Kultuuriline imperatiiv

Rein Raud

Sõnavõtt TLÜ Eesti humanitaarinstituudi 25. aastapäeva konverentsil.

Algatuseks tuleb tõdeda, et probleemid, millega Eesti humanitaaria praegusel ajal maadleb, ei ole kuidagi Eesti-spetsiifilised, vaid osa üleilmsest protsessist, mille taga seisavad objektiivsed ja mitte tingimata ebameeldiva iseloomuga põhjused. Pikenev keskmine eluiga ja laste suremuse vähenemine on kasvatanud maailma elanikkonda. Koloniaalsüsteemi lagunemine ja vähemuste vabanemine on loonud võimaluse intellektuaalses protsessis osaleda ka paljudele sellistele gruppidele, kes varem olid sellest välja arvatud. Tehnoloogia võidukäik on muutnud infovoogude liikumise kiiremaks ja juurdepääsu neile lihtsamaks, ühtlasi aga teinud maailma palju keerulisemaks ja pannud selle sõltuma suurest hulgast üksteisest eristunud ekspertteadmistest, milleta ühiskonna ja üksikisiku normaalne toimimine ei ole enam võimalik. See kõik on omakorda tekitanud vajaduse teistsuguse hariduse ja teaduse järele ning muutnud teadmiste rolli avaliku sfääri toimimises. Näiteks seeläbi, et poliitilistel otsustajatel on tänapäeva maailmas põhimõtteliselt võimatu iseseisvalt teha informeeritud ja läbimõeldud otsuseid, kuna nad peavad toetuma põhjalike analüüside nappidele kokkuvõtetele ega saa olla iga valdkonna tagamaaga detailideni kursis. Pidevalt muutuvas töökeskkonnas edukaks toimetulekuks vajalikke oskusi ei saa enam gümnaasiumist ning ülikoolid on pidanud hakkama pakkuma uut tüüpi haridust järjest suuremale hulgale inimestele. Ühtlasi on nad informatsiooni ülekülluse ja kroonilise ajapuuduse tõttu sunnitud jätma õppekavadest välja enam-vähem kõik, millel ei näi olevat otsest praktilist rakendust. Üliõpilased omakorda suhtuvad kõrgharidusse tihti samuti kui ametiõppesse, intellektuaalsest uudishimust ajendatud õpingud pole enam reegel, vaid erand ja algavad üldsegi alles magistri- või doktoriõppes. Kui sealgi.
See kõik on üldiselt teada ning pole midagi Eestile ainuomast. Küll aga peaksid Eestile ainuomased olema lahendused, kuidas neid probleeme ohjeldada. Matkida neis oludes maailmakeelsete suurriikide strateegiaid võib olla küll väga mugav, kuna see ei nõua iseseisvat analüüsi ega planeerimist, kuid mitte tingimata sihipärane. Eestikeelse ühiskonna ja kultuurikeskkonna eksisteerimine on iseenesest vastuolus nende strateegiate baaseeldustega, näiteks oletusega, et majanduslik efektiivsus on igasuguse ühistegevuse otstarbekuse hindamisel peamine või vähemalt oluline kriteerium. Oletades aga, et eestikeelse jätkusuutliku ühiskonna säilitamine on üks meie riigi ülesannetest, oleme juba asetanud oma tegevuse mõttelisse ruumi, mis toimib teistel alustel. Me ei saa rakendada oma kodustes oludes strateegiaid, mis on mõeldud näiteks USA või Suurbritannia otsustajatele meelepäraste sihtide saavutamiseks, sest erinevad on nii lähtekohad, võimalused kui ka sihid ise, näiteks ingliskeelse kultuurikeskkonna säilitamise nimel ei ole vaja kellelgi neist oma valikuid korrigeerida.
Tahaksingi järgnevalt pisut teoretiseerida mõttekujundi üle, mida nimetaksin parema termini puudumisel kultuuriliseks imperatiiviks. Ütlen igaks juhuks kohe ära, et tegemist ei ole minu positiivse programmiga, sest nagu iga muugi põhimõte võiks ka see äärmuslikul viisil elluviiduna muutuda rõhuvaks ning luua ebavõrdsust ehk siis sellest võiks saada algse sisu vastand. Olen aga ka arvamusel, et kultuurilise imperatiivi täielik puudumine mõjub elukeskkonna kvaliteedile veelgi laastavamalt. Kultuuriline imperatiiv, nagu ma seda mõistan, on suure tõenäosusega inimsõbraliku ja jätkusuutliku ühiselukeskkonna üks baasväärtus, ehkki mitte tingimata selle nurgakivi või selgroog.
Kuid alustagem siiski mõistest endast.
Tähistan terminiga kultuuriline imperatiiv olusid, kus (1) humanitaarsel teadmisel ja kunstilisel loomingul ei ole vaja oma olemasolu teiste diskursuste abiga põhjendada, (2) mõningast osadust neis peetakse oluliseks iga inimese jaoks tegevusalast sõltumata ja sellise osaduse täielikku puudumist vastavalt nõrkuseks või veaks ning (3) olukorras, kus mõnel inimesel on raskusi mõne kultuuriteksti mõistmisega, peab ta seda vaikimisi iseenda, mitte aga teksti puudujäägiks. Sellisel juhul võib ta kas üritada ise tõsta oma kultuurilist pädevust, et edaspidi sellistest tekstidest aru saada, või siis loobuda tõdemusega, et need pole tema jaoks, kuid ilma nende tekstide võimalikku väärtust kui niisugust küsitavaks pidamata.
Lihtne on näha, et pea kõigil muudel kõrget kvalifikatsiooni nõudvatel elualadel saavad inimesed tegutseda just sellistel tingimustel. Meedikud ei pea põhjendama haiguste ravi majanduse vajadustega, juristid eeldavad, et inimesed teavad üldiselt üht-teist seadustest, ning kui keegi biokeemiku loengust aru ei saa, siis ei ole see biokeemiku süü. Loomulikult võime me panna arstidele vägagi pahaks nende eksimusi ning kurta advokaatide osava kavaluse üle, kuid need suhtumised ei laiene nende tegevusvaldkondadele. Revolutsioonilised paradigmavahetused on mõistagi võimalikud igal elualal, kuid tsiviliseeritud ajaloos pole veel ette tulnud olukorda, kus oleks pikemalt proovitud elu üldse ilma meditsiini või seadusandluseta. Kuid humanitaarne teadmine ja kunstiline looming kultuurilise imperatiivi puudumisel sellisele kriitikale immuunsed ei ole, nii leidub poliitiliste otsustajategi hulgas inimesi, kelle meelest ühiskond saaks suurepäraselt hakkama ka ilma tindisolkijate ja purkisittujateta.
Aga võib-olla ongi nii? Ajalooliselt teame ju mitmesuguseid tegevusvaldkondi, mis on kunagi olnud inimestele keskse tähendusega, aga modernses ühiskonnas kas muutunud praktiseerijate eraasjaks – nagu religioonid – või hoopis marginaliseerunud, kui mitte kadunud, nagu näiteks ennustamine ja maagia. Võib-olla on katsed rõhutada humanitaarse teadmise ja loomingulise eneseväljenduse olulisust lihtsalt varjatud võimupretensioon, mille tagant aimub nostalgia kaotatud privileegide järele, nagu mitmed kriitikud seda ka siin Eestis on väitnud? On tõsi, et kultuurilist imperatiivi on tõepoolest ka poliitiliselt ära kasutatud: kas viimaks ellu elitistlike programme, mille abiga sisendatakse vähem haritud inimestele, et nad peavad teadma oma kohta, või siis selleks, et luua kunstlikke kogukondi, mille ühine identiteet peaks justkui üles kaaluma huvigruppide-vahelised pinged ja status quo taha varjatud sümboolse vägivalla. Sellisest vaatepunktist võib näha kultuurilise imperatiivi taandumist peaaegu et osana vabanemisprotsessist, mis annab hääle ja eneseväärikuse varem allasurutud gruppidele, sealhulgas mitte vähemustele, vaid suurele enamusele, kelle kultuurilisi harjumusi eliit on põlastanud.
Pandagu siiski tähele, et ülal määratletud kultuuriline imperatiiv ei põhine olemuslikult kaanonil ehk kõigile kogukonna liikmetele tundmiseks kohustuslike, positiivselt märgistatud tekstide kogumil ega survesta kellegi maitse-eelistusi. Kultuuriline imperatiiv ei eelda mingil juhul mõtte konservatiivsust, näiteks soovimatust käsitleda vanu tekste uute meetoditega või leida klassikalisest teosest uusi ja radikaalseid tõlgendusi, kui need on sisuliselt põhjendatud. Samuti ei ürita see mahendada võimalikke vastuolusid kultuuri väljal ega alla suruda vaidlusi ja väitlusi. Küll aga seab kultuuriline imperatiiv teatavad piirid argumentatsioonile, mida kultuuri ja teadmise hindamisel võib kasutada: näiteks ei saa tema tingimustes tekstide väärtust asetada sõltuvusse nende kommertsedust või tarbijasõbralikkusest. Seega: kui kultuuriline imperatiiv on seatud rõhuva poliitilise agenda teenistusse, siis on ta kaaperdatud. Täiesti võimalik, et osa oma ülalhoidjate nõusolekul ja kaasabil, kuid sellegipoolest nende kaugemate kollektiivsete eesmärkide vastaselt. See situatsioon on tänapäeva Eestis siiski täiesti hüpoteetiline, sest vastavatel programmidel lihtsalt ei oleks pikemaajalist ja piisavalt laia kõlapinda. Tõenäolisem on vastupidine: et jällegi osa humanitaaride ja loovinimeste toel või vähemalt vaikival nõusolekul marginaliseeritakse meie tegevusvaldkond. Ajalugu ja kultuuriajalugu võidakse näiteks üritada sundida toimima võimu instrumendina, ehkki ka võimule on sellise arengu pikema perspektiivi tagajärjed ühemõtteliselt kahjulikud.
Järgnevalt tahaksin esitada mõningaid argumente toetama väidet, et kultuurilise imperatiivi kadu või nõrgenemine ei ole ühiskonna kui terviku huvides.
Kõigepealt täheldagem, et inimene on loomu poolest reflekteeriv olend. Meie otsused ja valikud ei kujune instinktide toimel, vaid nii mõistuslikke kui emotsionaalseid elemente sisaldavate arutluste tulemusel. Need arutlused tuleb igaühel teatud mahus kaasa või läbi teha. See omakorda teeb võimalikuks nii teadmiste edasiandmise kui ka nende korrigeerimise, sest uued põlvkonnad ei omanda vanematelt päritut puhtmehaaniliselt, vaid mõtestavad selle enda jaoks uuesti. Märkigem ühtlasi, et see mõtestamine ei ole ainult eesmärgi saavutamiseks vajalik protsess, vaid suuresti ise eesmärk. Ehkki tänapäeva koolimatemaatika aeg-ajalt selle põhimõtte vastu eksib, ei ole ka näiteks teoreemide tõestamise oskus vajalik vaid selleks, et kindlalt veenduda nende paikapidavuses. Tõestamise käigus treenib õppiv mõistus endale hoopis edasiseks tegutsemiseks vajalikke oskusi. Nii on ka sotsiaalsete, ajalooliste ja psühholoogiliste protsesside mõistmisega. Inimesest kasvab täisväärtuslik ühiskondlik olend just nimelt seeläbi, et ta kujundab ise ja võimalikult vabalt välja oma suhtumise maailma, kaasinimestesse ja ka endasse. Need on asjad, mida ei ole võimalik talle anda ega peale suruda. Need on inimese vaimsed osad, mis peavad kasvama temaga koos.
Siit omakorda järeldub kaks olulist asja. Esiteks, võime öelda, et inimene on eneseteostuseks seda vabam, mida kvaliteetsem on tema kujunemiskeskkond, ja see tähendab ka tasemel humanitaarsete diskursuste kättesaadavust. Kui näiteks võimalus saada osa informeeritud ja ratsionaalsetest aruteludest –
kas või lähiajaloo teemadel – millegipärast kaob, siis ei haihtu selle tulemusel sugugi automaatselt õhku inimeste huvi nende teemade vastu. Ainult et ratsionaalse ja teaduslikul lähenemisel põhineva diskussiooni asendavad sel juhul vandenõuteooriad, ideoloogiliselt motiveeritud vihaprojektid ja utopistlikud müüdid. See pööre toimub sarnase loogika alusel nagu siis, kui kvaliteetne meditsiin pole kättesaadav, pöörduvad haiged posijate poole, mitte ei loobu oma ravimisest üleüldse, ehkki see oleks kohati isegi ohutum.
Teiseks, kui inimestele jääb vähem võimalust oma maailmapildi kujunemises kaasa mõelda, siis ei ole põhjust eeldada neilt ka erilist innovaatilisust muis asjus. Töösipelgalikkust on võimalik kultiveerida, kuid koos kõigi sellest tulenevate asjaoludega. Ühiskond, mis oma olukorra üle ei arutle ning loeb kõik suured küsimused juba lahendatuks, on väga tõenäoliselt kaldu totalitaarse mõtteviisi poole. Kuigi Eestis leidub ka poliitikute seas mitmeid selliseid, kelle meelest see polekski halvim võimalik areng, tuleb siiski tõdeda, et silmaklappidega innovaatik on ikkagi muinasjututegelane. Ebastandardsed ideed sünnivad erinevate mõtteviiside kokkupuuteis, piirimaadel, kus mingi teadmine ei ole kunagi lõplikult valmis.
Siit omakorda tuleneb veel üks asjaolu, mida kinnitab jõuliselt kurb rahvastikustatistika. Eesti ei ole oma elanike silmis praegu väga atraktiivne elukeskkond. Kahtlemata on suur osa lahkujaist läinud võõrsile parema sissetuleku otsinguil, kuid mitte ainult. Kui piirata võimalusi õpinguteks või teadusuuringuteks teatavates valdkondades, siis neist huvitatud noored mitte ei otsusta ümber „õigete” alade kasuks, vaid lähevad omandama soovitud haridust mujale ja suure tõenäosusega jäävadki sinna. See omakorda murendab ühiskonda seestpoolt. On muidugi arusaadav, et otsustajate seisukohast on lihtsam juhtida paranoilistes hirmudes vaevlevat ja naiivseid lubadusi uskuvat, huvigruppide dialoogiks ja oma olukorra analüüsiks võimetut rahvahulka kui laia arvamuste spektriga ja ratsionaalseks aruteluks valmis kodanikkonda. Seejuures ei ole sellise rahvahulgaga isegi teoreetiliselt võimalik liikuda eesmärkide poole, mida loosungite tasandil deklareeritakse. Aga võib-olla see polegi tegelikult kavas.
Poliitilise vabanemise ja üldise globaliseerumisega kaasneval murrangul on veel üks oluline joon, mida kultuurilise imperatiivi nõrgenemine suuresti toetab. Noore põlvkonna eestlaste hariduslik kujunemine toimub praeguseni justkui vaikival eeldusel, et Eesti ajalugu ja kultuuripärand on neile automaatselt olulised – et Marie Under ja Eduard Wiiralt kõnetavad neid lihtsalt seetõttu, et neil on geograafiliselt sarnased juured. See pole ammu enam nii. Iseseisvas Eestis sündinud sugupõlved teevad inglise keeles kirjutades tihti vähem vigu kui eesti keeles. Rahvuskultuuri alustekstid konkureerivad juba aastaid vabaturul ja, mis seal salata, mitte just väga edukalt. Osaliselt muide ka seetõttu, et nende vahendamise stiil on konservatiivne ja ammu vananenud. Seda jälle põhjusel, et uuem humanitaarne teadmine ei ole tegelikult kultuurikeskkonna elushoidmisse kaasatud, ehkki ilma ei pea see keskkond ka väga hästi vastu. Üldse ei saa muide öelda, et seda tööd ei tehtaks. Tehakse küll – ja pealegi väga kõrgel tasemel, kuid peaasjalikult missioonitundest.
Kuidas kõike siin öeldut nüüd kokku võtta? Ma ei taha väita, et meil poleks üldse põhjust rääkida efektiivsusest või teadustöö tulemusi mõõta. Olen ka kaugel sellest, et pidada kultuurilist imperatiivi põhiliseks ühiskonna organiseerimise alustalaks. Kunagi olen naljaga pooleks ka osutanud, et kui Eestis reaalteaduste mõõtmiseks kasutada humanitaaria kriteeriume, näiteks lugeda ainult monograafiaid ja arvestada autorite kollektiivi tööde puhul igaühe panuseks ainult vastav murdosa, näeksid hoopis reaalteaduste tulemused väga tagasihoidlikud välja. Mida ma aga küll arvan, on see, et kultuurilise imperatiivi jätkuv nõrgenemine või kadu muudab jätkusuutmatuks nii Eesti ühiskonna kui riigi. Meie kultuurikeskkonna säilitamine ei ole vaid efektiivsusel põhinevas süsteemis üldse mõistlik. Pelgale tehnoloogilisele innovatsioonile ehitatud edustsenaarium ei leia tegelikkuses toetust: eesti teadlased, kes on ka tegelikult mingi läbimurde saavutanud, teevad selle tooteks ja rahaks harilikult välismaal ning Eestist lähtunud innovaatilised ettevõtted lahkuvad rahvusvahelisteks brand’ideks kasvanuina samuti kodumaalt, edaspidi pigem varjates, mitte rõhutades oma seost Eestiga. Nii tuleb välja, et anname USA-le ja Suurbritanniale pidevalt tagastamatut arenguabi. Selleks, et sama suhtumine ei leviks ka üksikisikutele, peab Eesti olema olemas kui täisväärtuslik kultuurikeskkond, millest inimene ilma jääda ei tahaks. On väga kahju, et see pole iseenesestmõistetav.

Rebekka Lotmani ja Tiina Kirsi lugusid samal teemal vt siitsamast Sirbist

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=20346

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=20347

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht