Kuidas ületada stagnatsiooni?

Inimarengu aruande eestvedajad Marju Lauristin, Mati Heidmets, Raivo Vetik ja Erik Terk arvavad, et töötav mudel eeldab loovat poliitikat.

Valle-Sten Maiste

Meie poliitikutel ja meedial on kalduvus põhjalikumat ühiskonnaanalüüsi ignoreerida. Visegrádi maadel või Sloveenias Clemens Bucheni, Béla Greskovitsi jt tehtud Ida-Euroopa arengu võrdlevatest käsitlustest, mis on Eesti suhtes kriitilised, me oma eduloo mullis ei räägi ega vaevu nendega polemiseerima. Koguni IMFi karmist hukkamõistust meie buumiaastate majanduspoliitikale oleme lihtsalt mööda vaadanud. Vaid Mark Adomanise ja Paul Krugmani pigem viimistlemata blogipostitustele on president üleõla reageerinud. Kas Eesti otsustajad ja meedia ei ole kuidagi eriliselt kurdid sotsiaalteaduste ja ühiskonnakriitika suhtes?

Marju Lauristin: Jutt „eduloo mullist” on nüüdseks küll aegunud, pigem domineerib vähegi tõsistes diskussioonides mure stagnatsiooni pärast ja vajadus uue arengumudeli järele. Eks sellele on kaasa aidanud ka EIA, kus nii majandusmudeli kriitika kui ka stagnatsioon tulid jutuks mitu head aastat varem, kui nendest sai ajakirjanduslik teema. Juba üle-eelmine EIA tõi kõnepruuki „hangumise mõiste. Ja seekordse EIA püüd jõuda kriitikast kaugemale ning pakkuda ka mõningaid teid hangumise ületamiseks on samuti paar sammu ees praeguseks üldiseks saanud arusaamast. Küsimus pole enam teadmatuses sellest, kust king pigistab, vaid julguse ja tahte vähesuses muutusi ette võtta. Ja siin ei saa sotsiaalteadlased aidata.

Raivo Vetik: Otsustajate ja meedia toimimise motiivid sõltuvad nende positsioonist sotsiaalsel väljal. Erilist kurtust ja rumalust või ka julguse puudumist ma siin ei näe, pigem on tegu positsioonidest tulenevate huvidega. Kui meedia on erakätes, huvitab teda eelkõige kasum. See on loogiline ja selles ei ole iseenesest midagi halba, turumajandus ongi kasumile üles ehitatud. Kui kasumit toovad skandaal, meelelahutus ja klikid, siis toodetakse tekste, mis toovad klikke. Kõik muu tuleb teises järjekorras, kuid sageli teise järjekorrani ei jõuta. Ka poliitikute puhul pole üldjuhul tegemist rumalusega, vaid oma huvi järgimisega. See, mida arvatakse Krugmani majanduspoliitilistest ideedest, sõltub poliitiku ideoloogilisest positsioonist: vasakpoolsetele on ta oma, parempoolsetele võõras. See, et Bohle ja Greskovitsi hiljutist raamatut kapitalismi arengu kolmest vormist ja eriti Balti riikide neoliberaalse majandusmudeli kriitikat ei ole Eestis arutatud, on muidugi kivi meie vasakpoolsete parteide kapsaaeda. Nad saaksid sealt tõepoolest andmeid ja argumente, mida on võimalik enda huvides ära kasutada.

Filosoofia mõju pidavat ilmnemagi hiljem ja kaudteid pidi. Ühiskonnateadused on ehk päevakajalisemad. Milline peaks olema EIA tüüpi tekstide toime ning kuidas hindate EIA resonantsi ja mõju meie ühiskonnas?

Erik Terk: Teeb tõesti tigedaks, et suurt osa EIA kaante vahel olevast jutust on ju ühel või teisel kujul aetud väga pikka aega, aga reaalseid poliitilisi samme, mis võiksid olukorda muuta, on astutud vähe. EIA väljaannete majandusosades on küsimus, kuidas liikuda rahvusvahelistes väärtusloomeahelates ülespoole, juba „habemega teema, mille osas uuesti sõna võtta tundub piinlikki. Reegel, et ellu viiakse vaid need asjad, mida toetab konkreetne grupihuvi, ja teisi blokeeritakse, kehtib vaid osa teemade puhul. Näiteks maksupoliitika muutmise katsetel on tõesti ideoloogiline plokk ees. Üldiselt olen ma nõus Marju Lauristini väitega, et meie eduloo mull ei ole enam nii suur blokaator kui vahepeal ning tõsised diskussioonid käivad praegu juba selle ümber, kuidas stagnatsiooni ületada. Ometi ei ole ma kindel, et kõikide erakondade seltskonnad ja riigiametnikud selle üle arutavad. Strateegia, ideoloogia või poliitikate uuendamise süsteem ei toimi meil korralikult. Domineerib pigem mingi mehaaniline administreerimine. Lähtutakse sellest, et meil on niikuinii eelarves vähe raha, kiiruga kokku lepitud koalitsioonilepingutes on mingi arv meetmeid, mis on sinna parteide valitsussetuleku eeldusena sisse kirjutatud ning muid ei jõua niikunii rahastada. Sealt edasi tulebki juba kirutud Exceli tabeli loogika, mille tagant on strateegia kadunud.

Vetik: Sotsiaalteaduse eesmärk on anda sisend nii ühiskonna erinevatele toimijatele kui ka poliitika kujundajatele. Muidugi meile meeldiks, kui sotsiaalteadlaste uuringutel oleks suurem mõju, aga selle pärast ma nii väga ei muretseks. Pigem eeldangi, et ühiskond ja poliitikud võtavad sealt selle, mida peavad vajalikuks. Neile pole oluline mitte mingi hüpoteetiline universaalne tarkus, vaid oma asjade edendamisel kasutatav praktiline tarkus. Muretsemiseks oleks põhjust, kui usuksime, et sotsiaalteadus toodab ainuõiget tõde, mille kõik peavad kohustuslikus korras omaks võtma.

Lauristin: Mina siiski pean sotsiaalteadlasena oluliseks eristada teaduslikult tõendatud seisukohti ideoloogilistest uskumustest. Olen püüdnud seda teha ka oma esinemiste ja artiklite puhul. Selge see, et ka sotsiaalteadused muutuvad ajas, lisanduvad uued teooriad ja andmekogumise ja -töötlemise võimalused, kuid püüd tõese teadmise poole jääb. Vähemalt peaksime uuringute põhjal suutma ette öelda või siis vähemalt seletada, kuidas ja mispärast üks või teine majanduslik, demograafiline või institutsionaalne muutus mõjutab inimeste hoiakuid, suurendab või vähendab tõrjutust, kujundab poliitilist käitumist.

Selles mõttes on EIA minu meelest ikkagi eeskätt hariv ettevõtmine, mis peaks aitama Eesti ühiskonnal iseennast paremini mõista ning analüüsida ja poliitikutel oma valikute tagajärgi ette näha või kriitiliselt hinnata. Oleme toimetajatena EIA autoritele südamele pannud, et nad näeksid kirjutades adressaadina peale oma kolleegide ajakirjanikke, poliitikuid, lihtsalt aktiivseid ja mõtlevaid inimesi. EIAt oleme mingis mõttes kokku pannud ka õpperaamatuna, mida saaksid kasutada nii üliõpilased, gümnasistid kui ka ühiskonnaainete õpetajad. Kui jälgida EIA viidatavust ajakirjanduses ja avalikes arutlustes ning kui on teateid EIA kasutamise kohta koolis, oleme oma adressaadid suures osas tabanud.

Mati Heidmets: Minu kogemus ütleb, et kõige aktiivsemad kasutajad on tudengid, siis tulevad poliitikud, ajakirjanikud jm. Lugejate reaktsioonidest paistab sageli välja üldteada psühholoogiline seaduspära, et inimene nopib tekstist välja selle, mida ta juba varem usub, mitte ei kohenda oma uskumusi selle järgi, mis kirjas on. Eriti kui ka autor sellist lähenemist soosib esitades suure hulga andmeid, kuid pakkumata selgitust või mõtestust. Selleks, et „loen välja selle, mida niikuinii usun” efekti vähendada, tuleks järgmiste EIAde puhul andmete-interpretatsiooni suhe rohkem tasakaalu viia interpretatsiooni osa tugevdades.

Piir ideoloogiliste ja huvipõhiste ning ratsionaalsete, analüüsi tulemusena sündinud otsuste vahel on küllap hägune ja kummagi osakaalu keeruline määrata. Ometi, nt meie ettevõtete reinvesteeringute tulumaksuvabastus on olnud selgelt ideoloogia ja erahuvipõhine otsus, mis püsib, majandus seisku või taand­arenegu. Kas oskate tuua häid näiteid, kus analüüs on ideoloogiliste uskumustega rüütatud erapoolikutest huvidest üle käinud?

Lauristin: Kõik poliitilised valikud on laias mõttes ideoloogia- ehk viisakamalt öeldes väärtuspõhised. Sotsiaalteaduslik analüüs peaks andma mõtteainet erineva ideoloogiaga lugejatele. EIA põhineb suurel määral rahvusvahelistel statistilistel võrdlustel, mida vaadates Eesti tugevad ja nõrgad küljed hästi välja paistavad. Aga ka statistikat saab näha eri moodi, nagu tuntud ütlus pooltäis ja pooltühjast klaasist tõendab. Omamoodi kurioosne näide on eelviimane EIA, mida toonane peaminister Ansip teatavasti kiitis kui reformierakonna poliitika õigsuse tõestust, märkamata EIAS toodud kriitilisi järeldusi.

Vetik: Reeglina asuvad poliitikud ja sotsiaalteadlased eri väljadel ja ei saa rääkida, et üks käib teisest üle. Mõlemad valdkonnad on suhteliselt suletud maailmad, mille vahel otsene kokkupuude puudub. Ühe välja sees on ideoloogia ja ratsionaalsuse ühemõtteline eristamine tõepoolest problemaatiline. See eeldaks mingi erilise „universaalse” subjektipositsiooni olemasolu sotsiaalsel väljal. Ent mis tahes sotsiaalne väli koosneb ainult erinevatest subjektipositsioonidest, mille keskne defineeriv tunnus ongi erinevus. Universaalselt sobivad lahendused on võimalikud võib-olla tehnilistes küsimustes, kuid mitte poliitilistes. Kui mõni poliitik väidab, et tema pakutud lahendus on universaalne, siis on tegemist hegemoonia taotlusega. Eesti neoliberaalne majanduspoliitika isegi tingimustes, kus see toob rohkem kahju, kui kasu, on hea näide hegemoonia kohta.

Kuidas on jõutud EIA väljaannete teemavalikuni?

Lauristin: EIA tegijate ja teemade valik algab peatoimetaja määramisest. Iga peatoimetajaks pürgija pakub välja oma teemad ja autorkonna, kusjuures teatud raamiks on ÜRO algatatud inimarengu aruannete rahvusvaheline formaat. Igal autoril on omakorda võimalus oma teemat arendada, toetudes oma uurijakogemustele ja huvidele. Mingis mõttes on EIA ju ka Eesti sotsiaalteaduste aastaraamatu taoline seeriaväljaanne, kus püüame diagnoosida Eesti ühiskonna seisu. Ühtlasi on oluline, et iga kord oleks pakkuda mõni uus vaatenurk või originaalne andmestik. On teemasid, mida on eri kandist vaadeldud korduvalt, nagu näiteks majandusinnovatsioon, venekeelne vähemus, sotsiaalne ebavõrdsus, tervis, haridus. On neid valdkondi, mis tõusevad esile kas seetõttu, et nende kohta on kogunenud värskemaid seisukohti ja andmeid, või on nad teenimatult kõrvale jäänud. Seekordses EIAs näiteks keskkond, keel, digikultuur. Iga kord oleme ka kogu meeskonnaga arutledes püüdnud sõnastada seda põhilist mõtet, mis ühendab kogu köidet.

Vetik: Seekordse EIA üheks keskseks valdkonnaks on poliitika kujundamine. Kui selle Eesti tulevikku otseselt puudutava teema üle arutavad autorid on oma uurimisobjekti n-ö esimese astme vaatleja positsioonis, siis antud peatüki toimetaja Georg Sootla on teinud Eesti oludes originaalse sammu ja võtnud endale teise astme ehk vaatlejate vaatleja positsiooni. Ta ütleb oma peatüki eessõnas otse välja, et näiteks riigireformi küsimuses on antud peatüki erinevate artiklite autorid erinevatel seisukohtadel, kuid tema peatüki toimetajana jätab lugeja enda otsustada, kumba positsiooni toetada. Mingeid juhtnööre universaalse tõe seisukohalt ei anta. Seda tüüpi lähenemine on palju viljakam, kui püüd peale suruda mingit ühtset vaadet Eesti riigireformile kogu peatüki raames. Need erinevad vaated kujutavad endast erinevaid Eesti ühiskonna kirjelduse keeli, mis eeldavad ja täiendavad teineteist. Meie üldteoreetilise lähenemise üheks aluseks on Juri Lotmani semiosfääri käsitlus, mis eeldab, et mis tahes keeruline süsteem peabki koosnema vähemalt kahest erinevast enesekirjelduse keelest ning nende interaktsioonist. Ma usun, et sellisel väljateoreetilisel lähenemisel on potentsiaali anda uus arenguimpulss kogu sotsiaalteadusele.

Vesteldes Eesti Koostöö Kogu juhi Teele Pehkiga jäi kõlama küsimus, kas EIA formaat vajaks uuendamist, multimeedia abil atraktiivsemaks muutmist, ilmumisintervall pikendamist. EIA austajana ei tahaks käsitluste tõsiduse ja põhjalikkuse osas küll järele anda. Arvamusfestivalil on uurimustel põhinevatest ettekannetest loobutud ja tugevasti meelelahutusega garneeritud programmi tuumaks on tarkade inimeste suuresti ette valmistamata jutumull. EIA vajaks küll kohati tühisõnalist kantseliiti välja juurida mõistvat keeletoimetajat, kuid EIAst enam võiks muutuda ühiskonna ja meedia süvenemistahe. Kuidas näevad oma ettevõtmise tulevikku EIA tegijad?

Lauristin: EIA võiks oma põhiformaadi siiski säilitada, kusjuures multimeedia abil interaktiivsust ja mitmekihilisust lisada on talle põhimõtteliselt võimalik, kui selleks saadakse lisaressurssi.

Heidmets: Järgmiste EIAde peale mõeldes tundub mulle, et sõnaühendis „inimarengu aruanne” võiks rohkem fookusse tõusta „Areng“. Ehk küsimus – kust tulek, kuhu minek? EIAd on olnud tublid pildistajad ja võrdlejad, pakkudes teadmist Eesti positsioonist maailmas kui ka meie lähinaabrite kontekstis. Arenguline analüüs on jäänud suhteliselt marginaalseks, eriti just võimalike arengusuundade ja -valikute läbikaalumise mõttes. Silmas pidades saabuvat Eesti Vabariigi 100. aastapäeva oleks vahva panna järgmiste EIAde fookusesse nii analüütiline tagasivaade meie arenguloole (Eesti võimekus ja eripärad nii ühiskonnana kui majandusena sajandi jooksul) kui ka meie võimalikud tulevikuvalikud.

Vetik: Tegelikult oli mul Pehkiga sama mõte, kui otsustasin poolteist aastat tagasi osaleda EIA peatoimetaja konkursil. Minu projektitaotluses on kirjas, et senised EIAd sisaldavad liiga palju kuiva arvurägastikku ning et selle asemel tahaks teha rohkem inimnäoga inimarengu aruannet. Tõsiteadus ei välista mängulisust ja tõlgendusvõimaluste paljusust. Soovisin kaasata sotsiaalteadlaste kõrval senisest enam humanitaare, nt mõni aasta tagasi ajakirjas Looming toimunud n-ö eksistentsiaalse Eesti debatis osalejad. Kui me räägime Eesti ja eestluse tulevikust, siis on just selle debati sõnum kõige tuumakam. Kahjuks läks EIA traditsioonilise sotsiaalteadusliku osa maht tugevalt üle ette antud piiri (200 lk asemel tuli 300 lk teksti) ning see idee ei realiseerunud. Aga tulevikus võiks küll mitmekesistada nii EIA autorkonda kui ka väljendusvahendeid.

Tänavuse aruande tugevaim külg näib olevat kultuurilise ja sümboolse kapitali tähenduse ja keskse koha rõhutamine üksikisikute, ühiskonna ja rahvaste edukäigus ning nende kasvatamisega seonduvate mitmete tahkude lahtirääkimine. Kultuuri ning hariduse teemad on leidnud leidlikku käsitlemist. Kas siin väljendub teatav põhjapanevam arusaamade ja vaatekoha muutus ühiskonna analüüsimisel või on tegu juhusega?

Lauristin: Kindlasti pole see juhus. Mulle tundub, et kogu Eesti areng on praegu jõudnud selle kriitilise punktini, mille on väga hästi sõnastanud Mathura eelmises Sirbis: „kas Eesti arengut hakkab määrama holistlik kultuuri- ja loodusekeskne lähenemine või jääb valitsevaks utilitaristlik ja tehnitsistlik suund”. Inimarengu käsitluse eestilik traditsioon on selgesti esimese suuna poolt.

Vetik: Kultuuriline ja sümboolne kapital on mõisted, mis on kriitilised senise peavoolus valitseva positivistliku lähenemise suhtes ja nende esiletoomine mitmete EIA autorite poolt väljendab tõepoolest teatud üldisemat nihet, mida oli märgata ka viimasel Eesti sotsiaalteadlaste aastakonverentsil Tartus. Siin tekib ka interdistsiplinaarse sünergia võimalus. Sotsiaalteadus saaks ära kasutada näiteks Tartu kultuurisemiootika ideestikku, kus ei peeta kultuuri puhul silmas mitte ainult kauneid kunste, vaid ka midagi enamat. Majanduses räägime me kultuuri võtmes loomemajandusest, riigiteaduses räägime me poliitilisest kultuurist jne. Kõigi nende suundade puhul käsitletakse kultuuri ühiskonna toimemehhanismina.

Terk: EIA väljaannetes pole majandust vaadatud omaette asjana, vaid ühiskonna ühe arengukomponendina seostes inimkapitaliga laiemalt, teadusega, haridusega, valitsemisega.  Seekord on majandust vaadeldud heaolu ja heaolupoliitika kontekstis ja ülioluline on ka see, et heaolu- ning sotsiaalpoliitikat ei vaadelda pelgalt kui raharaiskajat, vaid ka kui arengutõuke allikat.

EIAski võimendub ammu räägitu, et meie ülikoolid ja teadustegevus pole piisavalt praktilised. Miks meil siis ei ole niisugust pühendumist majanduse ja ekspordi vajadustele, nagu nt püsivalt kõrge majanduskasvuga Aasia tiigritel? Kas süüdlaseks on lakkamatut arendamist nõudev rahvuskultuur?

Terk: Viimane EIA näitas, et teaduse arenguga on ühtpidi hästi, doktoreid tuleb juurde, isegi raha on juurde tulnud, Eesti teadus rahvusvahelistub jne. Aga me ei suuda neid tulemusi pöörata selles suunas, et meie majandus muutuks piisava kiirusega teadmusmajanduseks ja ühiskond teadmusühiskonnaks.Võib vaielda, kuivõrd on häda innovatsioonisüsteemis ja kuivõrd selles, et ikkagi suurel määral allhankemajandusena funktsioneeriv Eesti majandus ei vajagi eriti ülikoolide sisendit. Tudengeid loomulikult vajatakse, aga teadmust ei taheta või ei osata kasutada. Ei tea, kas see on ülikoolide, majanduse või riigi süü. Efektiivset võimendust igal juhul ei ole.

Heidmets: Eks me ela omamoodi tehnoloogilise optimismi ajastul: paljud usuvad, et äpid, robotid ja patsiga poisid lahendavad kõik kohalikud ja globaalsed mured. Selles on midagi sarnast eelmise sajandi kuuekümnendatega, kui samuti iga nurga peal lauldi Marsil õitsevatest õunapuudest. See läheb üle. Muidugi on „kõva” haridust ja teadmist vaja, aga ilma „pehmeta“ jääb see abituks. Inseneriteadused oskavad vastata küsimusele „kuidas, küsimused „miks“ ja „kuhu“ jäävad paratamatult filosoofidele ja ühiskonnauurijatele.

Lauristin: Kunagi armastati korrata kuulsa tuumafüüsiku Rutherfordi ütlust, et ei ole midagi praktilisemat kui hea teooria. Kindlasti on Eestile vaja pühendumust majandusele ja ekspordi kasvule, kui tahame välja jõuda veel ikka suhteliselt vaese riigi seisundist. Ent Aasia riike vaadates ei mõista me, kui olulist rolli mängivad nende edus kultuurilised tegurid nii laias, väärtuste ja traditsioonide mõttes kui ka kitsas intellektuaalse ja esteetilise loovuse mõttes. Tänapäevase majanduse tootlikkus ei sõltu masinatest, vaid ajudest, inimeste loovusest ja avatusest uutele ideedele. Meil paraku ei saa majandusjuhid ja poliitikud sellest ikka veel aru ja kordavad tuimalt ajast ja arust tõdesid „kõvast” ja „pehmest” haridusest.

Tänavuse EIA üks sümpaatsemaid peatükke on Jelena Helemäe vaade venekeelse elanikkonna olukorrale Ta kirjeldab empaatiliselt, kuivõrd rumal on olnud see vimmast ja hoolimatusest kantud poliitika, mida oleme okupatsiooni käigus siia sattunud inimeste suhtes ajanud. Kas ses osas ka kunagi midagi pöördub, näete te lootusekiirt?

Lauristin: Ei maksa teha illusioone ja arvata, et poliitika sõltub ainult õigete, heade ja tarkade inimeste tahtmisest. Demokraatlikus ühiskonnas sõltub poliitika isegi suuremal määral, kui meile meeldiks, massiteadvusest, ühiskonnas levinud arusaamadest ja hirmudest. Oleme seda ju saanud kogeda viimase aasta kahes suures kooseluseaduse ja pagulastega seotud konfliktis. Venekeelse vähemuse ja lõimimispoliitka kohta on vist kõige rohkem kirjutatud sotsiaalteaduslikke analüüse nii Eestis kui Eesti kohta välismaal. Olen ise kirjutanud selle kohta peatüki juba 2007. aasta EIAs. Ja igas järgmises EIAs on see olnud üks põhiteemasid. Mida aga ei ole juhtunud nii ruttu, kui oleksime soovinud, on kummagi protsessi osapoolte, nii eestlaste kui ka venekeelsete vähemuste hoiakute muutumine, mis võimaldaks näha üksteist mitte läbi stereotüüpide, hirmude ja süüdistuste, vaid kui olulisi ühiskondlikke partnereid ühise riigi ülesehitamisel ja majanduse arendamisel. Lootuskiir on aga olemas, kui võrrelda aastat 1997, kui alustasime integratsiooniteemaga sisuliselt isegi mitte nullist, vaid tugevast miinuspunktist. Nüüd olemegi jõudnud juba nullini, võib-olla isegi natuke plusspoolele, kui arvestada venekeelse eliidi esindajate järjest suuremat nähtavust Eesti avalikkuses ja ka eestlaste hoopis avatumaks ja positiivsemaks muutunud hoiakut eestivenelaste kaasamiseks. Kuid ometi ei olnud ka arvamusfestivalil nende osalus eriti nähtav, kui ajakirjanikud ja poliitikud välja arvata.

Heidmets: Vähemuste teema on hea näide selle kohta, kui raske „Euroopasse jõudmine” tegelikult on. Eesti on olnud hästi tubli väliste atribuutide ja reeglite omaksvõtmisel. Mitmete kahe kõrva vahel istuvate teemade osas kõigume aga endiselt Venemaa ja lääne vahel. Sellest jutustavad nii võrdlevad väärtusuuringud kui ka meie vähemuste teemalised igapäevamullistused, olgu jutuks rahvusvähemused, kooseluvariandid või pagulastega seonduv. Lootuskiir on olemas: uurimused osutavad, et kõigi nende küsimuste osas on eagruppide erinevused märkimisväärsed ehk siis, aeg teeb oma töö.

Vetik: Mulle tundub, et Vene-Ukraina kriis võiks olla piisavalt tugev äratuskell ka Eesti poliitikutele. Midagi peab ette võtma, sest Eesti riigi julgeoleku kindlustamine eeldab võimalikult paljude eestivenelaste senisest palju tõhusamat osalemist ühiskonna elus. Sellega seoses esitasin ma EIA kokkuvõttes retoorilise küsimuse: kas Eesti riigi julgeolekupoliitika oleks kuluefektiivsem, kui osa kaitse-eelarvest suunata ühiskonna lõimimisele? Puhtsõjalise kaitsevõimekuse suurendamine on küll oluline, kuid siiski vaid osa Eesti julgeoleku probleemi lahendusest. Erinevalt Tootsi koolitükkidest ei tohiks Eesti riigi julgeoleku kindlustamine ainult poole rehkendusega piirduda.

Tänavune EIA tekitas kahetisi tundeid. Tegu oleks justkui leppida ja ühendada sooviva, vanad vaenud unustanud ja püüdlikult tulevikku vaadata üritava lähenemisega. Jüri Saare korruptsiooniaruandeid või Viktor Trasbergi maksupoliitilisi mõtisklusi, mis Jürgen Ligi seedimisprotsessita kõhulahtisuse staadiumisse lülitasid jms, me aruandest ei leia. Agressiivne, hirmule ja ajupesule rajatud ühiskonna suunas liikuv idanaaber tekitabki piisavalt masendust, et ei tahaks armsas Eestis kriitiline olla. Samas pole märke, et Silver Meikari ja Allar Jõksi ning paljude teiste tõstatatud ammused probleemid, iseäranis seaduste ostmine ja poliitika ning raha segased, seosed oleksid veidigi taandumas.

Vetik: Küsimus on EIA formaadis: seaduste ostmine ja poliitika ning raha seosed on nähtused, mille hindamisel kaksipidi arvamusi olla ei saa. EIA eesmärk ei ole tulistada puusalt asjade suunas, mis on siililegi selged. Meid huvitavad pigem kohaliku omavalitsuse reform ning selle venimise põhjused, Eesti valitsussüsteemi efektiivsus jne. Üks keskne probleem haldusreformi kõrval on valitsuse koordineerimisvõimekuse suurendamine, mis seondub laiema riigireformi teemaga.

Erinevalt varasematest pigistab tänavune aruanne moraalituse, ebaõigluse, vigade ees justkui otseselt silma kinni. Probleemide analüüsi asemel on püütud pakkuda pigem konstruktiivseid ettepanekuid. EIA ei vaata niivõrd praegust ühiskonda, kui otsib idealistlikke, kohati ka kahjuks kõlavate tühisõnade suppi peidetud spekulatiivsete visioonide vormis väljapääsu „Tööandjate manifestis“ postuleeritud keskmise sissetuleku lõksuks nimetatud olukorrast jm probleemidest.

Vetik: Ma ei ole nõus toodud väidetega. Me analüüsime EIAs keskseid Eesti arengu probleeme ning püüame välja pakkuda ka lahendusteid. EIA teemaks oli SE21 sõnastatud Eesti ühiskonna arengueesmärkide täitmine või mittetäitmine ning nende põhjal ideede esitamine edasiminekuks. Olen nõus, et EIAs on ka idealismi ja uusi visioone, kuid see on oluline element mis tahes loomingulises tegevuses. Eesti riigi ja ühiskonna jätkusuutlikkuse edendamine eeldab loomingulist idealismi. See eeldab ka selliste ideede väljapakkumist, mis võivad osutuda teostamatuks.

Majanduse vallas on senine detailne meid lähinaabritega võrdlev kriitika asendunud veidi abstraktse utopismiga. Kas Aasia tiigrite eeskuju on nii kõva allikas, et sellest ammutamine asendab (Ida)-Euroopa majandus- ja maksupoliitika võrdleva uurimise õppetunnid?

Terk: Peame tunnistama, et ega neid selgeid efektiivsemaid „poliitikatükke“ meil nii väga palju valmis ka pole. Vihjad justkui, et Visegrádi maadel on pakkuda paremini toimivaid arendus- ja majanduspoliitika mudeleid kui meil. Tegelikult ei tööta Kesk- ja Ida-Euroopas korralikult kumbki mudel, ei Visegrádi maade nn koordineeritud kapitalism ega meie neoliberalism. Töötav mudel tuleks alles luua, ent see eeldaks küllalt loovat, eksperimenteerivat majanduspoliitikat ja sellist asja on kogu meie valitsemissüsteemiga ühendada küllalt raskelt. Asi pole selles, et vahetame ühe tüki poliitikat teise vastu ja loodame, et tuleb uus ja krapsum minister ja teeb selle ära, mida eelmine ei teinud. Küsimus on, kuidas luua sellised tingimused, atmosfäär jne, kus poliitika saaks uueneda vastavalt perioodi muutuvatele nõuetele. Seetõttu pean väga oluliseks, et viimases EIAs on eraldi valitsemise kohta käiv peatükk.

Millised on teie, s.t EIA tegijate arvates tänavuse EIA kaante vahel peituvad kõige olulisemad poliitika ja ühiskonnaelu korraldamise, majandust ning kultuurielu puudutavad soovitused, ideed või tähelepanekud?

Vetik: Talvel saabunud EIA kaastöid lugedes avastasin teatud üllatusega, et väga paljudes artiklites esineb sõna „lõks” – keskmise palga lõks, heaoluriigi lõks, klaaslae lõks, vaesuse lõks, kõrghariduse lõks, rutiini lõks jne. Lõksu tüüpi sotsiaalsete probleemide kuhjumine ei ole juhuslik, tegemist on Eesti arengu põhilise takistusega, keskse probleemiga. Sotsiaalse lõksu metafoori kaudu pakutava teoreetilise üldistuse mõte EIAs on asetada esmapilgul erinevad protsessid ühe nimetaja alla, luua sellega võimalus avada nende aluseks olev sotsiaalne loogika ning vastastikused seosed. Lühidalt öeldes viitab lõksu metafoor Eesti sotsiaalse süsteemi ülemäärasele formaliseerumisele ja ritualiseerumisele, mis raiskab meie niigi nappe ressursse. See ei ole jätkusuutlik ning EIA artiklites pakutakse välja ka ideid lõksust pääsemiseks, näiteks tehnoloogia-Eesti, sotsiaalsete investeeringute ning visuaalkultuuri edendamise idee.

Lauristin: Arvan, et EIA põhisõnumis on olnud ja ka jääb peamiseks veendumus, et majanduse areng ei ole asi iseeneses, vaid tema väärtus ja ka võti on inimarengus.

---

Kommentaar

Miks on keskendutud „Eesti inimarengu aruande“ peatükis „Keskkond ja inimene“ vaid looduskeskkonnale ja jäetud linnakeskkond käsitlemata?

Mihkel Kangur, peatüki toimetaja: Lähtusime strateegia „Säästev Eesti 21“ keskkonnaosa üldistest printsiipidest ning ökosüsteemiteenuste kontseptsioonist. Inimtegevust vaatlesime tervikliku ökosüsteemi osana, mille tasakaalus hoidmiseks ei tohi kasutada ressursse ära kiiremini, kui need juurde tekivad, ning jääkaineid ei või sattuda süsteemi rohkem, kui see vastu võtta jõuab. Tasakaalu seisukohalt on oluline seegi, et ressursside ja jääkainete mõju puhverduseks oleks piisavalt looduslähedasi ökosüsteemi osi. Heas tervislikus seisundis elukeskkond on inimese heaoluks vajalik. Seejuures tuleb tõdeda, et inimeste suhestumine ümbritsevaga sõltub kõige enam haridusest, keskkonnateadlikkusest ja olukorra teadvustamisest.

Sellest kõigest lähtuvalt ei käsitleta detailselt taastumatute loodusressursside kasutamist, kuna neil põhinev ühiskonnakorraldus ei ole jätkusuutlik. Ka linnade arendamisel kasutatakse teatud mõttes taastumatuid ressursse, sest sellega muudetakse keskkonda pöördumatult ning endine olukord ei taastu. Eesti territooriumist jääb asulate alla suhteliselt tagasihoidlik osa, tunduvalt suurema ala maismaast katavad põllumajandus, metsandus ja transport.

Tervise ja heaolu tagamiseks on ka linnas, inimese ümber kujundatud keskkonnas, vaja ökosüsteemiteenuseid. Ökosüsteemiteenuste kvaliteet ja kättesaadavus tagab ka tehiskeskkonna jätkusuutlikkuse.

Arvestades, et inimese esile kutsutud keskkonnamuutused avalduvad globaalses mõõtkavas, peame ka Eestis suuremat tähelepanu pöörama loodud materiaalse ja mittemateriaalse keskkonna säilenõtkuse tagamisele. Kogu Maad hõlmavate muutuste intensiivsust arvestades seisame silmitsi väga suurte väljakutsetega. Peaksime suuremat tähelepanu pöörama ökosüsteemiteenuste kvaliteedi hoidmisele ja tõstmisele ka linnalises keskkonnas. Milliseks ja kuidas me kujundame on kultuuriruumi, sellele on ühel tagasihoidlikul loodusteadlasel aga väga raske vastata.

Merle Karro-Kalberg