Kuidas kategooriaid nagu juut ja palestiinlane luuakse?

Zvi Bekerman: „Palestiina haridussüsteemis ei ole lubatud õpetada palestiinlaste rahvusnarratiivi, juudi koolides ei kuule isegi seda, et palestiinlastel üldse mingi rahvusnarratiiv on.“

MERIT RICKBERG, KATARINA DAMČEVIĆ

Juuni alguses toimus Viljandimaal kon­fliktisemiootika kevadkool. Tartu ülikooli semiootika osakonna poolt Eesti Teadusagentuuri ja Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi toel korraldatud üritusele oli kutsutud mitme valdkonna esindajaid. Osalejatel oli võimalik kuulata loenguid sõjateemalistest videomängudest, Eestis tekkinud konfliktidest looduslike pühapaikade ümber, immigrantidega seotud vandenõuteooriatest jm. Üheskoos arutleti, mis kujundab meie arusaamist konfliktist ja selle tähendusest.

Esinejate seas oli ka Jeruusalemma heebrea ülikooli antropoloog Zvi Bekerman, kes oma teadustöös uurib, kuidas kooliharidus kujundab rahvuslikku ja kultuurilist identiteeti. Kevadkoolis kõneles Bekerman mitmekultuurilise haridussuuna probleemkohtadest Iisraeli juutide ja palestiinlaste vahelise konflikti kontekstis. Uurisime Zvi Bekermanilt lähemalt, milline näeb välja Iisraeli hariduselu ning missugune osa on sealsetes konfliktides koolidel.

Kuidas näeb välja Iisraeli üldhariduskoolide süsteem?

Iisraeli haridussüsteem peegeldab riigi etniliste lõhede karmi reaalsust. Meie haridussüsteem jaguneb peamiselt kaheks – juudi ja araabia haruks. Mõlemad kuuluvad ühe ministeeriumi alla, mõlemas domineerivad juudi Iisraeli võimud. Juudi süsteem omakorda jaguneb religioosseks ja sekulaarseks. Ja siis on veel kolmas suur haru, mille moodustavad sõltumatud koolid, mille hulgast võib leida ultraortodokssete juutide ja katoliiklaste toetatud koole. Ministeerium toetab kõiki kolme suurt süsteemi, millest üks on jaotatud kaheks. See kõlab suurepäraselt ja jätab mulje, nagu oleks tegemist väga pluralistliku ühiskonnaga, kus kõigi õigused on tagatud.

Ent lähemalt vaadates ei paista olukord kaugeltki nii ideaalne. Kuigi araabia koole toetatakse vähemalt paberil sama palju kui juudi koole, on sealsed saavutused märksa nigelamad kui juudi süsteemis ja ka üldiselt on väljalangemismäär araabia süsteemis suurem. Pealegi õpetatakse seal põhiliselt araabia keeles, mistõttu ei jõuta heebrea keeles kunagi ülikooli astumiseks vajalikule tasemele, aga kõrgharidus on Iisraelis täielikult heebreakeelne. Seepärast on nad juba algusest peale halvas asetuses. Selline on süsteem, mis võiks olla teistsugune, aga keegi ei tee selle parandamiseks midagi.

Kas peamine probleem seisneb siis haridussüsteemi mitmekeelsuses?

Iisraelis nähakse keelt tavaliselt põhiprobleemina, aga minu arust pole keel iseenesest kunagi probleemiks. Igaüks võib ilma igasuguse mureta ära õppida paar võõrkeelt. Minu poolakast isa ja venelannast ema panid mu Argentinas ingliskeelsesse kooli ja eri keelte kõnelemine ei tekitanud minus kunagi tunnet, et ma ei kuulu Argentina ühiskonda. Minu arust sahkerdab keegi teine keeltega sellisel moel, et keelest saaks rahvusküsimus. Nii et ärme siin asju segamini aja – keeles ei ole probleem. Probleem seisneb poliitikas.

Mainisid, et araabia süsteemi kuuluvad koolid jäävad tasemelt juudi koolidele alla. Millest see erinevus siis tuleb?

Siin on mitu aspekti. Araabia koolides õpetatakse küll araabia keeles, aga seal pole lubatud õppida oma rahvusnarratiivi. Ajalootund ei peegelda Araabia ajalugu. Sama kehtib ka kirjandustundides, kus Palestiina araabia kirjandusele pühendatakse väga vähe aega. Seda seepärast, et osa sellest kirjandusest peetakse valitsusvastaseks. Ja seesama hirm valitsusvastasuse ees ilmneb ka ranges kontrollis, mille abil valitakse koolipersonali. Ametlikult kuni 1990ndateni ei saanud araablane ilma salateenistuse eriloata koolis õpetajaks hakata. Rääkimata siis veel araabia direktorist! Räägitakse, et olukord on muutunud, aga ma ei ole nii kindel, et neid peaks uskuma. Õpetajate puhul on tendents vähenenud, aga koolidirektoritel on endiselt luba tarvis. Muidugi mitte ametlikult. Ametliku seisukoha järgi seda enam ei praktiseerita. Ja isegi kui nad seda enam ei tee, siis 20 aastat tagasi tegid – nii et kogu süsteemil on 50 aastat lasunud tohutu surve.

Oma teadustöös oled käsitlenud Iisraeli kakskeelseid koole. Mida need endast kujutavad ja mille poolest need erinevad haridussüsteemi ülejäänud koolidest?

Neid koole on väga väike arv – kaheksa, kui täpne olla – ning need toovad kokku palestiinlased ja juudid või nagu minule meeldib öelda: palestiina iisraellased ja juudi iisraellased. Nende koolide eesmärk on maandada kahe etnilise rühma vahelisi konflikte, soodustada tolerantsi, tunnustamist jms. Nende eesmärkide saavutamiseks kasutatakse koolides mitmesuguseid praktikaid. Näiteks, nagu juba mainisin, palestiina haridussüsteemis ei ole lubatud õpetada palestiinlaste rahvusnarratiivi. See on keelatud. Ja juudi koolides ei kuule sa isegi seda, et palestiinlastel üldse mingi rahvusnarratiiv on. Nendes vähestes kakskeelsetes koolides nähakse keelust hoolimata palju vaeva, et esitada mõlemat narratiivi. Klassitunnis, rituaalides, vanematega ühises koolitegevuses püütakse kõne alla tuua teemasid, mis puudutavad mõlema rahva ajaloonarratiive.

Kuidas see neil läbi läheb, kui valitsus on palestiinlaste rahvusnarratiivi ära keelanud?

Näiteks mõnel juhul tehakse seda mitteametlikus vormis – õigustuseks on asjaolu, et see pole õppekava osa. Ja koolid on üpris loomingulised etniliste gruppide vahelise sümmeetria loomisel, ilma et nad õppekava palju muutma peaksid. Näiteks on koolil kaks direktorit – üks palestiinlane ja teine juut. Kui neil on piisavalt raha, viibib klassiruumis ka kaks õpetajat – palestiinlane ja juut. Lapsevanemate esindus koosneb nii palestiinlastest kui ka juutidest. Kui räägitakse õpitulemustest, saab juudi kõrval kuulda palestiinlase häält ja see on tohutult oluline, sest ühes sellega tuleb tunnustus, ühes sellega tuleb tolerants, ühes sellega tuleb teistsugune ühiskonna­teaduste õpetamine. Mitte seepärast, et tegu oleks mõne teise õpikuga, vaid hoopis klassiruumis on teine tegelikkus. Äkitselt on ka palestiinlastel hääl. Nad on seal kohal – me näeme neid.

Ma ei usu, et koolid sellepärast väga muretseksid, et neil sääraste uuenduste pärast valitsusega pahandusi võib tulla. Nad teavad, et intelligentsed tõelised türannid ei ole vastu sellele, mida peavad tarbetuks. Vaadake näiteks ülikooli õppejõude – nad lubavad meil kõneleda, sest me oleme kasutud ega kujuta endast ohtu. Kui nad meid vaigistada tahaksid, teeksid nad olukorra palju hullemaks, sest ühiskonnas reageeritaks laiemalt. Niisiis lasevad nad meil rääkida. Sama kehtib kakskeelsete koolide puhul – neid on nii vähe, et nad ei kujuta endast mingit ohtu.

Kuidas neis koolides keeli õpetatakse? Kas õpilased omandavad mõlema keele?

Õpetatakse kahes keeles, koolid on kakskeelsed. Kui vaatame olukorda riigis, peaksime arvestama ka tõsiasjaga, et Iisrael on ükskeelne ühiskond, kus 20% rahvastikust räägib teist keelt. Alles mõni aasta tagasi tunnustati araabia keelt vana Inglise seaduse kohaselt Iisraeli ametliku riigikeelena. Aga kaks aastat tagasi võeti vastu uus kohutav seadus, millega võeti araabia keelelt see staatus ära. Ka varem, kui keelt seadusega tunnustati, oli olukord halb, aga vaja on aru saada, et seis läheb aina hullemaks.

Kuigi nendes vähestes koolides töötatakse kahes keeles, võib ikkagi öelda, et enamik kooli lõpetanud juutidest ei oska araabia keelt. Muidugi on alati erandeid – mõni oskab araabia keelt suurepäraselt, teine ehk natuke. Enamik saab igapäevastest asjadest aru, aga unustab pärast kooli lõpetamist kõik ära. Samal ajal saavad palestiinlastest täiesti kakskeelsed inimesed, kes on heebrea keele omandanud suurepäraselt.

Kedagi ei paista see olukord õnnetuks tegevat, välja arvatud õpetajad ja kooliasutajad. Miks? Sest kakskeelsus on nende jaoks ideoloogia. See ideoloogia ei toimi ja seepärast pole nad rahul. Teised eriti ei muretse. Selleks on ka põhjust. Juutidest vanematele on juba asjaolu, et nende laps käib kakskeelses koolis, liberaalsuse väljendus ja nad on rõõmsad, et laps õpib tundma teisi kultuure ja keeli. Palestiinlased on samuti rõõmsad. Miks? Kodus kõnelevad nad araabia keeles ega muretse, et laps võib oma emakeele kaotada, ja nad teavad ka seda, et Iisraelis peab kõrgema hariduse saamiseks oskama head heebrea keelt, mida harilikes araabia koolides ei õpetata, vähemalt mitte piisavalt heal tasemel. Nii et nendele on juba sellises koolis käimine ja mõlema keele õppimine hea võimalus. Kõik on rahul – lapsed on rahul, vanemad on rahul. Ent õpetajad ütlevad, et ideoloogilises plaanis sellest veel ei piisa.

Kas eri keelte, narratiivide ja kultuuride toomine ühte klassiruumi viib ka konfliktideni? Kui jah, siis kuidas nendega toime tullakse?

Minu eelduseks on, et konfliktid moodustavad meie ühiskonna loomuliku osa. Need võivad osutuda nii heaks kui halvaks. Lahkheli ei pea ilmtingimata terav olema. Ütleksin, et kui mõtleme korraks konfliktist kui millestki sobimatust, võib see saada kogu õppimisprotsessi lähtekohaks. Kui leitakse probleem, konflikt, hakatakse kohe lahendust otsima. Sedasi ju õpitaksegi?

Niisiis ei seisne probleemid konfliktides, vaid selles, kuidas me neist kõneleme ja kuidas neid lahendame. Näiteks olen kakskeelsete koolide uurimise käigus märganud, et kui mõni palestiina-juudi konflikt avaldub klassiruumis, on õpetajale selle lahendamine keerulisem ülesanne kui lastele ja nad püüavad näidata lastele hoopis seda, kui ränga probleemiga on tegu, samal ajal kui lastele ei tundu küsimus üldsegi nii tõsine. Selles seisnebki paradoks, millega sageli silmitsi seisan: õpetajad hakkavad otsima lahendusi probleemidele, mida õpilaste silmis olemaski ei ole.

Ent mil moel peaksid siis õpetajad konfliktidest rääkima?

Kui jutuks on etnilised, religioossed vms konfliktid, peaksime esmalt ühes lastega leidma tee mõistmiseni, kuidas, mil moel eri kategooriaid luuakse ja üksteisele vastandatakse. Uskumise asemel, et väljakujunenud olukord on jumalikku päritolu, peaksime panema lapsed analüüsima, kuidas maailm õieti toimib. Kuidas kategooriaid, nagu juut ja palestiinlane, luuakse ja teineteisele vastandatakse. Kuidas seda eri vormides tehakse ja kuidas kõik ühtekokku normaliseerivadki Iisraeli ja Palestiina „konflikti“ kui midagi loomulikku – ent seda see ei ole. Siin on palju nüansse, mida arutada. Räägime näiteks sissetulekust, hüvede jaotumisest, poliitikast nende sõnade tõelises tähenduses. Võime teha rohkemgi kui ainult rääkida. Mingem poodi neid praktikaid avastama. Vaatame, kes, kus, mis alal töötab. Kuidas on satutud just sellesse ametisse? Olgem head antropoloogid! Meenutame lastele, et nad on sündinud silmapaistvate antropoloogidena ja püüdleme selle poole, et haridus loomulikku uudishimu ja tähelepanu pisiasjadele, mis on kõikidel väikestel lastel olemas, ei summutaks.

 

Kevadkooli korraldamist toeasid Eesti Teadus­agentuur (PUT1363 „Paljuliigiliste keskkondade semiootika: agentsus, tähendusloome ja kommunikatsioonikonfliktid”) ja Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond (Tartu Ülikooli ASTRA projekt PER ASPERA).