Kuidas kaitseb end liberaalne demokraatia?

Enamuse piiramatu võim kätkeb endas ohtu, et ilmuvad välja „rahva“ ootusi kõige paremini tundvad demagoogid, kes hakkavad tasahilju demokraatia enda aluspõhimõtteid õõnestama.

TÕNIS SAARTS, PEET KASK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Putin ja tema surma külvav sõda pole ainsad, mis ohustavad Vaba Maailma. Palju pikemat aega kui sõda Ukrainas, on käinud visa võitlus liberaalse demokraatia eest ja vastu demokraatlike riikide endi sees. Natsi-Saksamaa propagandaminister Joseph Goebbels on lugenud seda „demokraatia suurimaks nalja­kohaks, et ta varustab oma surmavaenlased vahendiga, millega nad ta lõpuks hävitavad“. Teisisõnu, sõnavabaduse ja pluralismi kaitsmise sildi all lubavad demokraadid oma vastastel vabalt tegutseda ja oma avalikku toetust kasvatada hetkeni, kui on juba liiga hilja …

Kas asi on tõesti nii halb ja lootusetu? Kas liberaalne demokraatia ei saagi autoritaarse populismi tõrjumiseks midagi ära teha? Kui siiski saab, siis mida? Neile küsimustele püüamegi selles artiklis vastust leida.

Maailma demokraatiad seisavad tõepoolest silmitsi väga tõsiste katsumustega. Liberaalse demokraatia juured on aga eriti haprad Ida-Euroopas. Veel viisteist aastat tagasi poleks keegi uskunud, et Ungarist ja Poolast, ühtedest edukamatest postkommunistlikest üleminekuriikidest hakatakse kõnelema kui mitteliberaalsetest demokraatiatest ning nende riikide valitsused ja elanikud on veel ise selle määratluse üle uhkedki.

Liberaaldemokraatiate tuleviku panevad küsimärgi alla muudki viimaste aastakümnete ühiskondlikud protsessid ja megatrendid: tehnoloogilised muutused (ühismeedia oma „infomullide“ ja „kõlakambritega“), automatiseerimine ja robotiseerimine (mis ähvardab tööta jätta veerandi või rohkemgi tööjõust), kliimamuutused (mis toovad kaasa seninägematuid rändevooge), immigratsioon ja globaliseerumine (mis süvendavad paljudes valijates muret rahvusliku identiteedi ja rahvusriikide püsimise pärast).1

Kuid mida kujutab endast siis see liberaalne demokraatia, mis justkui vajab kaitset? Eesti avalikkuses on „tänu“ rahvuskonservatiivide oskuslikule kommunikatsioonile levinud seisukoht, et tegemist on mingi äärmusliku poliitilise süsteemiga, kus kõigile surutakse peale sallivust, piiratakse konservatiivide väljendus­vabadust ja kehtestatakse jõuga vähemuste õigusi (nt samasooliste abielud jne). Ometi on liberaalne demokraatia lääne demokraatiate alus. Liberaalsel demokraatial on kõik tavapärased demokraatia tunnused: regulaarsed, vabad ja ausad valimised, vaba erakonnakonkurents, sõna- ja koosolekuvabadus, muud isiku- ja kodanikuvabadused. Ent lisandub veel kolm iseloomulikku joont. Esiteks, õigusriiklus, mille puhul ei peeta silmas üksnes seaduse võimu, vaid kohtuinstantside poliitilist sõltumatust. Teiseks, võimude lahusus ja tasakaal, kus täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim on üksteisest lahutatud ja kontrollivad üks­teist. Kolmandaks, universaalne kodakondsus – arusaam, et kodanike õigused, vabadused ja kuulumine „rahva“ hulka ei tohi sõltuda kellegi soost, rahvusest, rassist, usutunnusest või seksuaalsest sättumusest. Siit tuleneb ka liberaaldemokraatiate pühendumus inimõigustele ja vähemuste õiguste kaitsele.

Demokraatlikus riigis ei piirdu rahva roll valimistest osavõtuga. Avalikkuse surve poliitilistele otsustele on väga tähtis komponent eelnevates ja järgnevates diskussioonides. Sellegipoolest on rahva otsene sekkumine seadusandliku või koguni kohtuvõimu tegevusse, eriti rahva initsiatiivil esile kutsutud referendumi toel, pehmelt öeldes ohtlik. Eeskätt juhtumite puhul, mil referendumitega üritatakse piirata vähemuste õigusi, õõnestada kohtuvõimu sõltumatust ja võimude lahusust – ühesõnaga, kahjustada liberaaldemokraatia alussambaid. Šveitsi Rahvapartei algatatud referendumitel on mitu korda mindud rünnakule rahvusvahelise õiguse vastu. Pildil partei valgeid lambaid mustadest lahus hoidma manitsevad plakatid piirilinnas Baselis.

Flickr

Just need nimetatud kolm tunnust muudavad demokraatia liberaalseks, sest liberalismi isade (John Locke’i ja hilisemate USA põhiseaduse autorite) suurim mure oli ära hoida nn enamuse türannia tekkimine. See on olukord, kus enamus hakkab vähemuste põhiõigusi eirates ühiskonnale peale suruma oma tahet. Enamuse piiramatu võim kätkeb endas ohtu, et ilmuvad välja „rahva“ ootusi kõige paremini tundvad demagoogid, kes hakkavad tasahilju demokraatia enda aluspõhimõtteid õõnestama. Niisiis pole demokraatiat liberaalseks kujundavad tunnused mitte mingi ekstreemsus, vaid need on kõige elementaarsemad demokraatia jätkusuutlikkust kaitsvad mehhanismid.

Ometi on just need kolm liberaalse demokraatia tunnust sattunud populistide kõige tihedama kriitikatule alla. Aga enne kui vaatleme kriitikat, peame määratlema, mis on populism. Populismi ja tema avaldusvorme põhjalikult uurinud politoloogide Cas Mudde ja Cristóbal Rovira Kaltwasseri2 järgi on populismi südameks puhta ja voorusliku „rahva“ vastandumine korruptiivsele ja oma­kasupüüdlikule „eliidile“. „Eliit“ olevat rahvalt võimu röövinud ja populistid ongi need, kes tulevad ja annavad võimu „rahvale“ tagasi. Rahvas on alati jagamatu ja ühtne (nt „õiged eestlased“), mistõttu populism on halvasti ühildatav ühiskondliku pluralismi ja sallivusega, mis on aga liberaaldemokraatia aluseks.

Kõneldakse nii vasak- kui parem­populismist, kuid meid huvitab just viimane. Parempopulismi (mille puhtakujuliseks näiteks on EKRE) iseloomustab peale eliidivastasuse ka ülim rahvuslus (kitsalt oma etnilise grupi huvide kõigest kõrgemale asetamine), traditsiooniliste väärtuste ja elustiili rõhutamine, sisserändajate vastasus ning skeptilisus rahvusriigiüleste institutsioonide (nagu Euroopa Liit) suhtes. Parem­populistidele ongi liberaalse demokraatia mudelis suurimaks probleemiks see, et kui valitseb „rahvas“ või selle hingeelu kõige paremini tundev partei, siis nende meelest ei tohi õiges demokraatias rahva tahte väljendusele olla mingeid piiranguid. Kui rahvas on näiteks otsustanud mõne vähemusgrupi õigusi piirata, siis siia ei saa sekkuda ükski teine vaheinstitutsioon (parlament, kohtud, EL jne). Teisisõnu, võimude lahusus, õigusriiklus ja vähemuste kaitse peaksid alati painduma „rahva“ ja teda esindavate juhtide ülimusliku tahte alla.

Mis juhtus Ungaris?

Seda, kuidas liberaalsest demokraatiast saab kiiresti mitteliberaalne demokraatia, illustreerivad sündmused Ungaris.3 See näide paneb meid küsimuse ette, kas ja millistel asjaoludel võib juhtuda, et EKRE ka Eestis midagi sellesarnast saavutab.

Ungaris kujunes 2000. aastate lõpuks välja kaheparteisüsteem, kus Sotsialistlik Partei vastandus rahvuskonservatiivsele Fideszile. Sotsialistid kaotasid 2008. aasta majanduskriisi ja muude poliitiliste vigade tõttu igasuguse legitiimsuse, mis võimaldas Viktor Orbáni juhitud Fideszil võita 2010. aasta valmistel parlamendienamuse. Fidesz oli selleks ka kõvasti tööd teinud, võites enda poole töölisklassi, maaelanikud, suure osa kodumaistest ettevõtjatest jne. Saavutatud võimutäius võimaldas neil muuta põhiseadust, mis lubas nüüd valitsuse kontrollile allutada kohtuvõimu, keskpanga, avalik-õigusliku meedia jt seni sõltumatud vaheinstitutsioonid. Tasapisi võtsid Fidesz ja tema liitlased üle ka erameedia ja sidusid kodanikuühenduste rahastamise lojaalsusega valitsusele. Valimisseaduse oluline muutmine andis Fidezile konkurentide ees soodsama positsiooni. Kuigi valimised on Ungaris endiselt formaalselt vabad, siis tegelikkuses on opositsioonile jäetud väga vähe ühiskonnaelu sfääre, kus nad saaksid Fidesziga võrdsetel alustel konkureerida.

Ungari näitest näeme, et liberaalse demokraatia vääramiseks polegi vaja kuigi palju: kontsentreeritud ja polariseeritud parteikonkurentsi, kus on justkui vaid kaks peamist alternatiivi, millest ühe kadumine (ühiskonna kriisi tõttu) avab tee teise võimutäiusele; uut mitteliberaalset ühiskonnavaadet pooldavat klassi-koalitsiooni (ülemineku ja globaliseerimise kaotajad) ja kodumaise majanduseliidi vaikivat toetust.

Enesekaitse kolm põhimudelit

Laias laastus saab liberaalne demokraatia enda kaitsmiseks kasutada kolme erinevat lähenemist, mis lahknevad nii oma filosoofilistelt alustelt kui ka radikaalsuse astmelt: 1) ennast kehtestav ehk sõjakas demokraatia, 2) protseduuriline demokraatia ja 3) sotsiaaldemokraatlik käsitus.4

Esimest, ja ehk kõige enam kriitikat pälvinud mudelit, võiks nimetada ennast kehtestavaks demokraatiaks ehk sõjakaks demokraatiaks (militant democracy). See pärineb 1930. aastate Saksamaalt, kus Weimari vabariigi demokraatia oligi ohustatud mitte­demokraatlike jõudude poolt nii vasakult kui paremalt (kommunistid ja natsid). USAsse emigreerunud Saksa riigi­õiguse jurist Karl Löwenstein soovitas sellises olukorras võtta kasutusele radikaalsed meetmed, sest kui liialt viivitada ja olla pehme, siis on juba liiga hilja. Tuleb selgelt määratleda demokraatia alusväärtused ja sellest lähtudes demokraatiavastased parteid ja liikumised lihtsalt keelustada, piirata nende sõnavabadust ja nad avalikust sfäärist välja tõrjuda.

Kuigi antidemokraatlike äärmusparteide keelustamist on aeg-ajalt Euroopas ette tulnud, siis tänapäeval on Löwen­steini vaated sattunud tõsise kriitika alla ja pole kuigi soositud. Probleem seisneb selles, et eelkirjeldatud lähenemine ähvardab liberaaldemokraatia enda alusväärtusi, näiteks pluralismi ja sõnavabadust, ning on oma olemuselt üdini elitistlik ja arbitraarne (kes lõpuks ütleb, mis on „õige demokraatia“?). Peale selle ei soovi tänapäeva parempopulistid (vähemalt sõnades) demokraatiat kukutada (asendades selle autoritaarse režiimiga), vaid seda endale sobivamaks korrigeerida, vähendades seal liberaalsete komponentide mõjukust.

Protseduuriline käsitlus seevastu tõstab esile sõnavabadust, võrdseid osalusvõimalusi ja arvamuste paljusust kui demokraatia vääramatuid alusväärtusi. Selle üks põhiautoritest, teine kuulus saksa jurist Hans Kelsen oli kindlalt vastu sõjaka demokraatia kontseptsioonile, sest ükskõik milliseid poliitilisi voole keelustades ja nende väljendusvabadust piirates kahjustatakse demokraatia aluspõhimõtteid endid. Isegi antidemokraatlikke jõude tuleks vaadelda poliitilise protsessi legitiimsete osalejatena, neid taluda ning võimaldada neil avalikus debatis kaasa rääkida. See on parim viis, kuidas äärmusjõud lõpuks tsiviliseeritakse ning ajapikku hakkavad nad mõõtu pidama. Kelseni vaatenurga tänapäevase versiooni on välja käinud Hollandi politoloogid Stefan Rummens ja Koen Abts,5 kes kõnelevad demokraatia enesekaitse kontsentrilisest mudelist. Põhimõte seisneb selles, et kontsentriliste ringide südameks on riigivõim ise, kaugemale aga jäävad kodanikuühiskond, haridussüsteem, meedia ja sotsiaalsfäär. Riigivõimu juurde (s.t südamesse) ei tohi populiste lubada ja siin peab valitsema selge välistamis­strateegia. Samal ajal ühiskonnasfääris ja avalikus ruumis ei tohiks aga populiste tõrjuda, vaid nende mured tuleb ära kuulata ning neid avalikesse debattidesse kaasata. Nii on võimalik selgitada, millised populistide ning nende valijate etteheited on tõesti põhjendatud ning vajaduse korral nendega tegeleda. Populistidega argumenteeritud debatte pidades on aga võimalik nende seisukohtade käredust ajapikku mahendada. Teisalt on populistide võimu juurde laskmisega mäng läbi, sest sel juhul avatakse uks nende antiliberaalse agenda legitimeerimiseks ning lootus, et populistid taltuvad, kaob.

Kolmas käsitlus, mille juured on Põhjamaade ja Saksamaa sotsiaaldemokraatias, näeb demokraatia parima kaitsevallina ühiskonna sidususe kasvatamist, kus demokraatia ülesanne on põhiõiguste tagamise kõrval ka sotsiaalse õigluse ja võrdsuse edendamine. Kui rahval on tunne, et riik hoolib kõigi oma kodanike heaolust ning tagab neile baas­tasemel sotsiaalse turvalisuse, vähendab see äärmusjõudude külgetõmbejõudu. Üldiselt apelleerivadki liberaaldemokraatia vastased sellele, et nende valijad on millestki justkui ilma jäetud ning see ilmajäetuse tunde ühisnimetajaks on enamasti just sotsiaalse õigluse defitsiit. Niisiis on sotsiaalsele õiglusele ja solidaarsusele üles ehitatud tugev heaoluriik parim demokraatia enesekaitse.

Viis ettepanekut

Hollandi poliitikateadlane Marcel H. van Herpen6 on ühendanud eespool toodud kolme põhiseisukoha elemendid ja käib välja 20 praktilist ja elulist ettepanekut, kuidas liberaaldemokraatiaid populistide vastu kaitsta. Artikli maht ei luba meil tutvustada neid kõiki. Valisime kahekümnest välja viis.

1. Vähem otsedemokraatiat

Referendumid on saanud populistlike paremradikaalide üheks meelisrelvaks. Küsimused, mis populistid rahvahääletuse tarvis välja otsivad, on tüüpiliselt suunatud mingi liberaalse demokraatia aluse õõnestamiseks. Meie rahva hulgas on levinud arusaam, et Šveits on väga õnnestunud demokraatlik riik ja teistele referendumite korraldamises hea eeskuju. Rahva initsiatiiv on seal kasutusel alates aastast 1891. Poliitikateadlased on aga Šveitsi demokraatia probleemide suhtes vägagi kriitilised.7 Pole juhus, et populistlik paremradikaalne Šveitsi Rahvapartei on kõige suurema valijate toetusega partei (2019. a föderaalvalimistel 25,6%). Referendumi küsimustega on mitu korda mindud rünnakule rahvusvahelise õiguse vastu.

Demokraatlikus riigis ei piirdu rahva roll valimistest osavõtuga. Avalikkuse surve poliitilistele otsustele on väga tähtis komponent eelnevates ja järgnevates diskussioonides. Sellegipoolest on rahva otsene sekkumine seadusandliku või koguni kohtuvõimu tegevusse, eriti rahva initsiatiivil esilekutsutud referendumi toel, pehmelt öeldes ohtlik. Eeskätt juhtumitel puhul, mil referendumitega üritatakse piirata vähemuste õigusi, õõnestada kohtuvõimu sõltumatust ja võimude lahusust – ühesõnaga, kahjustada liberaaldemokraatia alussambaid.

2. Kaitse sõltumatuid institutsioone

Tänapäeva demokraatlike riikide toimimiseks on vältimatult tarvis institutsioone, mis pole küll otseselt rahva valitud (sellised nagu keskpank, riigikohus, kohtud, rahvusvahelised kohtud, korruptsioonivastane agentuur, avalik-õiguslik ringhääling ja akadeemilised asutused), kuid samal ajal on nende kanda võimuharude kontrollimine ning nendevahelise tasakaalu hoidmine.

Näitena niisuguste institutsioonide sõltumatuse vajalikkusest jutustab van Herpen loo Prantsuse Keskpangast. Aastani 1993 ei olnud Prantsuse Keskpank sõltumatu, vaid tegutses valitsuse kontrolli all. Valitsuselt tuli surve raha juurde trükkida, sest kulusid kippus ikka olema rohkem kui tulusid. Näiteks aastatel 1973–1982 oli inflatsioon igal aastal üle 9,1%. 1993. aastal muudeti aga Prantsuse Keskpank Saksamaa eeskujul sõltumatuks ning sellest aastast alates jäi aastane inflatsioon kestvalt alla 2,8%.

Populistid ründavad võimaluse korral peaaegu kõiki sõltumatuid agentuure. Näiteks Ungaris algas 2011. aastal (järgmisel aastal pärast Fideszi võimuletulekut) laialdane rünnak kohtuvõimu sõltumatuse vastu, mille käigus mehitati kohtud Fideszile lojaalsete inimestega. 2017. aastaks suudeti kontrolli alla saada 90% varem sõltumatust meediast. Ülikoolide sõltumatuse vastane rünnak on kaasa toonud Kesk-Euroopa ülikooli kolimise Budapestist Viini (2018).

3. Sanitaarkordon

Sanitaarkordoniks nimetatakse peavooluerakondade vahelist kokkulepet mitte võtta populiste valitsusse.

Parempopuliste võimu juurde lubamisse suhtutakse riigiti erinevalt. Mõnes riigis on populistid avalikult rassistlikud, kuulutavad teised kultuurid lääne kultuuriga kokkusobimatuks või ülistavad vägivalda ega varja oma fašistlikke või neonatslikke juuri. Näited on Belgia Vlaams Belang, Jobbik Ungaris, Rootsi Demokraadid, Kreeka Kuldne Koidik. Sellistega üldiselt peavooluparteid välistavad koalitsiooni. Belgias kehtestati sanitaarkordon kirjaliku kokkuleppega, aga sellist kokkulepet on rakendatud ka näiteks Rootsis, Prantsusmaal, Madalmaades, Ühendkuningriigis ja Saksamaal. Europarlamendis hõlmab sanitaarkordoni kokkulepe Identsuse ja Demokraatia fraktsiooni, kuhu teiste hulgas kuulub ka EKRE.

Mõnes riigis on siiski katsetatud parempopulistlike kaasamisega valitsusse, lootuses, et see sunnib nad mõõdukamaks. Seesugune mõtteviis on domineerinud näiteks Itaalias, Austrias, Taanis ja enamikus Ida-Euroopa riikides. Aastatel 1994–2017 on 24 valitsuskoalitsiooni Euroopa 12 riigis sisaldanud parempopulistlikke parteisid.8 Selliste kaasamiskatsete tulemusi on analüüsitud9 ja enamik uurijaid hindab, et negatiivne pool on ülekaalus. On näiteid sellest, et koostööst hoolimata partei hoopis radikaliseerub. Kõige ohtlikum on anda parempopulistide mõju alla haridus ja integratsioon. Ka poliitiline kultuur kannatab. Nad nõrgendavad kohtute autoriteeti, edendavad etno­tsentrilist, autoritaarset ja antipluralistlikku ühiskonna visiooni.

Kodanikuhariduse tõhustamine ja kodanikupalk

4. Kodanikuharidus

Eestis, nagu paljudes teisteski demokraatlikes riikides, on üldhariduskooli üks õppeaineid ühiskonnaõpetus. Probleem, mis poliitikateadlasi praegu väga häirib, on see, et kooli lõpetaja teab tihtilugu paremini seda, mitu liiget on riigi parlamendis, mitte seda, mis on liberaalne demokraatia ja mil viisil ohustab seda populism. Kahjuks on vanemate põlvkondade teadlikkus veelgi väiksem.

Nii ei saadagi aru, mida need populistlikud paremradikaalid halba teevad. Paremal juhul saadakse aru, et nad rikuvad julgeoleku aspektist väga vajalikke suhteid teiste riikide poliitikutega. See, et rünnatakse liberaalse demokraatia alustalasid, kipub tähelepanu alt välja jääma. Kohtunikud saavad aru, kui kohtuvõimu rünnatakse. Ajakirjanikud saavad aru, kui ajakirjandusvabadust rünnatakse. Valijate toetus populistlikele paremradikaalidele aga tasapisi hoopis kasvab.

