Kuidas mõelda ajast antropotseenis ja tehnoloogiaajastul?

„Ajaline pööre“ nõuab lahtilaskmist ekslikust arusaamast, et tegutsetakse kronoloogiliselt ühtses, sünkroniseeritud ja lineaarses ajas.

LIISI KEEDUS

Pidades ajaloofilosoofia loenguid pärast aastaid kestnud Napoleoni sõdu, nentis G. W. Hegel, et „(a)jalugu ei ole õnne kasvulava. Õnnelikud ajad on ajaloo tühjad lehed, mida iseloomustab kooskõla ning vastuolude puudumine“. Esimese ajaloofilosoofia loengu kandis Hegel ette Berliini ülikoolis 1822. aastal ning täna, kaks sajandit hiljem, peab tunnistama, et tema sõnad ei ole muutunud täielikult kehtetuks. Kui millestki kindlasti puudu ei ole, siis on need vastuolud, konfliktid ja viimasel paaril aastakümnel üha süvenenud lõhestumine: nii rahvusvaheliselt kui ka riikide ühiskonna sees, nii suhtumises äsja lahvatanud sõdadesse kui ka pikemat aega fookuses olnud kliimaküsimustesse, rääkimata pandeemiast ja migratsioonikriisidest. Ent aimdus, et elamegi ajalugu – et midagi suurt ja muutvat on jõudu kogumas ja peagi aset leidmas –, võib küll tekitada mitmesuguseid mõtteid ja tundeid, aga ilmselt enamiku puhul ei too see kaasa just erilist õnnetunnet.

Seda, kas elamegi pikas plaanis „ajaloolisel ajal“ ehk oluliste muutuste teelahkmel, näitab muidugi ajalugu. Kahelda ei tarvitse aga tõsiasjas, et viimase aja pöördelised sündmused ja pikemaajaliste protsesside vähemalt tajumuslik hoogustumine on taas äratanud ja kiirelt kasvatanud huvi ajaloo- ja ajafilosoofia ning ajaloo ja aja ümbermõtestamise vastu ning seda nii mitmeski humanitaaria ja ühiskonnateaduste valdkonnas. See huvi on olnud nii laialdane, et lisaks varasematele, näiteks „keelelisele“, „ruumilisele“, „materiaalsele“, või „soolisele“ pöördele kõneletakse juba ka hiljutisest „ajalisest“ pöördest. Näiteks, kui varem jäid kultuuri- või ajaloouuringutes kohad ja ruumid passiivsesse ja tardunud rolli, neil oli heal juhul mingeid inimtegevust suunavaid omadusi, siis „ruumilise pöörde“ tulemusena hakati huvi tundma kohtade konstrueerimise ja agentsuse vastu ühiskondlike võimustruktuuride kujundamisel. „Ajaline pööre“ omakorda nõuab lahtilaskmist ekslikust arusaamast, et tegutsetakse kronoloogiliselt ühtses, sünkroniseeritud ja line­aarses ajas, või et ajaloo üheti mõistmine on võimalik. Selle asemel tõdetakse, et nii kogukondade kui ka üksikinimestena, rääkimata globaalsest tasandist, iseloomustab inimkogemust ajamodaalsuste mitmekesisus, kihilisus ja kohati ka nende omavahelised vastasseisud, ning et erinevad ajalisused ei ole mitte ainult kultuurilised peegeldused või taustad, vaid neil on ühiskonna kujundamisel lausa aktiivne roll. Näiteks on usk progressi – hilisuus- ja uusimale ajale eriomane veendumus, mille üheks esiisaks muidugi peetakse Hegelit –, et inimkond on pidevas ja paratamatus liikumises parema tuleviku poole, olnud asendamatu narratiivne tööriist tööstusrevolutsioonis, massidemokraatia juurutamisel ning emantsipatsiooniliikumistes, aga ka totalitaarsete režiimide ideoloogias.

Zoltan Boldizsár Simoni ja Marek Tamme kahasse kirjutatud ja inglise keelest tõlgitud „Ajaloolise aja kude“ (originaal „The Fabric of Historical Time“, Cambridge University Press, 2023) on suurepärane sissejuhatus ajaloolise aja käsitlustesse alates XVIII sajandist kuni viimasel aastakümnel aset leidnud moodsa ajakogemuse mõranemiseni. Viimasest on omakorda sündinud mitmeid uusi aega ja ajalugu ümber mõtestavaid teooriaid, millest autorid annavad ühtaegu sisuka ülevaate ja toovad neisse tervitatavat mõistelist selgust. Ühelt poolt on Simoni ja Tamme üks põhiteese, et monoliitse aja(loo)lisuse ammendumisel seisame silmitsi ning peame edaspidi lähtuma mitmikajalisuse põhimõttest: „Ajaloolise aja kude koosneb paljude ajalisuste ja ajaloolisuste muutlikest vahekordadest ja vastastiktoimetest. Erinevad ajalisused ja ajaloolisused ilmuvad, kujunevad, hääbuvad, teisenevad, lakkavad olemast, sulanduvad, eksisteerivad koos, kattuvad osaliselt, koonduvad ning paigutuvad ümber ajaliste registrite konfiguratsioonideks (minevikust, olevikust ja tulevikust), satuvad kokkupõrgetesse ja konfliktidesse dünaamikas, mille kulg on ette määramata.“¹ Seda teoreetilist imperatiivi võiksid ilmestada kas või tuttavamad, juba rohkem kui sajandi jagu kirjanduses kasutatavad mitmikajalisuse ja pankronoloogilisuse võtted, mille tavalisimateks näideteks on James Joyce’i, Marcel Prousti, Virginia Woolfi ja Alfred Döblini teosed. Teaduses ja ühiskonnas aja(loo) mitmusust päriselt tunnistada ja tõsiselt võtta tähendaks näiteks „meie mineviku“ ja „Eesti mineviku“ asemel rääkida „meie minevikest“ või „Eesti ajalugudest“. Teiselt poolt, nagu ehk lugeja ka märkas, nenditakse juba eeltoodud tsitaadis, et erinevad ajalisused ei ole siiski täielikult killustunud või eraldiseisvad ega vaheta isegi üksteist kronoloogilises järgnevuses välja, vaid, nagu rõhutavad Simon ja Tamm, moodustavad ühtse koe, isegi kui seda kude tuleks vaadata „suhetepõhise, elastse ja dünaamilisena“.² Nii on autoritele oluline märkida, et hilisuus­ajast pärit moodne lääne ajakäsitus ei ole hävinud või kuskile täielikult kadunud, samuti ei ole ega saagi mingi muu ajalisus seda hetkel lõplikult asendada, vaid pigem on see kaotanud oma kaheldamatu veenvuse ja absoluutse juht­positsiooni.

Tulevikku vaatav lootusrikkus on asendunud hirmuga homse ees. 77% prantslastest usub, et laste elu saab tulevikus olema raskem kui praeguste täiskasvanute oma. Pildil tudengite meeleavaldus Saint-Etienne’is 2022. aastal.

Touam (Hervé Agnoux) / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Seega, ühe mõjukaima ajamõtestaja Aleida Assmanni küsimusele „Kas aeg on liigestest lahti?“ näivad Simon ja Tamm vastavat: „Mitte lootusetult“ – nagu Assmann isegi. Assmanni samanimelise pealkirjaga uurimuse üheks lähtepunktiks on teise tuntud ajaloofilosoofi François Hartogi palju tsiteeritud tees, et moodne, peamiselt tulevikku vaatav ja progressiivne aja­modaalsus on asendunud „presentismiga“ ehk „tänases elamisega“, see tähendab tahtmatuse ja suutmatusega olevikust kaugemale näha või mõelda. Olevikukesksuse kogemuslikuks taustaks on kahtlemata viimasel paaril aastakümnel lääne ühiskonnas toimunud suured struktuursed muutused: heaoluriigi õhenemine, majandusliku ebavõrdsuse ja ebakindluse kasv, globaliseerumise ja teiste muutuse järjest kiirenev tempo. Sellel taustal ongi tulevikku vaatav lootusrikkus asendunud hirmuga homse ees. Kuus igast kümnest eurooplasest usub, et elu oli enne parem kui praegu. Aga veelgi kõnekam on, et küsimusele „kas arvate, et ELi praeguste laste elu on lihtsam või raskem kui teie põlvkonna oma?“ vastas, et see on raskem, 77% prantslastest, 75% belglastest, 58-59% hollandlastest, sakslastest ja hispaanlastest ning 54% itaallastest. Idaeurooplased, kelle lähiminevik on olnud tumedam kui läänes, näevad tulevikku eredamates värvides, kuigi ka eestlastest 45% arvas siiski, et tulevastel põlvkondadel on raskem, ja ainult veerand usub, et neil on elu lihtsam. Ja need vastused anti aastal 2018.³

Vahepealsetel aastatel on moodsa ajastruktuuri katsumustele lisandunud, õigemini on võimendunud, veel vähemalt kaks suisa murrangulist väljakutset, millest on ka suuresti tõukunud Simoni ja Tamme mõtisklused. Kõigepealt on veel ainult osaliselt hoomatavate tagajärgedega teaduslik-tehnoloogilised protsessid, näiteks tehisaru ja geenitehnoloogia plahvatuslik areng, mis võivad vähemalt potentsiaalselt inimeste elu ja tulevikku tundmatuseni muuta ning mille tulemuste ja mõju tagasipööramine, isegi kui need meile ebasoodsaks peaksid kujunema, on tõenäoliselt võimatu. Teiseks, järjest laialdasem arusaam, et viimase sajandi inimtekkelised muudatused pole päädinud mitte ainult kriitilise hulga liikide väljasuremisega, vaid ka Maa süsteemi kui terviku muutustega, on toonud käibele tänaseks mitmetes valdkondades juba esiplaanile tõusnud antropo­tseeni mõiste. Kuigi selle täpses tähenduses ja periodiseerimises ei ole veel kokkuleppele jõutud, tähistab antropo­tseen ajastut, mil Maa biosfääris domineerib kõigest elusast ja elutust kõige jõulisemalt inimkonna tegevus. Antropotseen kuulutab „humanistliku vahetegemise kokkuvarisemist loodusloo ja inimtegevuse vahel“⁴, kusjuures ka tehno­loogiast on saanud epohhi loov jõud, mille suunamine või ohjeldamine ei pruugi enam alluda suurema osa inimkonna tahtele, aga suunab või mõjutab mitmeid väga ulatuslikke protsesse. Seega, kui moodsa aja(loo)lisuse keskmes on inimene, inimtegevus ja inim­ajalugu, siis praegused muutused näivad nõudvat uusi ajakäsitlusi ja ajaskaalasid – ning Simoni ja Tamme raamat paotab ukse juba aset leidnud või vähemalt aimatavasse uude.

Raamat ilmus kõigepealt Cambridge’i ülikooli kirjastuse uues mainekas sarjas „Elements“, mis on suunatud teadusmonograafiast laiemale lugejaskonnale. Ühtlasi tähendab see, et sari kirjutab autoritele ette suhteliselt lühikese formaadi (umbes 100 lehekülge), mille raames tuleb pakkuda mõtlemisainest sama valdkonnaga süvitsi tegelenud kolleegidele, antud juhul siis ajalooteoreetikutele, aga tutvustada teemat arusaadavalt ja põnevalt ühtlasi humanitaaria-, sotsiaali- ning miks mitte ka kunstivaldkonnas tegutsevale lugejale. Esimest tüüpi lugejana julgen raamatu hinnata igati märkimisväärseks panuseks valdkonna arutelu korrastamisel ja edasiviimisel – sellest annab tunnistust ka uurimuse avaldamine maailmatasemel tippkirjastuses. Loodan, et uute ajastute võimalikul lävepakul leiab eestikeelse tõlke üles ka laiem lugejaskond, keda võiksid eelloetletud teemad ja väljakutsed kõnetada.

1 Zoltan Boldizsár Simon, Marek Tamm, Ajaloolise aja kude, lk 107.

2 Samas.

3 Eurofound (2021), Towards the future of Europe: Social factors shaping optimism and pessimism among citizens,Publications Office of the European Union, Luxembourg. lk, 23jj.

https://www.eurofound.europa.eu/en/publications/2020/towards-future-europe-social-factors-shaping-optimism-and-pessimism-among

4 Dipesh Chakrabarty, Ajaloo kliima: neli teesi. Tlk Triinu Pakk. – Tuna 4 / 2022, lk 114-128, 116, tsiteeritud arvustatavast raamatust.