Kuidas Euroopale lõpp teha

KALLE KÄSPER

Ma arvan, minu põlvkonna ja minust nooremategi hulgas on veel päris palju inimesi, kes on käinud Armeenias, kogenud sealset külalislahkust ega ole seda unustanud. Võib olla päris kindel, et kui võõrustajad tutvustasid neile Jerevani, siis viidi neid ka Tsitsernakaberdi mäekünkale, kuhu on püstitatud 1915. aasta genotsiidi mälestusmärk. Kes teab, võib-olla on eestlaste hulgas neidki, kes on Jerevani sattunud 24. aprillil, genotsiidiohvrite mälestuspäeval, kui selle monumendi juurde suundub lilledega sadu tuhandeid inimesi. Genotsiidid ei juhtu iseenesest, neid toimetavad inimesed. Armeenlaste puhul türklased, nende türklaste-seldþukkide järeltulijad, kes vallutasid XV sajandil Konstantinoopoli ja hõivasid Lääne-Armeenia, kes sajandite jooksul hoidsid armeenlasi oma ikke all ja kes lõpuks, Esimese maailmasõja aegses segaduses, otsustasid ühe hoobiga lahendada ?Armeenia küsimuse?, tappes umbkaudu 1,5 miljonit inimest.

Need on needsamad türklased, kelle tänased järeltulijad pretendeerivad Euroopa Liitu astumisele ja kelle sinna kutsumise suhtes on positiivselt häälestatud (vt. kas või Postimees 6. V) Eesti poliitikud eesotsas verivärske eurovolinikuga.

Meie poliitikute selline suhtumine oleks mõistetav, kui nad kannaksid endas järjekindlat leppimise ja andestamise vaimu. Kuid kas pole mitte nemad need, kes lakkamatult meenutavad Euroopale ülekohut, mida meile on tekitanud Nõukogude Liit? Kas mitte nemad ei räägi 14. juunist, märtsiküüditamisest ja Tallinna pommitamisest kui koletutest kuritöödest?

Miks siis selline topeltstandard, miks ühe riigi puhul mõistetakse teatud teguviis hukka, teise puhul aga mitte?

Pole ilus võrrelda inimeste muret, kuid ajalooline tõde nõuab ka seda, et öelda: need koledused, mis langesid osaks meie vanematele ja vanavanematele, polnud siiski nii hirmuäratavad kui need, mis tabasid armeenlasi. NKVD ei tapnud järjest kõiki ettesattuvaid eestlasi, ei vägistanud massiliselt noori eestlannasid, ei piinanud oma ohvreid neilt genitaale küljest raiudes, looteid emaihust välja kiskudes, ei põletanud inimesi elusalt.

Meile jäi siiski meie kodumaa, samas kui need Lääne-Armeenias elanud armeenlased, kellel õnnestus eluga pääseda, põgenesid laiali mööda maailma. Oma ajaloolisest asupaigast õnnestus neil säilitada üksnes tilluke maalapp, mis kandis kunagi Erivani kubermangu nime, vahepeal oli Armeenia NSV ja praegu Armeenia Vabariik. (Muide, siit saab ehk ka mõistetavaks, miks armeenlaste suhtumine venelastesse on läbi aegade meie omast erinenud: nende jaoks on venelased ebakindel, kuid siiski mingi kaitse türklaste eest.)

Võib-olla arvavad meie poliitikud, et armeenlaste genotsiid on liiga ammune asi, et sellele tähelepanu pöörata? On ju Euroopa Liidu üheks keskseks riigiks Saksamaa, kelle minevik on samuti tumestatud genotsiidist. Kes vana asja meelde tuletab, sel…?

Kuid sakslaste ja türklaste vahel on suur vahe: sakslased on oma rahva kuriteod hukka mõistnud, samal ajal kui türklased püüavad end siiani õigustada. Nende peamine argument on, et Lääne-Armeenias asunud armeenlased taotlesid relvastatult iseseisvust ja nende vastuhakk tuli jõuga maha suruda. Muidugi taotlesid armeenlased iseseisvust nagu ka meie vanavanemad Vabadussõjas ja metsavennad neljakümnendate teisel poolel. Siiski ei langenud Lenin ega Stalin nii madalale, et oleksid andnud korralduse tappa kõik ettejuhtuvad eestlased, naised ja lapsed sealhulgas.

Ei tasu unustada sedagi, mida olevat öelnud Hitler, kui mõned tema alluvad avaldasid kahtlust, kuidas suhtub rahvusvaheline üldsus juutide hävitamisse: ?Armeenlased tapeti ? ja midagi ei juhtunud!?

Miks siis ikkagi Eesti poliitikud kasutavad topeltstandardit? Kas pole küsimus selles, et meil puudub iseseisev välispoliitika, et me oleme muutunud USA kuulekaks vasalliks? Onu Samil pole tarvis isegi kulmu kergitada, kui me juba tõttame talle appi Iraagi avantüüris või avaldame toetust Türgile.

Türgi kuulumine Euroopa Liitu vastaks USA huvidele, sest viimase huvides on just killustunud, vastuoludes ja niiviisi mõjutatav Euroopa Liit.

Veel hämmastab mind see kergus, millega meie poliitikud võtavad vastu nii olulisi otsuseid. Kas poleks vaja ka rahvaga nõu pidada? Näiteks informeerida rahvast kas või sellest, kuidas suhtutakse armeenlaste genotsiidi Prantsusmaal, missugused sellekohased seadused on vastu võtnud Prantsusmaa parlament ja senat? Kas vastab tõele, nagu mina olen kuulnud, et Prantsusmaal on seadusega karistatav avalik kahtlemine armeenlaste genotsiidis?

Mina olen veendunud, et nii Venemaa kui ka Armeenia on palju euroopalikumad maad kui Türgi, ja kui kedagi Euroopa Liitu veel kutsuda, siis pigem neid, kui Türgit. Isegi ristiusu mõju kahanemise ajastul seob meid nii venelaste kui ka armeenlastega ühine kultuuripärand. Dostojevski ja Tðehhov, Stanislavski ja Bulgakov, Tðaikovski ja Prokofjev, Sarojan ja Aivazovski, Hatðaturjan ja Aznavour ? kõik need nimed ütlevad meile ja igale eurooplasele palju rohkem kui kogu türgi kultuur.

Seevastu Türgi astumine Euroopa Liitu tähendab minu arvates Euroopa lõppu.