks. Kui siia juurde panna kirjeldus Moskvasse saabunud soomlaste suust, et „Soome matsikombeid, näiteks põrandale sülitamist ja suitsetamist, siin ei tuntud“, siis hakkab asi juba vaikselt vildakaks kiskuma. Mitte et autor soovinuks tõestada, kuivõrd kultuursed olid Nõukogude esindajad soomlastega võrreldes, kuid pidevalt on tunne, et autori allikate valik on olnud võrdlemisi piiratud, mistõttu on ülevaade konarlik. Võrdluses Rentola raamatuga on siin uurimuslik ja uudne pool võrdlemisi nõrk.

Eestlastele muidugi pakub sellise teema puhul huvi, mida räägitakse meist. Ilmselgelt on tõlke avaldaja näinud vaeva teose kohandamisega meie lugejale Eestiga seotud pildimaterjali lisamisega. Peale juba küllastumiseni käsitletud Kekkose visiidi 1964. aastal ja laevaliikluse alguse on siin ka näiteks Koivistote perekond juubelilaulupeol. Raamatu tekstis on uudsust siiski paraku vähem. Võib-olla üks huvitavamaid episoode on tollal veel noore kriitiku Seppo Heikinheimo Helsingit külastanud Estonia etenduse hävitav arvustus: „Kuna sotsialistlik realism lähtub teesist, et igaüks peab kunstist aru saama – kunst kuulub rahvale! – oli vaja kunsti tase lasta nii madalale, et see jõuaks iga kodaniku ajju. Gustav Ernesaksa „Tormide rand“ ei kerkinud ei muusikaliselt ega lavastuslikult mitte kellegi arusaamisvõimest kõrgemale. Ei ole võimalik öelda, kas helilooja on täiesti andetu või on ta vaid tellimustöö ära teinud.“ Samas 1967. aasta Helsingin Sanomate artiklis mainib Paula Talaskivi Leida Laiuse ja Veljo Käsperi tööde põhjal, et „Eesti filmile on omane tavatult aeglane rütm“. Sellele sekundeerib mõnevõrra lugu 1980ndatest, kui rahvastevahelise sõpruse märgiks viiakse Anne Veski esinema Rautaruukki metallitööliste sööklasse, samal ajal kui töömehed üritavad lõunat kahvlite-nugade klõbinal sisse vorpida. Või siis Erkki Tuomioja märkus Hella Wuolijoki kohta: „Paljude kuulajate kõrva ärritas ka tema selge eesti aktsent ja raadiotööks mitte eriti sobiv hääl.“ Ei olnud sugulasrahvaste sõprus alati jäägitu või probleemitu, kuigi seda nii üritati vägisi näidata ning kriitika vaikiti meil maha.

Sharma raamatus on ilmselt omaaegse perioodika põhjal üles loetud palju kultuuridelegatsioonide vahetusi, kuid need jäid tihtipeale formaalseks. Oli olemas ametlik tegelikkus ja see, mida inimesed päriselt tarbisid. Olen mitmetelt venelastelt kuulnud, et nemad pidasid soome kuulsaimaks kirjanikuks Martti Larnit, kuna tolle teoseid tõlgiti ja avaldati Nõukogude Liidus suures tiraažis. Samamoodi on raamatus mainitud, et edukaim Soome ansambel Nõukogude Liidus oli Sielun Veljet, kuid Eesti NSVs see ilmselt küll nii ei olnud, sest populaarsemaid bände nähti ise telekast ilma filtrita. Kui oli vaja kedagi saata, siis võisid kohalikud kommunistid vajadusel ka trummid ja võimendid osta! Vähemalt Tallinnas sai ka väga paljudest putkadest vabalt osta Soome kommunistide ajalehti Tiedonantaja ning Kansan Uutiset, aga lugemiseks kasutati neid vähe. Meie lugesime lapsena sealt koomikseid ja siis pani vanaema need köögipõranda kuivatamiseks maha – seal lihtsalt oli lehekülgi rohkem kui meie ajalehtedes. Kas nüüd saab seetõttu järeldada, et need lehed olid edukad ja populaarsed, on iseasi.

Sharma raamatus on paraku väga vähe valgustatud üksikisiku tasandit, mis oleks ametlike delegatsioonide tegemistest huvitavam materjal, kuid ilmselt tuleb ehk kunagi mõni teine raamat teha ja selleks ise inimestelt meenutusi koguda. Mis puudutab aga küsimust, kuidas see kõik võimalikuks sai ja miks nii paljud inimesed NSVLiga koostööd tahtsid teha, siis ilmselt on põhjused ikkagi tavapärased kolm: raha, oportunism ja teatud määral ka lihtsalt lollus. Seda on kinnitanud ka nende riikide kogemus, kellel polnud Nõukogude Liiduga piirigi. Mõnedel inimestel võis selle juures olla ka soov midagi varjatult head korda saata, kuid selle vihmavarju alla jooksevad ka kohe kolm eespool nimetatud kontingenti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht