Kulgemine ekraanidest ääristatud magistraalil

Varem sai tänaval kohe aru, milline auto on Suurbritanniast, milline Itaaliast, milline USAst. Nüüd on vaid üksikutel autodel rahvus.

RIHO PARAMONOV

Kas tehnoloogial on jõudu teha nüüdismaailmas midagi paremaks või sünnib sest ennemini kahju? Vastus niivõrd suurele küsimusele sõltub vaatenurgast ja vastajast. Arvan, et tehnoloogiata ei saa, kuid selle mõju tuleb pidevalt ja mitmekülgselt reflekteerida tabamaks momenti, kui kahju hakkab kasu üles kaaluma. Eriti Eestis, sest oleme elanud mõnda aega innovatsioonimullis, kus kangelastena astuvad üles ükssarviku taltsutajatest iduettevõtjad – tehnoloogilise kultuuri avangard –, e-kodanikud, tehnikaeksperdid-innovatsioonijutlustajad ja teised tehnoeesrindlased.

Õigupoolest ei ole olukord kõige hullem ja viimasel ajal on avaldatud ka eesti keeles käsitlusi tehnokultuuri vohamisega kaasnevatest ohtudest. Seepärast jätan selle ulatusliku teema sinnapaika ja võtan vaadelda kitsa, kuid samuti kõneka lõigu, nimelt asjade vormi auto, telefoni ja kella näitel.

Tehnokultuur

Tehnokultuur ei ole kaugeltki üksnes asjad, kuid ometigi on asjadel selles kultuuris kandev osa. Tehnokultuur on üks lõik inimkultuurist. Selline, mis on kasvanud nii võimsaks, et varjab või tõrjub edukalt teisi välja. Siit johtub, et tegu on inimest ja tema maailma suurel määral piiritleva nähtusega. Üht serva pidi on tehnokultuur väga lähedal massikultuurile, samuti pole ühtegi valdkonda, kuhu selle haarmed ei ulatuks.

Tehnokultuuri paisumine on toonud ja toob kaasa suuri muutusi. Teame, et see on ühiskonda demokratiseerinud, teinud indiviidid võrdsemaks. Varem oli nii, et isikud, kel oli esmane/otsene/parem ligipääs tehnoloogiale, seisid teistest eespool, sest ressursid ja võim koondusid nende kätte. Üks nutitelefon on praeguseks suutlikum kui mõnikümmend aastat tagasi kümme arvutit. Võimsa protsessoriga seadmed on levinud kõikjale ja nende abil saavad väga paljud teha seda, mis varem oli mõeldamatu. Näiteks on võimalik elada ja töötada pikka aega kodust väljumata, osaleda valimistel ükskõik millises ruumipunktis jne.

Mida enam arvutitehnikat kasutatakse, seda jõudsam on selle areng. Seadmed muutuvad odavamaks, väiksemaks, võimsamaks, mitmeotstarbelisemaks. Varem tuli pildistamiseks osta fotoaparaat, mis maksis keskmise kuupalga või rohkemgi. Head fotod nõudsid teadmisi ja kogemust. Paljud inimesed ei pildistanud üldse. Nüüd teeb iga korralik nutitelefon suurepäraseid pilte. Isegi täispikki ja seejuures igati häid filme saab teha telefoni abil. Kuna nutitelefon on maailmas kõige enam levinud kaasaskantav seade, saavad seega pea kõik inimesed pildistada ja filmida. See on niisuguste globaalsete e-platvormide nagu Instagram, TikTok ja Pinterest läbimurde ning üleüldse visuaalsuse võidukäigu järgmise faasi avanemise eeldus.

Tuhanded rakendused pürgivad elu lihtsamaks ja mugavamaks tegema. Kui huvitab jooga, ei pea minema raamatukokku või trenni, tarvitseb laadida alla vastav rakendus. Ja nii on iga valdkonnaga. Rakenduste ettevõtted ei vaja kalleid tööpinke, materjalivaru ja suurt töötajaskonda, piisab arvutitest ja teadmistest, kuidas nendega ümber käia. Siit ka põhjus, miks rakenduste tööstus on suur ja väga atraktiivne. Kultuurinorm on halvimal juhul unistada ja parimal juhul püüda luua oma digilahendus, millest võiks saada ükssarvik. Kõigil on võimalus proovida.

Kuigi tehnoloogia näib vähemalt mingil tasandil külvavat võrdsuse­seemet, ei tea me, kas seeme ka head vilja kannab. Võrdsustamisega kaasnevad alati standardiseerimine ja ühetaolisus ehk isikupära ja erinevused taanduvad ning maailm kokkuvõttes vaesub.

Telefon

Mäletan, millise kire ja hoolega valiti telefoni veel kümme aastat tagasi. Eriti oluline oli telefoni esteetika noortele. Kui käisin koolis, meeldisid mulle Ericsoni T-seeria klapiga telefonid, mis maksid liiga palju. Hiljem äratas sümpaatiat väärikas liugklapiga titaanikarva Nokia 8890, kuid seda ei ole ma käeski hoidnud, sest tegu oli ühe kallima telefoniga üldse.

Pakuti igasuguseid telefone: klapiga, liugklapiga, lahtikäivaid, peidetud nupustikuga, kahe ekraaniga, antenniga, nahast ja metallist korpusega, mitmevärvilisi jne. Oli hälbiva vormiga seadmeid, nt ühtviisi kuulus ja kummaline Motorola V70, kahe terava ja kahe lauge nurgaga Nokia 7600, ufolik mänguritelefon Nokia N-Gage, ringja klaviatuuriga Samsung Serene, mis meenutas ehtekarpi, ja Siemens Xelibri – seeria eriti veidraid disaineritelefone. Ümmargune Xelibri 6 peitis endas puudritoosi ja peeglit. Selle aja eripära oli veel telefonide tuunimine vahetatavate korpustega. Mõni värvis või maalis kattepaneelid ise üle.

Telefon väljendas mingil viisil omaniku isikupära ja esteetilist tunnetust. Muidugi toimis helistamisseade ka staatusesümbolina või oli lihtsalt edvistamiseks (seda funktsiooni täitsid kõige paremini ülikallid, kuid tehniliselt kahvatud Vertud), mis näitab veel paremini, kuidas telefon rakendati kommunikatsiooni ja tähendusloome teenistusse. Lause „ütle mulle, mis telefoni kasutad ja ma ütlen, kes sa oled“, võinuks olla asjakohane.

Nüüdseks on visuaal-esteetiline tähenduslikkus ja mitmekesisus telefonidest kadunud. Kuna nutitelefonid on ühtviisi sarnased, ilmetud ja väheinspireerivad, on neil raske vahet teha, mistõttu telefonipoed ei ole enam sugugi huvitavad kohad ja seade ei anna oma omaniku kohta välja peaaegu midagi.

Auto

Meie aja seadmete esteetika määrab ekraan. Just suure ekraani tõttu on korpus minetanud tähtsuse. Korpus on maksimaalselt minimeeritud kõikidel ekraaniga seadmetel.

Ekraan tungib ka uutele jahimaadele. Näiteks on isegi kõige odavamates autodes vähemalt üks suur ekraan, kõige kallimates autodes võib neid olla üle viie, kui arvata juurde taga istujate meelelahutusekraanid. Mõnes autos on ekraan nii suur, et selle ümber muud eriti polegi. Sellise tee valis Tesla ja nüüd on teised tootjad järele tulnud. Mercedes on hiljaaegu võtnud kasutusele 56 tolli laia Hyperscreeni.

On tekkinud küsimus, kas suured värvilised ekraanid ei mõju halvasti ohutusele, aga kuna autoostjatele need meeldivad, ei ole näha, et tendents võiks pöörduda. See, et üleelusuuruses ekraanid kahjustavad interjööri eripära ja esteetikat, ei näi huvitavat kedagi.

Piiratud keskkonnas on võimalik saavutada autentsust, ilu ja mitmekesisust, tuues mängu eri materjale ja pindu. Hästi lahendatud nupud, lülitid, kangid, kellad, embleemid ja muud eristuvad detailid on silmale huvitavad, aga pakuvad ka taktiilset elamust. Kes on kasutanud tavatelefoni, teab, kui suur erinevus on plast- ja kumminuppudel, lühikesel ja pikal klahvikäigul jne. Puutetundlikud ekraanid ahendavad mitmekesist kogemisprotsessi ja suruvad peale ekraanikogemuse, mis meid niigi igal sammul ümbritseb.

Kell

Enamasti kannab inimene väljaspool kodu kaasas nelja eset. Pool neist – telefoni kõrval ka kell – on ekraaniga. Kellal on väärikas ajalugu. Esimene käekell tehti 1868. aastal. Pikka aega oli kell kõige suurema levikuga mehaanilise kunsti saavutus. Ka sel, kel polnud õieti midagi, oli vähemalt kell. Tööstusühiskonnas kellata ei saanud, aga see oli ka õndsusasi.

Kellad on põnevad ja ilusad, nendegi abil on võimalik serveerida iseennast maailmale või maailma iseendale, kuidas keegi soovib. Kellade maailm on veel rikkalikum kui autode ja telefonide oma – igaüks leiab endale sobiva mudeli. Aga sedagi maailma ähvardab ümberkorraldus.

Mõni aeg tagasi märkasin, et minu tutvusringkonnas vist ei olegi enam neid, kes kannaks regulaarselt klassikalist kella. Need on vahetanud välja nutikellad, mis mõõdavad, informeerivad, kommunikeerivad, signaliseerivad jne. Üht nutikella kirjeldab pood järgmiselt (kopeeritud tervikuna): „HUAWEI Band 6 treeningmonitoril on 1,47-tolline AMOLED FullView-ekraan, mille nähtav ala on 148% suurem ning millel on väikese äärega 64% ekraani ja korpuse suhe. Kui lisada suure eraldusvõimega 194 × 368 ekraan (pikslitihedus on 282 PPI), on tulemuseks muljetavaldav seade randmel imetlemiseks.“ Niisiis, võimalikult suur ja hea ekraan käelegi.

Aga imetlus? Kord oli mul endal vaja osta nutikell. Vaadanud läbi nii umbes 150 mudelit, veendusin, et mõistlikus hinnaklassis on nad nii ühekülgse ja iseloomutu välimusega, et sellise kandmine oleks justkui käe, mis on ju looduse meistritöö, häbistamine. Ja tõesti, oleme astunud ühest äärmusest – klassikaliste kellade mitmekesisusest –, teise, kus valitseb mimees – vajadus püsida kindlalt magistraalil.

Ühiskond

Ühiskond on sidus süsteem. Kui midagi muutub, leiab muutus varem või hiljem aset ka teistes sfäärides. Asjad ei ole lihtsalt asjad, vaid peegeldavad ühiskondlikku muutust ja inimest ajas.

Kui asjade välimuski pole enam nii tähtis kui varem, näib olevat tegu kaaluka pöördega esteetilises tajus ja väärtussüsteemis. Raskuspunkt nihkub teisele, sisulisemale tasandile, näiteks materjalile, mida jagame ühismeedias, ning võimalustele värvilistel ekraanidel. Esteetiline funktsionaalsus loovutab koha sotsiaalsele funktsionaalsusele.

Kuigi internetis eksponeeritud materjal on mahult haaramatu, piirab selle mitmekesisust platvormide sisemine kood, millest sõltub, kes on peamised kasutajad, millised pildid on atraktiivsed jne. See kood tingib suure sisima sarnasuse kõikide piltide ja videote vahel. Isegi kui on olemas erinevus ehk kogum kõrvalekaldelist materjali, matab infolaviin selle enda alla. Teisalt, kui midagi saab liiga palju nii tegemise, ligipääsu kui ka tarbimise mõttes, väheneb selle väärtus. Seepärast võibki öelda, et üks eilse maailma pilt võrdub saja tänasega.

Eelöeldu kehtib ka asjade puhul. Kuigi neid on meie ümber tohutu hulk, on need üha ühekülgsemad või -näolisemad. Varem sai tänaval kohe aru, milline auto on Suurbritanniast, milline Itaaliast, milline USAst. Nüüd on vaid üksikutel autodel rahvus. Sisust ei ole mõtet rääkida: vanade autode, suurte mootorite, diisel- ja bensiinimootorite kohal ripub toekas kirves. Kui aga on vaja osta nuputelefon, võetagu mitu korraga, sest täna on neid müügis mõni mudel, homme veel vähem ja ülehomme ehk üldse mitte. Ühesõnaga, kui ka tahaks midagi muud, ei pruugi saada.

Aga küsimus ei ole ainult valikutes, vaid ka selles, millist mõju standardi­misprotsess ühiskonnale avaldab. Ekraanikeskses maailmas ei saa enam ekraanita hästi hakkama. Piiratud ligipääs tehnoloogilistele võimalustele, mida enamasti vahendavad rakendused, vähendab üksikisiku konkurentsivõimet juba praegu. Seega omandab kõige muu kõrval teise tooni ka tehnoloogiast võrsuv demokraatia ja võrdsuse temaatika.

Kahtlemata on Tesla innovaatiline ettevõte, aga Model S, 3 ja X on ühed kõige geneerilisema disainiga autod üldse, mida tean. Paljud on taibanud, et Tesla on nagu ratastel telefon. Ja seda ta ongi, sest Tesla esindab moodsa tehnoloogia-iduettevõtte kui klassikalise autotööstuse väärtussüsteemi. Tesla sisu ja vormi ühtsus kinnitab ilmekalt selle tehnoloogia hübriidsust ja peamist suundumust ühendada ja sulatada kokku eri väärtusi.

Asjaolu, et enamik meie valikuid (toit, muusika, rõivad, majad …) on allutatud trendidele või muudele ühisnimetajatele, ei ole iseenesest halb, aga kui liigutakse peamiselt ühel magistraalil, juhtub see, et kõrvalteed jäävad hooletusse. Lokaalsel eripäral on raske seista vastu globaalse tehnokultuuri survele, mis muudab inimese tasapisi posthumanistlikuks ekraaniisikuks, kes näeb ilu ennemini ühtsuses kui erinevuses. Kui erinevus peaks täielikult kaduma, on seda üliraske taastada.

Siin on midagi õppida ka tehnoteaduse sfäärist: innovatsioon ei sünni kordamisest, ülevõtmisest ega ka mitte viimistlemisest, vaid vabadusest ja julgusest pöörata peateelt maha.