Kuidas idasakslased vasakpoolsetest parempoolseteks said

Ossid süüdistasid vesse majanduse hävitamises ning üleolevas suhtumises Ida-Saksamaa elanikesse, vessid omakorda osse tänamatuses.

AIMAR VENTSEL

Lääne- ja Ida-Saksamaa vahel haigutab isegi tänapäeval – üle veerand sajandi pärast Saksamaa ühendamist – tuntav ning märgatav lõhe. Just sellest lõhest ning selle tähendusest ja väljendusvormidest vestlevad sotsioloog Wolfgang Engler ning ajakirjanik Jana Hensel, kaks prominentset idasakslast. Teemade ring, mida arutatakse, on lai, alates lähiminevikust, ida- ja läänesakslaste suhetest kuni selleni, miks valitakse Ida-Saksamaal rohkem paremäärmuslikke erakondi, nagu Alternatiiv Saksamaale (Alternative für Deutschland ehk AfD). Kõik see kokku teeb kümme peatükki diskussiooni teemal „Kes me oleme?“ („Wer sind wir“).

Raamatu rõhuasetustest arusaamiseks peab tundma lähiajalugu. Saksa Demokraatlik Vabariik kestis 17. oktoobrist 1949 kuni 3. oktoobrini 1990. SDV oli endise Nõukogude bloki musterriik, pealtnäha veel ortodokssemalt kommunistlik kui ükski teine sotsialistlik riik, välja arvatud Põhja-Korea. Peale selle oli tegemist arenenud tööstusriigiga, kus puudus täiesti tööpuudus. Asja varjupool oli, et SDV julgeolekuorgan Stasi oli arvuliselt vaata et sotsialismimaade suurim. Saksamaa ühendamine ehk Berliini müüri langemine oli rahvusvaheline suursündmus, mis sümboliseeris sotsialismi kokkuvarisemist ja külma sõja lõppu. Vähesed teavad aga, et nn antifašistlik kaitsevall kattis kogu Ida- ja Lääne-Saksamaa piiri ja oli omas ajas pikim kahte riiki eraldanud müür.

Kui 17 miljoni elanikuga SDV liitus 60 miljoni elanikuga Saksa Föderatiivse Vabariigiga, siis neelati ta de facto alla. Tegemist oli pretsedenditu sündmusega: sotsialistlik riik ühines kapitalistliku naabriga – ja see oli väga valuline. Liitumise tingisid Ida-Saksamaal aastaid kestnud protsessid, kus üha suurem rahvamass nõudis kahe Saksamaa ühendamist ja demokraatiat. Nagu siin Eestiski, kujutas enamik idasakslasi ette, et demokraatia ning kapitalism tähendavad automaatselt majanduslikku heaolu kõigile. Välja tuli aga midagi muud. Läänesakslased hakkasid hoopis Ida-Saksamaad oma näo järgi ümber kujundama.

Esimese asjana löödi segamini SDV administratiivne jaotus ja taastati sõjaeelsed liidumaad. Kooli- ning ülikooliõpetus reformiti ning paljud SDV ülikoolid ühendati Lääne-Saksa ülikoolidega. Kõige radikaalsemad olid reformid aga majanduses. Eesmärk oli kujundada sotsialistlik majandus ümber privatiseerimise teel. Selleks loodi maailma ajaloo suurim riiklik trust Treuhand, mis sai antud ülesandega suhteliselt resoluutselt ja kiiresti hakkama. Probleem oli selles, et Treuhandi ametliku ideoloogia järgi tuli eelistada Lääne-Saksa ettevõtteid välismaistele, kusjuures põhjendus oli, et sisemaiste ülevõtmiste puhul ei teki keele­probleeme ega töökultuuri konflikte.

Ida-Saksamaa kommunistliku sümboolikaga kauplev müügilett Berliinis.

Wikimedia Commons

Sisuliselt hävitati sellega Ida-Saksamaa tööstus vaid paari aastaga. Mitmed ettevõtted erastati vaid ühe Saksa marga eest, kui uus omanik suutis tõestada, et tal on olemas nii plaan kui ka vahendid, et erastatud ettevõtet arendada. Eks uued omanikud lootsid ka riigi abile ning alguses oli see ka täitsa korralik. Haruldased polnud juhud, kui Lääne-Saksa ettevõtted ostsid odavalt ära oma idapoolsed konkurendid, et need hiljem sulgeda (kuulus on selle poolest optikafirma Zeiss juhtum). Tagajärg oli katastroofiline: endises SDVs suleti sadu ettevõtteid või vähendati töötajate arvu drastiliselt. Nii juhtuski, et olematu tööpuudusega Ida-Saksamaal kasvas tööpuudus kümneid kordi, ehkki riik üritas seda statistika abil varjata. Tänaseks on väga suur osa endise SDV väikelinnu ja külasid sõna otseses mõttes välja surnud: kes ei ela töötu abirahast, see käib tööl Lääne-Saksas. Tegemist on suhteliselt trööstitute ja tihti ka kriminaalsete kohtadega, kust iga vähegi normaalne noor esimesel võimalusel lahkuda püüab.

See kõik tingis muidugi rahulolematuse kasvu ja ühinenud Saksamaa elanikkond jagunes üsna ruttu läänlastest vessideks ning idakatest ossideks. Elasin tol ajal juba Saksamaal ning nägin kõiki neid muutusi oma silmaga pealt. Kui ossid süüdistasid vesse majanduse hävitamises ning üleolevas suhtumises Ida-Saksamaa elanikesse, siis vessid omakorda osse tänamatuses. Kui tolleaegne liidukantsler Helmut Kohl oli Saksamaa taas ühendamise alguses väitnud, et see ei too kaasa elutaseme langust, siis üsna pea viidi sisse n-ö solidaarsusmaks ja seda maksid kõik tööl käivad inimesed.

Tööpuuduse tõusul oli juba 1990ndail kaks nähtavat tagajärge: nostalgia SDV järele ehk Ostalgie ja neonatslike liikumiste tegevuse aktiveerumine endise antifašistliku sotsialistliku riigi territooriumil. 1990ndate alguses ei toimunud Ida-Saksamaa territooriumil mitte ainult kallaletungid välismaalastele, vaid ka põgenike varjupaikade ründamine ja põletamine. Kurikuulus on põgenikevastane pogromm Hoyerswerdas, kus saksa külaelanikud maksid neonatsidele, et nood põgenike varjupaiga maha põletaksid. Peab mainima, et parempoolsed, konservatiivsed ja suisa paremäärmuslikud erakonnad ja organisatsioonid on taasühinemisest saadik olnud uutel liidumaadel (nii hakati endist SDVd nimetama ametlikus keelepruugis) märksa populaarsemad kui n-ö vanadel liidumaadel.

Ostalgie üle on palju arutatud ja selle kohta ka mahukaid uurimusi kirjutatud, ent päris üheselt selle olemust ning põhjusi pole osatud defineerida. Üks paremaid seletusi on vahest Ameerika varalahkunud antropoloogi Daphne Berdahli pakutu, et Ostalgie ei tähenda igatsust sotsialismi järele, vaid idasakslaste püüet säilitada identiteet ja eneseväärikus, kui läänesakslased nende elukogemust naeruvääristavad ja suhtuvad avalikult üleolekuga idasakslaste ja nende riigi ajaloosse. See oli tegelikult väga tõsi 1990. aastatel. Ostalgie oli ka kaitsereaktsioon uude tundmatusse maailma sattumisel, kui idasakslased puutusid iga päev kokku asjadega, millega neil puudus kogemus, alustades kas või mikrolaineahjuga.

Tausta tundes on võimalik jälgida ka Engleri ja Henseli diskussiooni osside mineviku, oleviku, tuleviku ja identiteedi üle. Ei saa väita, et mõlemad oleksid alati ühel meelel. Henseli seisukohad on emotsionaalsemad ning Engler vastab talle süstemaatiliste ja analüütiliste repliikidega. Diskussiooni ei alustata ajalooga, vaid mõlemale kõige põletavama küsimusega ehk kuidas idasakslased vasakpoolsetest parempoolseteks said („Wie aus Linken Rechte wurden“). Põhimõtteliselt jõuavad mõlemad selleni, et tegemist on taasühinemise tagajärgedes pettumisest välja kasvanud omalaadse vihaga, mis kanaliseerus ja mida kanaliseeriti peamiselt pagulaste vastu. Engler näeb AfD edus suisa idasakslaste emantsipatsiooni suurimat avaldust ja suhtub skeptiliselt nendesse, kes peavad seda vaid n-ö protestivalijate valikuks.

Ta lisab ka, et siiamaani puudub AfD valmiskampaania olemusest korralik ülevaade ja selle analüüs, sest see olla suurelt osalt olnud „põrandaalune“ ning kasutatud mitmeid Saksamaal ebatraditsioonilisi võtteid. Kahjuks ta ei täpsusta, milliseid. Engler väidab, et osside meelsust tundes ei olnud tema antud erakonna edu puhul sugugi üllatunud ja peab üllatumist pigem traditsioonilise ja peavoolumeedia läbikukkumiseks poliitiliste protsesside analüüsimisel. Mõlemad tõmbavad siin paralleele 2000. aastal Austrias võimule tulnud parempopulistliku Austria Vabaduspartei (FPÖ) ootamatu valimiseduga.

Ida-Saksamaal suhtuti Angela Merkeli nn avatud uste poliitikasse mitte ainult kui katsesse tuua sisse kultuuriliselt võõraste migrantide horde, vaid kui järjekordsesse märki, et vessid sõidavad ossidest üle nende arvamuse vastu huvi tundmata. Edasi läheb jutt liikumisele nimega Pegida ehk Patriootilised Eurooplased Õhtumaa Islami­seerimise Vastu ja sellele, miks sellistes linnades nagu Leipzig ei lastud neil jalga maha saada, kuigi just teine idasaksa linn Dresden oli Pegida sünnitanud. Peab ütlema, et kahjuks ei jõua see jutt kuhugi ja ühest vastust ei saagi. Nii või teisiti, diskuteerijate meelest on Pegida edu vähemalt osaliselt seotud 2007. ja 2008. aasta majanduskriisiga, kui Saksa riik päästis dotatsioonide abil kõikuma löönud pangad ja näitas sellega tavainimesele, et süsteem hoolitseb pigem rikaste kui lihtinimese heaolu eest.

Edasi läheb jutt juba sellele, millel on ka tänapäeva Eestis täiesti oma koht. Nimelt sildistatakse iga SDV suhtes positiivse märkuse teinud inimene ostalgikuks, kusjuures Saksamaal näib mastaap olevat märksa suurem. Mõlemad peavad – nagu Berdahlgi – seda aga hoopis nii identiteedi kui ka ühiskonnakriitika väljenduseks. Seda, et Saksa meediast leiab siiamaani üleolevat ja naeruvääristavat suhtumist idasakslastesse, nende pidamist teise sordi inimesteks, ma ei teadnud. Loomulikult on üks põhjusi idasakslaste suur tööpuudus, mistõttu paljud läänesakslased peavad neid parasiitideks, kes elavad nende maksuraha arvel. Ostalgie’s ilmneb selles kontekstis osside vastupanu teisejärgulise kodaniku rolli omaksvõtmisele (lk 32).

Terve teine peatükk on pühendatud idasakslase kuvandile, sellele, kuidas nad ise ennast näevad ja kuidas neid näevad n-ö väljastpoolt läänesakslased. Ka siin ei erine retoorika sellest, mida võib Eestis kuulda. Esiteks, idasakslased pole homogeenne mass ja juba SDV ajal esines selles ühiskonnas avalikult ja peidetult erinevaid vaatenurki. Kõigest hoolimata leiavad diskuteerijad, et sotsialismis üleskasvamine annab inimesele elukogemuse, mis lääne inimesel puudub. See ei tähenda siiski tingimata soovi SDVsse tagasi pöörduda, sest kõlava ideoloogia ja igapäeva vahel valitsenud käärid suutsid ka SDVs hävitada inimnäolise sotsialismi võimalikkuse illusiooni. Selles peatükis räägitakse sellest, kuidas SDV režiim võitles intellektuaalidega – teadlaste, filosoofide, kirjanikega –, kes just selle illusiooni purunematust ohustasid. Nimetatakse päris mitut huvitavat protsessi, millest SDV ajaloo puhul nähtavasti paljudel aimugi pole. Räägitakse ka sellest, et lääne teaduse, filosoofia ja teooriate keelamine andis löögi Ida-Saksamaa ühiskondliku mõtte arengule. Huvitav on kirjeldus, kuidas läänesaksa avalikkus ilmutab täielikku huvipuudust Ida-Saksamaa ajaloo suhtes ja kui alavääristavalt see idasakslastele mõjub.

Läänesakslaste seas valitseb hulgaliselt (iseenesest alandavaid) stereotüüpe idasakslastest kui inimestest, kel on suisa geneetiline soodumus juhikultuseks, vaatamata sellele, et sellega ignoreeritakse massilisi võimuvastaseid demonstratsioone kõigis SDV suuremates linnades 1989. aastal. Seegi viib protestimeeleoludeni reaktsioonina läänesakslaste paternalismile: nood vaatavad ossisid kui lapsi, kes ise midagi otsustada ei suuda. Lõpuks jõutakse konsensuseni, et sakslaste omavaheliste vastuolude ületamiseks on vaja mitmeid põlvkondi, et „ravida rahvuse ehitamise käigus löödud haavad“.

Raamatu viimases kolmes peatükis paigutatakse ossi-vessi vastuolu globaalsesse konteksti. Neoliberaalses (või järjest neoliberaalsemas) majanduses valitsebki rikaste ning vaeste vahel varanduslik lõhe, kusjuures Saksa vaesemad kodanikud ei näe, et tegelikult on migrandid nendest veel vaesemad. See on üldine nähtus kõigis riikides, kus suur osa tööjõust on migrandid, olgu need usbekid Venemaal või eestlased ja poolakad Suurbritannias või Iirimaal. Siit jõutakse loomulikult tänapäeva identiteedipoliitika juurde, mille alguse paigutavad mõlemad lääne ühiskonnas 1960. aastatesse. Mitme lehekülje jagu diskussiooni teemal „kodanik vs. inimene“ on huvitav, ent ei sisalda midagi üllatavat. On üldteada, et identiteedipoliitika on seotud ka sotsiaalse ning majandusliku ebavõrdsusega, ja seega pole väites „identiteedipoliitika on sotsiaalpoliitika“ iseenesest midagi uut. Kuna mõlemad refereerivad hulgaliselt autoreid ja teoseid, kus on identiteedipoliitikat käsitletud, on huvilisel võimalik siit välja noppida paar pealtnäha huvitavat raamatut ja artiklit.

Lõppeb raamat poleemikaga, kas n-ö idakogemuses on ikkagi midagi erilist ja see on rõhutamist väärt. Mõlemad on selles osas skeptilised. Engler väidab viimastel lehekülgedel, et idasaksa mentaliteet elab siiamaani ka nooremates generatsioonides edasi ning selle kadumist pole ette näha. Teatud mõttes tekib raamatut lõpus tupiku tunne: raamat algab enam-vähem sealt, kus ta lõppeb. Kõik vahepealne on aga mõtlemapanev.

 


Natsionalism ilma Hitlerita

Protestide tipphetkel oli Pegida üritustel näha paljusid kandmas ühte lippu, mida ma kohe äragi ei tundnud: sellel on Skandinaavia rist nagu Norral ja Rootsil, aga must-punane-kuldne. Mitte must-valge-punane nagu Hitleri Reichsflagge ja mitte must-punane-kollane, millest pärast Teist maailmasõda sai riigilipp. See ristiga must-punane-kuldne oli Hitleri-vastase opositsionääri Claus von Stauffenbergi lipp selleks puhuks, kui oleks õnnestunud Hitler tappa ja võimule saada. See lipp oli vahepeal täiesti unustatud ja toodi nüüd identiteedipoliitikute poolt taas välja. Neonatsid olid Stauffenbergi kogu aeg reeturiks pidanud ja arvanud, et Hitlerile tehtud atentaadi tõttu kaotati lõpuks sõda. Ja nüüd tulevad paremäärmuslased ja ütlevad, et Stauffenberg on meie eeskuju – ja lehvitavad tema lipuga! Selgitus näis olevat mõistmine, et parempoolne rahvuslus ja etnotsentriline võõravastasus on tänapäeval võimalik ainult ilma Hitlerita. Me peame Hitleri üle parda viskama, me peame ta ohverdama. Neonatside hulgas teda veel imetletakse, aga identiteedipoliitikute hulgas enam mitte. Kui Stauffenbergi atentaat oleks õnnestunud, oleks Reich’i juhtinud konservatiivne sõjaline eliit. Oleks sõlmitud rahu. Sõda poleks täielikult kaotatud. Eeskätt poleks olnud sõjajärgset tugevat vasakpoolsust. Selline on selle lipu taga seisev fantaasia. Natsionalism, mitte natsionaalsotsialism ilma Hitlerita.

KARL-SIEGBERT REHBERG

Tõlkinud Laur Kaunissaare

 


Natsiküsimus Ida- ja Lääne-Saksamaal

Lääne-Saksamaal jätkasid väga paljud Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei ehk NSDAP) kuulunud funktsionääridena. Konrad Adenauer, kes oli selgelt natsivastane, võttis oma kantseleisse tööle juristi, kes oli omal ajal ametlikult kommenteerinud natside rassiseadusi. Adenauer põhjendas seda reinlase kombel: „Eks võtta saab ju vaid need, kes võtta on.“ Mingis mõttes oli tal õigus, aga uskumatu skandaal oli see ikkagi. Muidugi peeti Nürnbergi sõjakurjategijate protsess, Saksamaa denatsifitseeriti ja mõned päris kurjad tegelased lasti ametist lahti. Töösturid, nagu näiteks Alfred Krupp, pääsesid aga paari aasta pärast vabadusse.

Adenaueri ajal sai peagi selgeks, et koostöö on lääneliitlastele hädavajalik, nii et kaasajooksikute teema tuleb kiirelt päevakorrast maha saada. Näiteks justiitssüsteemi töötajad jäid sõja järel oma ametisse, järjepidevus oli täielik ka kõrgeimas astmes. Justiitsvaldkond oli pikka aega läbini pruun ja need, kes püüdsid sellele vastu seista, ei jõudnud oma karjääriga kuhugi. Lääne-Saksamaal valitses mõtteviis, mida poliitika­filosoof Hermann Lübbe nimetas kommunikatiivseks vaikimiseks. Mitte lihtsalt vaikimiseks või mahavaikimiseks, vaid kommunikatiivseks vaikimiseks. Kui inimesed istusid ümber laua, teadis igaüks, mida ei tohi küsida ega öelda. Selle asemel olid teised suhtlemisviisid: keegi ei küsi oma kolleegilt, et mida teie natsiajal tegite, vaid ütleb, et oo, kuidas elu, teie jälle siin. Vaikimine ei puudutanud ainult natse: paljud sõjast tulnud ei tahtnud sellest rääkida, sest sõda oli olnud nii kohutav. Ka kontsentratsioonilaagris olnud ei tahtnud rääkida, ei taha vahel siiamaani. See on trauma, tabu.

Lübbe arvates tagas just natside rahulejätmine, see möödavaatamine, see mahavaikimine, mis on ju moraalselt täiesti talumatu, selle, et Lääne-Saksamaast sai demokraatlik riik. Inimestele anti võimalus saada demokraatideks! Kõik muutus alles 1968. aastal, kui tudengid hakkasid oma professoritelt küsima, mida nood natsiajal tegid. Ida-Saksamaal sellist asja ei olnud, siin loodi täiesti uus eliit, ehkki ka DDRis oli palju karjääri teinud endisi natse. Stasis oli nende inimeste mineviku kohta, kellest said teatridirektorid või kunstiakadeemia professorid, muidugi põhjalik toimik.

KARL-SIEGBERT REHBERG

Tõlkinud Laur Kaunissaare

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht