Kullakülvajad

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Nädal tagasi saime teada rahvaloenduse üsna ootuspärased tulemused. Kui sünni- ja surmaandmetega on riigis endastmõistetavalt kord majas, siis ebaselgem oli lugu nii sise- kui ka välismigratsiooniga. Loendusel leidis kinnitust, et uue sajandi esimese kümnendi rahvastikuprotsessidest on nähtavaim ja kõigutamatuim linnastumine. Ääremaad on maakondlikus arvestuses kaotanud kuni viiendiku elanikkonnast ja pole raske aimata, et kui aasta lõpupoolel avaldatakse andmed omavalitsuste kaupa, leidub nende hulgas viiendikust ka hoopis suurema kaoga üksusi. Ajakirjanduses ilmuvad kaunid ja mesised lood linnast maale kolinud järjekordsest tublist noorest perest ei tohiks varjutada ühiskonna otsustusvõimet, statistiliselt on need juhtumid üliväikese kaaluga, ega anna suunda. Sisemigratsiooni andmed näitavad hästi ära riikliku planeerimispoliitika ebakõlad, puudused, hambutuse ja eesmärgistamatuse. Hoolimata nn maaelu toetamise tohutust instrumendikuhjast ja selle kokkukandmisest elatuva ametnikkonna arvukusest, hääletab maa-, regionaal-, agraar- jm poliitika sihtmärk jalgadega. See on ka loomulik, sest näiteks riiklik kõrghariduspoliitika töötab ju maaelu edenemisele vastu. Tänapäeva elujõulise linna üks vältimatu tunnus on kõrgemate õppeasutuste olemasolu. Kuna haridus on värav heaolu aeda, siis liigub paremast elust huvitatud noorsugu mõistagi linnadesse. Ja pärast õpiaastaid on tagasitee koduvalda vaid vähestel, kui tahes palju ka riigijuhid ei pajataks töökohtade loomisest maal (pajatamisest tekib mateeria ainult muinasjuttudes). On huvitav, et muidu hea vaistuga poliitikud ei ole suutnud taibata viimase agraarpartei poliitikast kadumise sümboolset, ajastut lõpetavat tähendust. Kõik „eestlaste kui maarahva” eluvõimaluste tagamise hoovad ja asutused on alles, hoolimata sellest, et valijaskond sellisele poliitikale enam hääli ei andnud. Kui nimetuse järgi tähte närida, siis avaõiguslikku staatust nautivas Eesti maaülikoolis õppivate tudengite koguarvust (5000) järeldub, justkui oleks maal kõrgharidusega tööjõu vajadus aastas vähemasti tuhat inimest. Maamajanduse põhisektorites ehk põllumajanduses ja metsanduses-jahinduses on 20 aastaga tööhõive kahanenud ligi viis korda ja küündis mullu 4,4 protsendini tööhõivest, see tähendab ca 25 000 inimest. Isegi juhul, kui põllul ja metsas askeldamise eelduseks oleks magistrikraad, ei mahuks maaülikooli kogu väljalase sellesse majandussektorisse kuidagi ära.

Ebaproportsionaalne poliitiline tähelepanu ja kulu nn maaelule on ainult pool kahju. Teine pool lisandub sellest, et linnalise enamuse vajadusi arvestav poliitika on jäetud tegemata. Linnaorganismi ehituse, majanduse ja loomusega tegelejaid ülikoolides küll pisut leidub, kuid pole näha et midagi sellest oleks jõudnud ka praktilisse kasutusse omavalitsustes. Valitsusvõim linnade arendamisega põhimõtteliselt ei tegele ja seda eriti siis, kui mõni linn juhtub poliitiliste konkurentide juhtida olema. Linnad, kus elab elanikkonna enamus ja mis maailma praktika järgi on arengu, uuenduse ja jõukuse kasvu mootorid, on Eestis jäetud täiesti omapead. Ja see on väga kallis.

Ei saa lõpuni välistada, et on võimalik välja mõelda mingi Eesti eriline, linnastumist vältiv, kuid siiski heaolu tagav arengumudel, kuid siiamaani pole maailmas ükski rahvas seda suutnud, kõik heaoluühiskonnad on linnaühiskonnad ning nende esirinnas on Põhjamaad oma peaaegu 90-protsendilise linnastumistasemega. Kui soovime nendega ühte sammu käia, peaks Eestis ammu kehtima linnaelu arengukavad ja strateegiad, olema asutatud linnaelu edendamise sihtasutused jne. Linnauuringud ja linnade ülalpidamiseks ning juhtimiseks vajaliku oskustööjõu koolitamine peaks olema oluline osa riigi koolitustellimusest ülikoolidele, mitte sealne ääreala harrastus.

Kuni linnade olemust Eestis ei mõisteta ega sellest isegi ei räägita, arenevad ja muutuvad linnad juhuslikult, võimalik ka, et konkureerivad aladel, kus ei peaks, ja tekitavad nii tarbetuid kulusid. Tõsi, kõik ei arene. Ida-Virumaa linnades kahaneb elanike arv maavaldadega ligilähedases tempos. Põhjuseks on see, et Narva välja arvatud, polegi tegu ju ajaloolise linnakeskkonnaga. Neil osaliselt linnalise väljanägemisega asumitel on puudu suurem osa linnale vajalikust taristust, puudu on ka plaan ja perspektiiv. Ja mõistagi ei saaks neid kohelda samade poliitiliste võtetega nagu näiteks Pärnut, Rakveret või Viljandit, rääkimata siis Tallinnast ja Tartust.

Peaaegu kõik valitsemisasutused külvavad regionaalpoliitilist raha, vana laulusalmi järgi öeldes „olgu põllul, metsas, soos, uhke neile on kolhoos”. Niinimetatud maaelu toetuseks uputavad ühesuguse suurejoonelisusega raha haridus- ja teadusministeerium, kultuuriministeerium, sise- ja kaitseministeerium, majandusministeerium, rääkimata keskkonna- ja põllumajandusministeeriumist. Regionaalpoliitika mädasus ja sihitus on sama avalik saladus nagu parteide rahastamisegi oma, ainult et kulu on tuhandeid kordi suurem. Kes seda revideeriks? Kes selle pillamise peataks?

Koostatava üleriigilise planeeringu „2030+” tegevuskava tööversioonis on esimese eesmärgina kirjas: „Olemasolevale asustusstruktuurile toetuva mitmekesise ja valikuvõimalusi pakkuva elu- ja majanduskeskkonna kujundamine”. Sellest lausest saab alguse põhjendamatu kulutamine linnarahva kahjuks ka lähitulevikus, sest nn olemasolevast asustusest kaob ka järgmisel kümnendil iga kuues küla (kui mitte rohkem), kuidas ka riik neisse mingit võimalusi pakkuvat keskkonda ei püüaks ehitada. Kuni linnade ja linnaelu arendamine pole iga riikliku poliitika tuum, ei hakka ka valgus paistma neis koridorides ja tunnelites, mida pidi Eesti loodab maailma rikaste ja vägevate hulka sammuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht