Kuidas käituda Venemaaga?

Kadri Liik

Lääs ei saa aidata Venemaal demokratiseeruda, kui too seda ise ei taha Mõni aeg enne seda, kui president George W. Bush oma sammud Euroopa poole seadis, tegi poliitikaanalüütik Robert Kagan Washington Postis  terase tähelepaneku. Bushi ametisseastumise kõnet lahates nentis ta, et kui presidendi varasemate välispoliitikakõnede keskmes oli võitlus terrorismiga, siis nüüd keskendus Bush vabadusele kui iseväärtusele, mitte enam kui vahendile, mille levimine maailmas peaks aitama potentsiaalsete terroristide hulka vähendada. See ei tähenda, nagu oleks üksnes  retoorika kraadi võrra idealistlikumaks läinud. Ka rõhuasetus on nihkunud. Nagu Kagan märkis, aitas terrorismivastase võitluse prioriteediks seadmine  selgitada ja põhjendada Bushi administratsiooni valikulist lähenemist autoritaarsetele re?iimidele, sealhulgas silma kinnipigistamist Venemaa suhtes. Kui too on  liitlane terrorivastases võitluses, siis võib demokraatia puudumise Moskva haldusalal ju ära kannatada. Ent vabaduse kuulutamine iseväärtuslikuks eesmärgiks peaks tähendama, et Bush ei taha autoritarismi enam kusagil näha. Järelikult ka mitte Venemaal?

Muidugi, ega keegi ei tea, kui tõsiseks ja universaalseks eesmärgiks Bush vabaduse levitamist tegelikult peab. Räägitakse ju, et näiteks Woodrow Wilson olevat rahvuste enesemääramisõigust välja hõigates pidanud silmas vaid üksikuid Ottomani impeeriumi ikkest vabanenuid; talle tulnud suure üllatusena kõik need rahvuste hordid, kes tema sõnu kuulsid, tõsiselt võtsid ja enesele samasugust õigust nõutama asusid.

Paraku ei toonud ka Bratislava tippkohtumine selgust küsimusse, kas ja kuidas on muutunud USA Vene-poliitika. Demokraatiast oli küll rohkem juttu kui varem ? iseäranis koomiline oli hetk, kui Vene ajakirjanikud asusid pressikonverentsil hoopiski USAd pressivabaduse ja demokraatia puudumises süüdistama ?, ent konkreetset poliitikamuutust selle kõige põhjal veel täheldada ei saa.

Kui küsida USA ametnikelt nende riigi Vene poliitika kohta, siis vastatakse enamasti, et Venemaa on partner, vajakajäämised demokraatiavallas teevad meile muret, aga me usume, et produktiivsem on oma muret Vene poolele toonitada telgitaguselt, mitte avalikes esinemistes. Selline on poliitika olnud juba neli aastat ja mingeid vilju, vähemalt demokratiseerimise vallas, pole see  toonud, vastupidi ? asi on läinud  halvemaks. See on ka loogiline, sest telgitagustes saab lahendada ainult mõningaid väga konkreetseid, kuigi ehk tundlikke küsimusi. Demokraatlike käitumisreeglite omaksvõtt on aga hoopis teist laadi asi, küsimus riigi identiteedist, ja selles vallas kusagile liikumiseks või millegi muutmiseks on vaja suurt ja valusat avalikku debatti ? mitte niivõrd Bushi ja Putini vahel kui Vene ühiskonna sees. Paraku on Vene ühiskond oma debatid selleks korraks ära pidanud, ilma et demokraatiani oleks jõutud. Nüüd süüvivad inimesed Eesti idapiiri taga väsinult ja vähem või rohkem pettunult oma eraellu.

Ent kui oma mure diskreetne avaldamine Läänt sihile ei vii, siis ka uue, efektiivsema  Vene poliitika väljatöötamine on väga raske ülesanne. Sest mure ? ükskõik, kas nelja silma all või avalikult välja öelduna ? ei ole iseenesest veel poliitika.

 

Välja heita või siiski mõjutada

 

Mõned senaatorid eesotsas John McCainiga soovivad Venemaa väljaheitmist G 8st. Teist meelt on Clintoni Vene-poliitika arhitekt Strobe Talbott, kes väidab oma hiljutises kirjatükis, et väljaviskamisega kaotaks Lääs viimsedki mõjuhoovad Venemaa üle. Tema soovitab pigem tingimusi seada: esitada Venemaale demokratiseerimise asjus konkreetsed nõudmised, mille täitmist on võimalik mõõta, ning ähvardada, et kui need ei ole täidetud 2006. aasta suveks, mil G 8 liidrid peaksid Peterburis kokku saama, siis teeb Lääs oma kriitika avalikuks. Jah, Talbott ähvardab vaid kriitika kuuldavale toomisega, isegi mitte kohtumise boikoteerimise ega G 8st väljaheitmisega.

Kas emb-kumb neist soovitustest, Talbotti või McCaini oma, võiks vilja kanda? Vaevalt.  Norme eirav Venemaa on lastud paljudesse organisatsioonidesse eesotsas Euroopa Nõukoguga, aga see pole tema allakäiku pidurdanud. Konkreetsete nõudmiste esitamine ja kriteeriumide seadmine on õpetanud Venemaad demokraatiat imiteerima. See aga ei vii teda tegelikule demokraatiale lähemale, vaid vastupidi, pigem kaitseb selle eest. Näiteks võib tuua valimised, mille regulaarne toimumine on kindlasti üks demokraatia nõudeid, ent mis Venemaal juba aastaid toimivad mitte võimu uuendamise, vaid olemasoleva võimu kindlustamise mehhanismina. Ja järjest täiuslikumalt: enam pole tarvis midagi isegi võltsida, meediast manipuleeritud ühiskond ja laastatud poliitiline maastik annavad vajaliku tulemuse iseenesest.

Seega võib seoses Talbotti soovitusega arvata, et Venemaa vastab Lääne esitatud nõuetele ja kriteeriumidele enne Peterburi nõupidamist fassaadi loomisega ja mõned päevad pärast külaliste lahkumist nihkub kõik tagasi oma roopasse.

Venemaa väljaviskamine G 8st näitaks vähemalt seda, et Lääs ise võtab oma väärtusi tõsiselt. See oleks hea Läänele endale. Venemaa sellest aga kindlasti õigeid järeldusi ei teeks, sealne juba niigi suur Lääne- ja võõraviha saaks vaid hoogu juurde. Teatavas mõttes on Talbottil õigus, kui ta ütles, et see annaks trumpe Vene poliitika tagurlikele jõududele. Annaks küll ? aga ka Putin on ju tagurlik.

1996. aastal pigistas Lääs silma kinni Jeltsini vääratuste ees, uskudes, et kommunistid on hullemad. Nüüd, tagantjärele võib küsida, mida sellist oleks kommunistid võinud korda saata, mida Putin ? ?hea? Jeltsini poolt ametisse nimetatud president ? juba niikuinii pole teinud?

Kardan, et samamoodi on ka praegu. Reaalne alternatiiv Putinile ja tema KGB klannile on tõesti punapruuni värvi. Ent suure tõenäosusega teevad kas Putin ise või see, kelle ta oma järglaseks nimetab, ajapikku pisut teisel kujul ära enam-vähem kõik, mis punapruunidel mõtetes ? kas või selleks, et viimastelt  trumbid haarata ja Kremli valitseja populaarsusreiting turvaliselt kõrgel hoida. Häda juur pole ju mitte niivõrd Putinis kui selles, et kogu Vene ühiskond on demokraatias pettunud ja otsib alternatiive, mistõttu  seni, kuni Kreml jätkab valimiste kaudu oma võimule kas või silmakirjaliku legitiimsuse otsimist, ei saa ta ühiskonna meeleoludest liialt kaugele liikuda, isegi kui tahaks.

Kaua siis saab Lääs endale lubada olla pantvang Kremli käes, mis ?anta?eerib, ähvardades veelgi hullema alternatiiviga,  lõpuks aga teeb ikkagi sedasama? Ma olen kõigiti selle poolt, et Venemaal tuleb aidata autoritarismisoost välja ronida. Kardan aga, et selleks on vajalik ka venelaste endi soov sealt välja saada. Ilma selleta ei aita ükski poliitika, mida president Bush või Lääs võivad välja mõelda.