Kultuuri televisioonistamise keeruline kunst

Ainar Ruussaar

  Ma tean alati enne kavandatud või juhuslikku kohtumist ette, mida Eesti Kontserdi juht Aivar Mäe mulle enne tere ütleb. Ta küsib, millal hakkavad olulised teatri- ja muusikasündmused Eesti Televisioonis uudisekünnist ületama. Ja siis, minu vastust ootamata, ütleb ta tere ja asub asja juurde. Selles mõttes pole Eesti Kirjanike Liidu juhi Jan Kausi samasuguses küsimuses “kultuuriuudiste puudumise kohta riigitelevisioonis” midagi jahmatamapanevalt uut.

Ma ei taha seletada, kuidas rahva raha eest tehtav üks teleprogramm üritab katta kõiki valdkondi ja rahuldada kõigi soove ning huvisid. Sest ükskõik millise praktilise näite või teoreetilise targutuse najal ma seda ka teha püüaksin, oleksin igal juhul paljude televaatajate suhtes ebaõiglane, sest avalik huvi ja avalikkuse ootused seavad televisiooni karmi konkurentsi, kus kultuuri mahamüümiseks tuleb näidata meelelahutust. Marginaliseeruva, vaadatavuselt neljanda või viienda telekanali puhul ei arutleta enam kultuuriuudiste teemal, vaid telekanali ülalpidamise otstarbekuse üle.

 

 

Iga sündmus ei ole uudis

 

Olen üle kümne aasta hinganud uudisteagentuuri newsroom’i hõngu ja tean une pealt neid kriteeriume, mille põhjal sündmus ületab uudisekünnise. Parafraseerides taas Aivar Mäed, satub uudistereporter teatrisse vaid siis, kui laval on toimunud tõeline mõrv. Mäel on veidi õigus ja seda kinnitavad märgid kogu maailmast, ükskõik, kas lugeda Reutersi uudistelinti, Eesti ajalehtede uudistekülgi või telekanalite peamisi uudistesaateid. Mis ei tähenda, et kultuuriuudist üldse ei ole. Ikka on. Minu väite tõestuseks saate kinnituse www.etv24.ee/kultuur Interneti-lehelt. Kultuuriuudis on olemas, aga kipub üldises voos lahustuma. Põhjused on lihtsad. Esiteks ei suuda ükski uudistetoimetus ülal pidada suurt hulka ajakirjanikest eriala asjatundjaid, kes juhiksid ainult oma valdkonna infovoogu. Traditsiooniliselt on poliitika, majandus ja sport tõepoolest eelistatud uudistevaldkonnad. Tuleb mainida, et majandusuudiste osa ETV uudistesaadetes kannatab praegu kultuurist veelgi rohkem. Teiseks on minu telekogemus näidanud, et valdkonda süveneva uudisteajakirjaniku ambitsioon kasvab õige kiiresti uudistest üle. See tähendab, et soovides pühenduda kultuurile ei rahuldu ajakirjaniku ambitsioon tavapärase kaheminutilise uudistelõiguga, vaid pikema käsitlusega mõnes kultuuriga otsapidi seotud saates, olgu see siis arhitektuurirubriik saates “Op!” või filmikommentaar. Üha sagedamini isegi filmi kujul. Kolmandaks on uudistesaade päeva kokkuvõte ning hommikul olulisel kohal olnud esilinastus võib õhtuks kukkuda teiste sündmuste jadas tagaplaanile. Piltlikult tähendab see seda, et kui börs kukub, siis pole kultuuriuudisel ilmselt kuigi suurt lootust pildile pääseda. Neljandaks lähtub televisioon oma programmi koostades paljuski vaatajauuringutest, sest küsimus, “kas me räägime asjadest, mis on olulised”, on kummitanud, kummitab ja jääbki kummitama kõiki telejuhte. Rahvustelevisioon on üksikutest osadest koosnev voolav tervik.

 

 

Kultuuril on siiski (tele)lootust

 

Praegused trendid ei ennusta siiski hukku ja hävingut, vaid sisendavad lootust, et kultuurist huvituvate vaatajate osa üha kasvab. Tõsi, Eestis ei teki ilmselt kunagi korralikku kultuurikanalit nagu Arte Saksamaal ja Prantsusmaal. Aga kõige viimased uuringud näitavad, et eestlasi huvitab üha rohkem Eestis toimuv, nii arvab 65 protsenti. Eestlaste huvi filmi vastu (32%) on veidi suurem kui spordi vastu (31%). Muusikast huvitub 27, arhitektuurist 19, kirjandusest 16 ja kunstist 13 protsenti eestlastest. Üha olulisemad on otseülekanded. Mitte ainult laulupeo ja kontsertide otsevahendamine, vaid sündmustepõhine teleprogramm kogub vaatajaid. Nii on ETV kunagised arglikud filmiööde katsetused andnud kindlust teha midagi enamat ja rohkem. Seda tõestas 2006. aasta jaanuaris ETV programmis olnud edukas teemapäev “Mozart 24” või otseülekanne Jõhvi kontserdimaja avamiselt. Kultuuriteemade osakaal Eesti ainsas hommikuses uudisteprogrammis on kasvanud. Ilmselgelt on kultuurivaldkondade telekäsitlustele aidanud kaasa teema-aastad. Nii oli ETV-l imelihtne langetada kunstiaasta raames otsus investeerida kunstisaatesse ja teatriaasta raames teatrifilmidesse. Endise telejuhi Ilmar Raagi tehtud otsus panustada järjekindlalt uutesse Eesti filmidesse jätkub ka praegu.

Uut lootust annab ka teletehnoloogia ja uue meedia kiire areng. Ühelt poolt on see seotud keeruliste, kuid loomulike tagasilöökidega. Nii kaotab Eesti vaataja juba sellel sügisel võimaluse vaadata Soome kanaleid. Digitaaltelevisiooni areng tähendab ilmselt tohutul hulgal rämpssisu pealetungi, mis kindlasti ei tähenda rämpssisu tarbijate sama kiiret kasvu. Eristumine ja uute tõsiste, harivate ning rahvustunnet suurendavate programmide juurdetulek on vältimatu ning see aeg, mil seda mõistavad ka avaliku raha jagajad, on kätte jõudmas. Digitaalse ETV 2 teke tähendab kindlasti ka olemasoleva kanali kontseptsiooni ümbervaatamist, kuid eelkõige annab see ETV avalik-õigusliku asja ajamiseks 365 päeva programmi juurde. Teiseks on ETV väikeste sammudega asunud digitaliseerima 52 aasta vanust arhiivi ja jõuab kunagi, võib-olla aastaks 2017 selleni, et kogu talletatud varandus on hea kvaliteediga kättesaadav. Ja kolmandaks sunnib reklaamituru kasv ja kommertstelevisioonide võidukäik Euroopa kvaliteetkanaleid vältimatule koostööle, mida selgelt tõestas ETV ja Arte koostöös valminud ning arvukaid auhindu kogunud tantsufilm “Teine”. Ja lõpuks tekib juunis rahvusringhääling, kus ühes organisatsioonis täiendavad telemaastikku oma ideede ja allikatega lisaks suurenevale uudistetoimetusele kindlasti ka Klassikaraadio ja Vikerraadio.

Ma olen optimist ja usun, et üsna pea, võib-olla juba paari suve pärast, saame oma sülearvutist peaaegu kõikjal Eestis meile sobival ajal nautida nii Lotmani loenguid Vene kultuuriloost kui ka ülevaadet Eesti olulisematest kultuurisündmustest sellel X päeval.