Kuidas vaim valmis saab?

Kaarel Tarand

Kodanikualgatus on püha asi ja seda ei ole sünnis kritiseerida. Inimesed teevad midagi vabatahtlikult, koos, tasuta, seaduste raames ja kooskõlas riigikogus heaks kiidetud kodanikuühiskonna arendamise kontseptsiooniga (EKAK, 2002). Mida veel tahta? Aga eelöeldus endas on juba vastuolu. Kui esindusdemokraatlik riigivõim endale kas või jõuga suhtluspartnerit püüab luua (minu meelest ei ole see soov kunagi eriti siiras olnud), on jõuplaani EKAKina juba aastaid tagasi formaliseerinud, asutanud portfellita  regionaalministri valitsemisalas raha kulutamiseks Kodanikuühenduste Sihtkapitali (KÜSK), siis milleks veel seda kõike dubleeriv liikumine, mis pealegi sealtsamast KÜSKist rahagi saab? Kuidas saaks õnnestuda asjaarmastajatel see, mida terve riik pole seitsme aasta, suure tööjõuja rahakuluga suutnud?

Teisest servast on kodanikuühiskonda innukalt arendanud Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (EM SL), mis kuulutab, et tema „visiooniks on läbimõeldud ja aktiivsel osalusel põhinev kodanikuühiskond, kus  inimestel on soov, võimalused ja oskused positiivseid muutusi ellu viia”. Ligilähedaselt samade asjadega on juba aastast 1990 tegelenud Avatud Eesti Fond ja selle juht Mall Hellam. Hellam ja homsete mõttetalgute juhtfiguur Rainer Nõlvak kuuluvad ühtlasi EM SLi nõukokku. EM SLi büroo on eesotsas juhatajaga Minu Eesti eestvedajatena kirjas.

Kõik see paistab dubleeriva tegevusena. Kas see, kui ühed ja samad inimesed mitme lipu all sama asja teevad, annab lõpptulemusele midagi juurde? Võimalik, kuid  kaheldav. Sada aastat tagasi, kui Eesti kodanikuühiskonda (toona seda muidugi nii nimetada ei taibatud) polnud võimalik oma vaba riigi rahalisel toel ja kontseptsiooni järgi teha ning juhtivaid inimesi jagus ainult käputäis igasuguse tegevuse ja liikumiste tarbeks, juhiti Jaan Tõnissoni juures ja kõrval enam-vähem kõike Postimehe toimetusest. Mõeldi välja Eesti Rahva Muuseum – ja tehti teoks. Leiti, et aeg on küps kutselise teatri jaoks – tehti trupp ja ehitati Vanemuise majagi.

Vahe praeguse kampaaniaga seisnes selles, et samad inimesed juhtisid küll  erineva pealkirjaga „projekte”, kuid need erinesid ka sisult. Tõenäoliselt läks juhtimise, asjaajamise, logistika, teavituse ja muu moodsa sekeldamise peale ka hoopis vähem energiat kui praegu. Mulle ei meeldi nn kodanikuühiskonna rajamise juures mitugi asja. Esiteks see, et seda luuakse vähemasti näiliselt meie oma riigile vastanduvana. Mulje jääb, justkui oleks põhiseaduslikus korras, selle alusel inimestele tagatud õigustes ja vabadustes mingeid puudujääke, mis takistavad inimestel end ühe- ja rühmakaupa teostamast; et salapärane „keegi” ei paku võimalusi, tingimusi, keskkonda, raha. Ma ei teeks erilist panust nende kodanike, kes pole kahekümne aasta jooksul iseseisvalt veel põhiseaduse pakutavat realiseerima hakanud, värsketele ja geniaalsetele mõtetele.

Teine sõnum on tüüpiline ärikoolitaja kasuhimust paks väide, et kodanikuühiskond on midagi nii keerulist, mida lihtsalt „loomulikust intelligentsist” ei raja, enne peab lõpmatuseni koolitusel osalema, õppima selgeks metoodika jne. Kui see väide tõele vastaks, poleks omariikluse  sünnini viinud seltsiliikumine rahvusliku ärkamise ajal ja hiljem üldse tekkida saanudki. Metoodika ju puudus, rahva haridustaset aga polnud ollagi – kolm talve külakoolis ei tee mehest ometi vabaühenduse asutajat! Välistada seda, et kahekümne vabaduseaasta vältel ei ole vaba riigi vabad kodanikud mingit geniaalset mõtet üles leidnud ja sõnastanud, ei saa. Kuid ülitõenäoliselt see mõte 1. mail mõttekodades talgukorras (talgu algtähendus on mingi pakilise asja üheskoos, mõnikord ka sunniviisil ärategemine) siiski ei sünni. Inimesel on  kalduvus kasutada eesmärkide saavutamiseks otseteid. Tavaliselt selgub hiljem, et otsetee on kallis tee ja ringi minnes oleks sama asi tehtud kiiremini ja turvalisemalt.

On öeldud, et mõttetalgutel lahendatakse meie elukorralduslikke ülesandeid. Neis otseteid välja mõelda on ahvatlev. Kuid tekib sügav vastuolu nn teadmistepõhise ühiskonnaga, kus teed eesmärgi poole peavad enne jalge alla võtmist kindlasti läbima eksperthindamise. Mõttekojad ei koosne ainult ekspertidest, kuigi neid võib muude mõtlejate hulgas olla. Tähendab, ideed saavad „valmis”  kriitilist analüüsi läbimata. Ja kui need kord valmis on, siis pakutakse need välja rakendamiseks. Riskantne, väga riskantne. Peaaegu nagu ilma projektita maja ehitamine. Kui valmis saab, võib kergesti kokku variseda, kui aga enne valmimist ekspert hoiatama tuleb ja ütleb: „Nii ei saa!”, sünnib solvumine ja pettumus, sest alustati ju vabatahtlikult ja täis head tahet.

Kuidas sellest olukorrast puhtalt välja tulla, küsin endalt mõttetalgu korras. Ja vastan: teeme nii, et ei oota ega looda selt päevalt midagi. Kui läheb hästi, siis kiidame,  kui ei lähe, teeme näo, nagu poleks mitte midagi kunagi olnudki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht