Kuidas teadusloomet avalikkusele mõistetavaks teha?
Teadlane-õppejõud peab eeldama, et sihtgrupid ei pruugi mõista valemeid, verbaalset kommunikatsiooni ega ka teadusartiklite tehnilisi jooniseid. Teadmistepõhisuses on suur potentsiaal, mis on kirjas mitmetes dokumentides, kuid elu ei vii edasi dokumendid, vaid inimesed. See õnnestub seda paremini, mida paremini mõistavad üksteist need, kes on plaanid välja mõelnud, ning need, kes on seatud neid ellu viima. Kõnelen siin teadusloomest kui inimtegevuse vormist, mille puhul mingis kindlas märgisüsteemis on talletatud empiiriliste faktide organiseeritud kogum, millel on kindel autor. Erinevalt näiteks ilukirjandusest, kus on lubatud fiktsioon, on teadusloome puhul enamasti reeglite osas teatavad kokkulepped. Mõistet teadus pean ühes kindlas tähenduses teadusloome sünonüümiks, kuid eelistan siin seda mitte kasutada, kuna teadusest kiputakse kõnelema ka kui ideoloogiast, vahel seda mütologiseerides või demoniseerides. Jättes kõrvale olupoliitilised mõõduvõtmised nii organisatsioonide vahel kui ka nende sees vaatlen olukorda, kus kõigil osapooltel on siiras soov omavahel senisest paremini suhelda: potentsiaalseid suhtluspartnereid ei käsitleta siin rivaalidena, kes püüavad üksteist üle kavaldada või partneri initsiatiivi blokeerida. Just sellistes ideaalolukordades peaks olema võimalik olulisemate arengudokumentide ellurakendamine. Teadusloome rakendamisega seotud ootuste ning teaduse prioriteetide ja suundumuste valikut, käekäiku ja väärtustamist mõjutavad peale teadlaste endi ka arendajate, projekti- ja programmijuhtide, arengu- ja rakenduskavade ning strateegiate koostajate, eri taseme administraatorite, ministeeriumiametnike, auditeerijate, kontrollide ja hindajate ning seadusandliku ja täitevvõimu esindajate seisukohad. Kommunikatsiooni puhul peame arvestama sellega, et võtmerollis kolleegidel võib olla väga erinev taust ja kogemused, erinev mõtete struktureerimise stiil, rääkimata erinevast paradigmaatilisest taustast ja mõistetesüsteemidest. Kui pingutame, selleks et mõista, kuidas võiksid mõelda ja toimida meie suhtluspartnerid, teeme suure sammu hea kommunikatsiooni poole.
Mudelipõhine realism – võti teadusloome mõistmiseks
Kosmoloog Stephen Hawking on oma 2010. a raamatus „The Grand Design” tänapäeva teaduse lähenemist maailmale käsitlenud kui mudelipõhist realismi. Hawking küsib: „Mis on reaalsus?” ja toob näiteks Milano lähedal asuva Monza linna volikogu otsuse 2004. aastast, millega keelati kuldkalade hoidmine kerakujulistes klaasanumates. Üks linnavalitsuse liikmeid põhjendas otsust väitega, et kuldkala jaoks on piinarikas talle avanev moonutatud pilt väljaspool klaasanumat asuvast reaalsusest, mille tekitab klaasanuma kumer sein.
Hawking küsib, mille poolest on meie tajutav pilt maailmast kuldkala tajutavast tõesem või õigem, ning leiab, et ega olegi: ehkki kuldkalale paistavad kõik need jooned, mida meie tajume sirglõikudena, kõverate kaartena, saaks kuldkala positsioonis olev inimene luua sama adekvaatse mudeli, kui seda saaks teha mõni teine inimene nelinurkses toas. Ka selle mudeli järgi on võimalik koostada geomeetrilisi seoseid ja võrrandeid, mille põhjal saab prognoosida objektide liikumist. Hawkingi vaate kohaselt ei ole ka Ptolemaiose geotsentrilise Päikesesüsteemi mudeli võrdlemisel Galilei heliotsentrilise mudeliga võimalik öelda, kumb on õigem, kuid Galilei mudelit võib pidada lihtsamaks ja elegantsemaks. Seega, vastupidi tavaarusaamale ei ole tänapäeva teaduse roll kuulutada või kaitsta ainuvalitsevat teaduslikku tõde, vaid pidevalt täiendada mudelite varasalve, et pakkuda rikkalikke võimalusi tajutava maailma kohta käivate hüpoteeside püstitamiseks ja kontrolliks.
Hawkingi järgi on heal mudelil järgmised omadused: (1) mudel on elegantne, (2) sisaldab vähe suvalisi või mugandatavaid elemente, (3) üldistab ja selgitab kõiki teadaolevad vaatlustulemusi ning (4) võimaldab teha detailseid tulevikuprognoose, mille põhjal on võimalik mudelit ümber lükata või falsifitseerida, kui uued andmed sellega ei klapi.
Hawking möönab, et need kriteeriumid on subjektiivsed. Elegantsus viitab teooria esitlusviisile, kuid see on seotud ka mugandatavate elementide puudumisega, kuna kokkuklopsitud teooria ei ole kuigi elegantne.
Seega tunduvad Hawkingi mudeli headuse kriteeriumid olevat Karl Popperi vaimus. Samal ajal ei soovita Hawking kindla probleemi lahendamiseks parima mudeli leidmisel kõiki teisi kõrvale heita. Just lubatud mudelite paljusus tõotab luua dialoogivõimaluse eri koolkondade vahel, samuti ka teadusliku mõtlemise ja n-ö tavamõtlemise vahel.
Süsteemne versus assotsiatiivne mõtlemine ja kommunikatsioon
2002. aasta veebruaris avaldas Akadeemia Peter Hoyningen-Huene artikli „Teaduse süstemaatilisus”, kus märgitakse, et teaduslik mõtlemine ei erine tavamõtlemisest, kuid on süsteemsem, paremini korrastatud. Mulle tundub, et mõtlemise mehhanismide üle arutlemine on ilma empiirikata spekulatiivne, küll aga saab kõnelda kommunikatsiooniprobleemist näiteks teadlase-õppejõu ja eri sihtrühmade vahel.
Teadlasele peamisteks kommunikatsioonipartneriteks on tema eriala teadlased, kes on endale asja selgeks teinud ning kelle puhul võib eeldada, et kõik mõtlevad sama süsteemselt ja loogiliselt kui tema. On inimlik, et teadlane hindab eelkõige neid kolleege, kes on vaeva näinud, et tema tööst aru saada, sest see mõjub lugupidamisavaldusena tema tööle või valdkonnale, millega ta tegeleb. Ka teadlastel endil, vaatamata teadlaste hulgas levinud süsteemsele mõtlemisele, pole alati lihtne kõnelda teise eriala asjatundjatega.
Olles ise olnud teadusliku mõtlemise poolt „rikutud”, ei suutnud ma esmalt mõista, miks mõned põhiõppe tudengite vastused vahel kummalised tundusid. Kõige lihtsam on mõelda, et aine on lihtsalt õppimata, veidi keerukam, et oleks saanud ehk paremini õpetada ning peaaegu kättesaamatu on arusaam, et erialal erudeeritud õppejõu ja tudengi jaoks võivad uue info mällu talletamise ja sealt ammutamise mehhanismid olla erinevad.
Kord õpetasin ajaloolise geoloogia kursuse raames veidi ka kosmoloogia põhitõdesid, sh universumi vanuse ning kosmiliste objektide kauguse hindamist, muu hulgas ka koolifüüsikast tuntud asju nagu Doppleri efekt ja punanihe. Kursuse raames oli juttu ka Devoni liivakividest kogu maailmas, mida tähistatakse terminiga Old Red. Algul olin jahmunud, kui eksamil sain vastuseks, et Old Red peaks olema punanihe. Alles hiljem sähvatas mul mõte, et assotsiatiivsete seoste loomine – antud juhul mõlema nähtusega seostuva omaduse „punane” kaudu – on viis, mille tudengi mälu talle ette söötis ning mida tudeng ka viimases hädas kasutas. Võib arvata, et vähemalt osaliselt toimib nii ka mälumängurite mälu, leides mingi, nt assotsiatiivse viisi, kuidas organiseerida suurt hulka algselt seosetut infot.
Autismi kogenud Colorado ülikooli õppejõud Temple Grandin on 1997. aastal kirjeldanud oma taju: tal ei ole verbaalseid mõtteid; kõik mõtted on piltide kujul ning peaaegu kogu mõtlemine on assotsiatiivne: http://www.grandin.com/references/thinking.animals.html. Teiseks tähelepanekuks on, et nii loomadel kui autistidest lastel on selgeimalt väljendunud emotsiooniks hirm, mida kutsub esile ootamatus kas võõraste helide, ootamatu valguse või isegi peegelduse näol.
Selline üldistamine on küll spekulatiivne, kuid sellist hirmu – ehmatust – oleme kõik kogenud.
Turvatunde tagamine tundub olevat iga pingevaba kommunikatsiooni eeldus. Laiemas perspektiivis võidakse tajuda ohtu turvatundele ka harjumuspärase elukorralduse ja -rütmi häiringute puhul. Ka keerukalt väljendatud teemad, mis jäävad talupojatarkuse kontekstis arusaamatuks, teevad umbusklikuks, kuna selline kommunikatsiooni vorm ei ole harjumuspärane ega mõistetav. Kuna kommunikatsiooni võtmed on siin teadlaste käes, siis tuleb ilmselt sellistel puhkudel rohkem vaeva näha.
Nendel tähelepanekutel tundub olevat meie igapäevase suhtluse jaoks väga palju olulisi rakendusi. Teadlase-õppejõu üks suur ülesanne on mõista, et suur osa nende sihtgruppe ei pruugi mõista valemeid, verbaalset kommunikatsiooni ega ka teadusartiklite tehnilisi jooniseid.
Pildilise info töötlemine ning spetsiaalsed sihtgruppi arvestavad visuaalsed esitlused, mis annavad lihtsalt, kuid piisavalt täpselt edasi seoste ja protsesside olemust, tundub olevat siin üks paremaid lahendusi. Efektiivseks kommunikatsioonivahendiks võib seega olla ausalt, täpselt ja leidlikult esitatud visuaalne informatsioon (kasutamata pildiinfo võimu kallutatud kommunikatsiooniks või teatud huvigruppide propagandaks).
Samuti tundub mulle loogiline, et kiire assotsiatiivne seostamine on evolutsiooniliselt oluline, valdav nii vermimise ajal esimesel eluaastal, samuti ka veel vähe formaalselt koolitatud lastel. Kui ennast jälgime, võime veenduda, et kasutame ka teadlastena assotsiatiivsete seoste loomist pea kõikjal. Ühelt poolt on see osa loovusest, sest olen veendunud, et originaalsed hüpoteesid ei sünni kaua ja järjekindlalt deduktiivset analüüsi teostades, vaid pigem assotsiatiivsete sähvatustena. Järjekindel ja loogiline peab olema aga hüpoteesi kontroll ning teaduspublikatsioon.
Kokkuvõte
Kommunikatsioonile võib olla abiks, see kui (1) teadlased püüavad mõista, et nende sihtgrupid võivad mitte tabada nende jaoks tuntud abstraktsete seoste struktuuri, vaid võivad seoseid assotsiatiivselt omandada ja ise seoseid luua; (2) sihtgrupid püüavad suhtuda teadlaste infosse eelarvamusteta heatahtlikult ning rakendada tervet mõistust oma parema äranägemise järgi ning (3) kommunikatsioon on kõigi suhtluspartnerite poolt aus, parimat mõistmist taotlev ja eelarvamusvaba ning seda tajutakse partnerit austava ja usaldusväärsena.