5. Sotsiaalse ebakindluse vähendamine

See van Herpeni ettepanek kuulub populismivastaste võtete südamikku. Eesmärgiks on nõrgendada populistliku poliitika nõudmiste poolt, s.t vähendada otsustavalt valijate hulka, kes kalduvad toetama populistlikke paremradikaale (meil EKREt). Uuringud on näidanud, et kõige iseloomulikum populistliku valija tunnus on ebakindlus omaenda ja oma laste tuleviku ees. Võrdlusbaasiks on siin omaenda ja oma perekonna kindlustunne aastakümneid varem.

Van Herpen on eriti kriitiline neoliberaalse majanduspoliitika suhtes. Neoliberaalide üks meelisargumente on nn rikkuse lekkimise teooria: kui korporatsioonid maksavad vähem makse, siis nad investeerivad rohkem ja tekitavad uusi töökohti. See tähendab palgaraha kasvu uute töökohtade arvel. Tegelikult on sellise majanduspoliitika hiilgeaegadel – Reagani valitsemise ajal USAs ning Thatcheri omal Ühendkuningriigis – suuresti kasvanud rikaste ja vaeste vaheline lõhe. Eestis on kõlanud „rikkuse lekkimisega“ samalaadsed loosungid, näiteks „Rikkuse ümberjagamine ei kasvata rikkust“ ning „Me ei ole veel nii rikkad, et saaksime hakata seda ümber jagama“.

Van Herpeni seisukohti võib kergesti (ja isegi üleolevalt) vasakpoolsuseks liigitada. Justkui seda ette nähes toob van Herpen ära kaks tsitaati inimestelt, keda kindla peale vasakpoolsete hulka liigitada ei saa. USA Keskpanga (Föderaalreservi) esimees Alan Greenspan ütles juba 2004. aastal senati panganduskomiteele: „Ma muretsen, et sissetulekute koondumine vähese arvu jõukate kätte teeb demokraatlikule ühiskonnale halba.“ Rahvusvahelise Valuutafondi häälekandja IMF Fiscal Monitor 2017. aasta oktoobrinumbri juhtkiri kannab pealkirja „Toimetulek ebavõrdsusega“ ja väidetakse järgnevat: „Kui mingi ebavõrdsus on turupõhises ühiskonnas möödapääsmatu, siis liigne ebavõrdsus kulutab sotsiaalset ühtekuuluvustunnet, viib poliitilisele polariseerumisele ja lõppkokkuvõttes vähendab majanduskasvu.“ Arutletakse, kuidas vähendada ebavõrdsust fiskaalsete meetmetega, sh suurendades tulumaksu ülemist astet, rikkuse maksustamise ning kodanikupalga sisseseadmisega.

Tutvustasime siin viit liberaalse demokraatia enesekaitsevahendit. Võluvitsa – lihtsat ja kiiret vahendit – nende hulgas paraku ei ole. Briti poliitikateadlane Matthew Feldman rõhutab ülesande tõsidust järgmiste sõnadega: „Kui liberalism hävib järgmise generatsiooni jooksul, siis põhjusel, et meie, tema valvurid, ei suutnud teda päästa.“10

1 Vt nt Jamie Susskind, Future politics: Living toge­ther in a world transformed by tech. London, New York: Oxford University Press, 2018.

2 Cas Mudde, Cristóbal Rovira Kaltwasser, Populism: A very short introduction. Oxford University Press, London, New York 2017.

3 Loe lähemalt: Gábor Scheiring, The retreat of liberal democracy: authoritarian capitalism and the accumulative state in Hungary. Palgrave Macmillan, London, New York 2020.

4 Vt kõigi kolme mudeli kohta: Anthoula Malkopoulou, Ludvig Norman, Three models of democratic self-defence: Militant democracy and its alternatiives – Political Studies 66, nr 2 (2018), lk 442–458.

5 Stefan Rummens, Koen Abts, Defending democracy: The concentric containment of political extremism. –

Political Studies 58, nr 4 (2010), lk 649–665.

6 Marcel H. Van Herpen,The end of populism: Twenty proposals to defend liberal democracy. Manchester University Press, Manchester 2021.

7 Gianni D’Amato, The battle over rights in Switzerland. Kogumikus „Europe at the Crossroads“ 2019, lk 259–280.

8 Cas Mudde, The populist radical right: A reader. London 2017.

9 Davide Vittori, Threat or corrective? Assessing the impact of populist parties in government on the qualities of democracy: a 19-country comparison. Government and Opposition, 2021, 1-21.

10 Matthew Feldman, On radical right mainstreaming in Europe and the US. Kogumikus „Europe at the Crossroads“ 2019, lk 23–48.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht