Kuidas rahvad saaksid üksteist austades rahumeelselt koos elada?

Näitus „Oma või võõras? Mitmerahvuseline Eesti“ püstitab küsimuse, kas see, mida siiani on Eesti ajaloos ja kultuuris võõraks peetud, pole mitte üsna omane ehk oma.

HEIDI RIFK

Ajaloomuuseumi uue näituse tegijad on püstitanud küsimuse, kas see, mida siiani on Eesti ajaloos ja kultuuris võõraks peetud, pole mitte üsna omane ehk oma. Kes olid/on need rahvakillud, kes on eestlastega kõrvu sel maal elanud? On nad omad või võõrad? Nii nagu Eesti ajaloo diskursuses sageli kasutatud kujundiga „meie ja nemad“, „omad ja võõrad“, seab ka see näitus kahtluse alla ühe rahvuse keskse ajalookäsitluse ning annab vaatajale ainest mõelda märksa kirjumast Eesti ühiskonnast. Ei, näitus pole sugugi multikultuurilisuse ja globaliseerumise ühekülgne kiidukõne. Kuraatorite Timo Aava ja Krista Sarve eesmärk on olnud pigem mitmerahvuselise ühiskonna (mida ju kõik ühiskonnad ongi) korralduse ning eri kultuuride kooseksisteerimise kohta küsimusi tõstatada, mitte anda lihtsaid, mustvalgeid vastuseid.

See, et just ajaloomuuseum võttis ette teha näituse Eesti kultuuriomavalitsusest, ju ei üllata. Kunagise baltisaksa provintsiaalmuuseumi järelkäijana on tal peaaegu et moraalne kohustus käsitleda varsti saja-aastaseks saavat ja Eesti riigile tollal suure rahvusvahelise tunnustuse toonud kultuuriautonoomia ideed ja praktilist teostust. Näitusele lisab väärtust, et selle taga on põhjalik teadustöö. Nimelt on Timo Aava, üks kuraatoritest, käsitlenud hiljuti Viini ülikoolis kaitstud dissertatsioonis mitte­territoriaalset autonoomiat ideedeajaloolisest perspektiivist.¹

Mitmerahvuselise Eesti näitus Maarja­mäe lossis ei alga mitte 1925. aastaga, mil kultuuriomavalitsuse seadus Eestis vastu võeti, vaid hulk aega sellest varem, nimelt sisemiselt podisevast Austria-Ungari impeeriumist ning sellest, kuidas kultuuriautonoomia põhimõte üldse eesti rahvuslikult mõtlevate poliitikuteni jõudis. Näitus on jaotatud kolmeks teemaks eri ruumi osades: esiteks kultuuriautonoomia idee sünd Euroopas ja selle vastukaja Eestis, teiseks kultuuriomavalitsuse seaduse vastuvõtmine ja praktiline elluviimine ning lõpuks sakslaste ja juutide kui kultuuriomavalitsuse rakendajate haridus- ja kultuurielu 1920. ja 1930ndate Eestis.

Kuigi hindan kõrgelt näituse ideed ja teostust, tabab minu esimene, pigem marginaalne kriitikanool tutvustusteksti pihta näitust alustava esemekapi kõrval. Nelja suurema etnilise vähemuse ehk sakslaste, rootslaste, venelaste ja juutide Eesti alale asumise lugu oleks võinud palju suurema tähelepanu all olla. Näib, nagu eeldanuksid näituse tegijad, et külastajale on niigi ilmselge, millal näiteks mainiti esimest korda siinsetes ürikutes juudi nime või millal ja miks hakkasid rootslased asustama Eesti rannikualasid ja saari.

Näituse esimeses osas arutletakse ideetasandil: kus sündis mitteterritoriaalse autonoomia mõte, milliseid probleeme pidi see lahendama, kuidas debateerisid selle üle eestlased? Kultuuri- ehk mitteterritoriaalses autonoomias nägid ühes riigis elavate rahvaste rahumeelse kooseksisteerimise lahendust Austria sotsiaaldemokraadid Otto Bauer (1881–1938) ja Karl Renner (1870–1950). XIX ja XX sajandi vahetusel ägas Austria-Ungari impeerium oma paljude rahvusrühmade vaheliste kon­fliktide käes ning vaja oli leida lahendus, mis rahuldaks vähemuste soovi end kultuuriliselt teostada, ent hoiaks impeeriumi koos. Baueri ja Renneri ideedest said innustust ka ärksamad eestlased, kes otsisid suveräänset teed Vene impeeriumis. Revolutsioon Venemaal ja maailmasõja lõpp avasid aga eestlastele hoopis teistsugused võimalused.

Siiski ei unustanud eesti juhtivad poliitikud kultuuriautonoomiat, vaid panid selle kirja oma riigi sünnidokumentidesse. Juba 1918. aasta manifestis Eestimaa rahvastele (pangem tähele sõnastust!) antakse lubadus kindlustada vabariigi piirides elavate rahvusvähemuste, s.o venelaste, sakslaste, rootslaste, juutide jt rahvuskultuurilise autonoomia õigused. Eestlased, kes olid veel üsna hiljuti kannatanud Vene impeeriumi ja kohaliku baltisaksa eliidi võimu all (1905. aasta revolutsiooni sündmused olid ju veel värskelt meeles), mõtlesid aktiivselt sellele, kuidas oma tulevases riigis rahvuste küsimus arukamalt lahendada. Ka kutsuti 1918. aasta Ajutise Valitsuse koosseisu Vene, Saksa ja Rootsi rahvusasjade ministrid ning esimene, 1920. aasta põhiseadus oli rahvusvahelises pildis ainulaadne: seal olid üsna üksikasjalikult lahti kirjutatud vähemuste õigused ja nende tagamine kultuuriautonoomia raamides. Seejuures meenutagem Euroopa konteksti, kas või seda, kuidas Balkani riikides samal ajal vähemusrahvuste küsimust lahendati, nt rahvaste ümberasustamine Thessaloníkis või noortürklaste marurahvuslik poliitika endise Osmanite impeeriumi aladel.

Tagasi näitusesaali. Seejärel suunatakse külastaja 1920ndate keskpaiga aega ja ruumi, mil kultuuriomavalitsuse seadus vastu võeti. Esimesele kahele ruumiosale lisavad pidulikkust tuppa toodud kased – võeti ju vastu riigi rahvastevahelisi suhteid oluliselt mõjutanud seadus. Riigikogus käis tuline arutelu, kas Võnnu all võidetud iidsetele vaenlastele, baltisakslastele, on ikka tarvis nõnda laialdast kultuuriautonoomiat? Kostis hääli, et sakslased võivad hakata kultuuriautonoomia raamides looma väikest suletud oma riigikest Eesti Vabariigi sees. Arutleti ka võimalike võitude üle, kui anda vähemusrahvastele laialdased õigused oma kultuuri ja emakeelse hariduse tagamiseks.

Sellegipoolest kaalusid pooltargumendid kahtlused üles ning kultuuriautonoomia seadus võeti peaaegu kuus aastat pärast Asutava Kogu kokkutulekut 12. veebruaril 1925. aastal vastu. On väidetud, mis viga oli eestlastel vähemustele eriõigusi tagada, kui põhirahvusena moodustasid nad ligi 90% kogu rahvastikust. Sellel väitel on mõnevõrra alust küll, sest nagu rahvastikuteadlane Kalev Katus on kinnitanud: mida ühtsem ja tugevam on põlisrahvastik, seda edukamalt põlistuvad ehk lõimuvad vähemused ühiskonda.² Ajaloost on näiteid küll, kuidas mitmest suurest rahvusrühmast koosnevad riigid ei suudagi lõpuks rahumeelselt toimida, näiteks oli tšehhidel suuri raskusi Sudeedimaal sakslaste lõimimisega.³

Oli muidki tegureid, mis mõjutasid kultuuriautonoomia seaduse vastuvõtmist, kuid peamine on see, et ühelt poolt tegid baltisakslased eesotsas Ewald Ammende (1893–1936) ja Werner Hasselblattiga (1890–1958) edukat lobitööd ning teiselt poolt toetas plaani eesti poliitikute soov vastu tulla. Verstapostiks võib siin pidada saksa partei esindajate ja Jaan Tõnissoni kui „kõige suurema autonoomiaseaduse vastase“ kompromissi, mille järgi kultuuriomavalitsuse võim piirdus vaid oma rahvusrühma kultuuri- ja haridusküsimustega (millele nimetuski viitab).⁴ Seeläbi oli maandatud risk, et kultuuriomavalitsuse kaudu võiks mõni vähemusrühm oma poliitilisi eesmärke täitma hakata (halvimal juhul irredentismi kalduda). Juba aprillis esitasid baltisakslased valitsusele avalduse kultuuriomavalitsuse ellukutsumiseks.⁵ 1926. aastal asutasid Eestimaa juudid sakslaste sõiduvees oma kultuuriomavalitsuse.⁶ Sakslased ja juudid olidki ainsad, kes seda seadust rakendasid.

Ka venelastel ja rootslastel oleks olnud õigus kultuuriautonoomiale, sest seadus nägi ette, et kultuuriomavalitsuse võib asutada rahvusrühm, kui inimesi on vähemalt 3000. Põhjusi, miks nad selleni ei jõudnud, näitusel ei mainita. Arusaadavalt on näituse kese kultuuriomavalitsus ja seda rakendanud rahvusrühmad, kuigi seetõttu ei saa teada, kas sakslastel ja juutidel oli oma kultuuri säilitamiseks ja rahvusrühmana ellujäämiseks kultuuriautonoomiat rohkem vaja kui teistel (elasid nad ju erinevalt rootslastest ja vanausulistest venelastest hajutatult üle riigi)? Või olid vaid nemad võimelised kultuuriomavalitsust asutama ja üleval pidama (kui pidada silmas rahvusrühmasisest distsipliini ja liikmete võimekust kultuurimaksu tasuda)?⁷

Historiograafias on Saksa Kultuuromavalitsus küllaltki palju tähelepanu leidnud⁸, kuid juutide vaatenurka on märksa vähem käsitletud. Varju on jäänud ka teadmine, kui kõrgelt juudid kultuuriautonoomiat tegelikult hindasid: tänu väljenduseks lisati Eesti Vabariik juutide „Kuldsesse raamatusse“. Ka asutati Tartu ülikooli juurde 1934. aastal judaistika õppetool ja näituselt võib leida Albert Einsteini ülikooli rektorile saadetud toetuskirja, kus ta tunnustab seda kui eeskujulikku rahvusliku tolerantsuse näidet.

Sellegipoolest muutusid 1930ndate natsionalismi lainel valjemaks kultuuriautonoomiat kritiseerivad hääled. Autoritaarne võim Eestis seadis mõningaid piiranguid vähemustele, nt rahvusliku enesemääramise piiramise ja uue keeleseadusega. Viimase näiteks on näitusel välja pandud Juudi Kultuuromavalitsuse pitsatid, mille kujunduse muutus 1920. – 1930. aastatel väljendab sümboolselt riigi vähemuspoliitikat. Kuraatorid ei jäta saladuseks kultuuriautonoomia ühe häälekama eestkõneleja Werner Hasselblatti hilisemat natsionaalsotsialismimeelsust ega koostööd Saksa okupatsioonivõimudega. Kõigele vaatamata jäi Konstantin Päts, kes oli 1918. aastal vabariigi ühe loojana seisnud mitmerahvuselise Eesti eest, lõpuni kindlaks oma vähemuspoliitikale ning kultuuriomavalitsused tegutsesid kui parlamentarismi oaasid edasi kuni Nõukogude okupatsioonini.

Näituse lõpus siseneb külastaja privaatsesse salongilikult kujundatud linnakodaniku koju, mille seinu kaunistavad siinsete juudi ja saksa kunstnike tööd ning kohvilaual lebavad juudi kirjanike raamatud – viide vähemuste suurele panusele Eesti kultuuri. Siin saab tutvuda vähemuste koolielu korraldusega, mis oligi kultuuriomavalitsuse tähtsaim ülesanne, ning kuulata Eesti juutide ja sakslaste mälestusi nooruspõlvest ja kooliajast, näiteks sellest, kuidas pidi tulevane kunstnik Siima Škop juudi tüdrukuna koolis enda eest seisma.

Rännakul läbi suurte lennukate ideede, praktilise poliitika ja sügavalt isiklike lugude saab külastaja kirju, mitmekesise ja vastuolulise pildi Eesti ühiskonnast kahe suure sõja vahel. Sakslaste, juutide ja eestlaste vaatenurkade toel on näituse tegijatel edukalt õnnestunud tuua sugugi mitte lihtne ja üheselt mõistetav teema näitusesaali. Olen veendunud, et arutelu, kuidas eri rahvad saaksid rahumeelselt ja üksteist austades elada riigis, mida nad kõik oma koduks peavad, on taas päevakohane. Praegused sõjad Euroopas ja Lähis-Idas sunnivad jälle rahvastevahelise vaenu ja konfliktide maandamiseks leidma vähemuspoliitikas uusi (või vanu ja juba järele proovitud?) lahendusi.

1 Timo Aava, Minorities and the State. Non-Territorial Autonomy in Estonia in the Late Tsarist and Interwar Periods. Dissertatsioon. Viin, 2023.

2 Kalev Katus, Rahvus ja rahvusvähemus. Rmt: Eesti rahvaste raamat. Rahvusvähemused, -rühmad ja -killud. Koost ja toim Jüri Viikberg. Eesti Entsüklopeedikirjastus, 1999, lk 404.

3 Vt nt Philipp Ther, The Dark Side of Nation-States. Ethnic Cleansing in Modern Europe. Inglise keelde tlk C. Kreutzmüller. Berghahn Books, New York, Oxford 2016.

4 Soome ajaloolane on eritlenud Eesti kultuuriautonoomia sündi. Vt Kari Alenius, The Birth of Cultural Autonomy in Estonia: How, Why, and for Whom? – Journal of Baltic Studies 2007, kd XXXVIII, nr 4, lk  445–462.

5 Vt eesti ajaloolase põhjalikku käsitlust: Kaido Laurits, Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925–1940. Monograafia ja allikad. Rahvusarhiiv, 2008, lk 290.

6 Anton Weiss-Wendt, Thanks to the Germans! Jewish cultural autonomy in interwar Estonia. – East European Jewish Affairs 2008, kd XXXVIII, nr 1, lk 89–104.

7 Kultuurautonoomia käsitlust Eesti rootslaste vaatenurgast vt Mart Kuldkepp, The Estonian Swedish National Minority and the Estonian Cultural Autonomy Law of 1925. – Nationalities Papers 2022, kd L, nr 5, lk 923–941.

8 Vt nt David J. Smith ja John Hiden, Ethnic Diversity and the Nation State. National cultural autonomy revisited. Routledge, London, New York 2012; David J. Smith, Estonia: A Model for Inter-War Europe? –

Ethnopolitics 2016, kd XV, nr 1, lk 89–104.