Kultuurilise steriilsuse taotlemine on hukatuslik

Urmas Lepik

Ugrilikult ajaskaalal elu asju vaadeldes näeme, et oleme pärast viimast suurt sõda ja hiljutist geopoliitilist ümberpaigutumist jõudnud järjekordsete suuremat sorti muutuste ette. See paneb uurima, kas oskame mingilgi määral tulevasi seisundeid ette aimata, et nendeks valmistuda või tegeleme nagu tavaliselt reageerimisega juba toimunud arengutele. Meie riigi juhtide ütlemiste ja tegude varjust ei paista usaldatavat tulevikumõistmist. Küllap tajuvad nad isegi, et kobavad udus, ja sellest tuleneb tegelemine iseendi ühiskondliku oleku päästmisega ja pisut ka rahva heitliku meele järgi tõmblemisega.

Aga kui prooviks ühiskondlike allhoovuste suundi uurida vaadeldes olemist ja olnut väga suurelt distantsilt. Universumi tasandi „hoovused“ on: 1) Singulaarsusest avaldub järjest rohkem aegruumi, selles olevat energiat ja see omakorda tekitab järjest rohkem osakesi, välju ja neist siis ka süsteeme.

2) Pole olemas paigal seisvaid aineosakesi ja pole olemas mõjuta ja muutumiseta jõuvälju, kõik on liikumises ja muutumises.

3) Muutustel on suund – energiakogumid koonduvad, moodustavad aina keerukamaid süsteeme (keerukus tähendab siin suuremat infosisaldust) alates algosakestest, molekulidest, taevakehadest ja nende süsteemidest, elusolenditest jne. Universumis paistab olema kolm „hoovust“: rohkem, liikudes, keeru­lisemaks.

Inimeste ajalugu uurides näeme, et need hoovused toimivad ka meie peal. Inimkond tervikuna on arenenud info kordistamise abil. Jõudes sobiva infohalduse tasemeni, hakkas inimene liigina jõuliselt paljunema, seejärel, ressursipiiranguni paljunenuna, algas jälle keerukamaks muutumine (infotöötluse ja levitamise uued võtted). Nii tõusti järjest rohkuse või keerukuse järgmisele astmele. Ajaloos paistab olevat olnud nii, et iga prevaleeriva arengu lõpus kaasneb järgneva faasi esiletõusuga eelmise tippsaavutuse häving. Lihtne on ka märgata, et kord areneb mingi hõim, riik või impeerium ekspansiivselt (aga seda arengut leiab ka üksikisiku elus, ettevõtte või korporatsiooni olemises, looma- või taimeliigi tekkes ja hääbumises jms), seejärel prevaleerib keerukustung, siis jälle rohkenemine ja mingil hetkel liitub süsteem teisega või laguneb, et edasi eksisteerida teisenenud piirides ja summaarses keerukuse kasvu faasis.

Nõukogude Liit arenes ekspansiivselt, tema sees oli infosisalduse kasv pärsitud, keerukuse asemel kasvatati sõjalist võimsust ja ühtlustati elukorraldust ning kultuuri. Kasvufaasi hääbudes ei toimunud süsteemi sees üleminekut keerukusfaasi ja süsteem lagunes. Varemed said võimaluse keerukuse arenguks ja sellega endise süsteemi summaarne keerukus kasvas. Praegune suurim impeerium USA kasvatas oma igakülgset võimsust II maailmasõja järel ja jõudis n-ö vahefinishisse Vietnami sõja alguseks. Selle sõja ajal algas keerukuse kasvu faas. Kui jonnakalt jääda hoovuste hüpoteesi juurde, avastame USA kiire võnklemise rohkusefaasi ja keerukusfaasi vahel. Laiendades astmeliselt oma mõju kogu maailmale ja üleilmastades ameerikalikku demokraatiat, kasvatab ta võimsust. Samas võttes vastu immigrante, liites oma väärtussüsteemiga väiksemaid riike ja integreerides kultuure suurendab USA enda kui süsteemi infosisaldust.

Sellisel moel võime vaadelda ka ELi arengut. Näeme, et kasvufaas, mis toimis edukalt liidu tekke järel, muutus päris ruttu keerukusfaasiks (täiendavate seaduste ja suhete kehtestamine, institutsioonide lisandumine jne), iga „küpsemise“ järel läks süsteem üle kasvufaasi, s.t toimus ELi laienemine. Hetkel oleme uue laienemise ootel (Ukraina, Moldova, Gruusia), kuid keerukus pole jõudnud vajalikule tasemele. Keerukuse kasv ilmneb turusüsteemi, s.t majandussuhete uuele keerukustasemele liikumises (tootmise mahtu ei peaks suurendama), naabersüsteemid tingivad sõjalise allsüsteemi keerukamaks arendamise (võimsuse suurendamine ei ole vajalik), otsitakse kõikmõeldavate suhete uuendamise lahendusi (see on tingitud protsessidest islamimaailmas, rändest ja kliimamuutustest) säilitades rahvusriikide elukorralduse. Kreeka ja Suurbritannia vajadustega arvestamine ning põhja-lõuna, rahvusriikide-endiste koloniaalmaade, doonorite-abisaajate ja/või eksportijate-importijate vaheliste vastuolude rahustamine viivad liidu vajalikule keerukustasemele ja süsteem läheb üle uude kasvufaasi arvatavasti juba kümmekonna aasta jooksul.

Kuidas Eesti välja näeb, kui teda sellise „hoovuste“ hüpoteesiga uurida? Oleme ELi allsüsteem, samas ka orienteeritud USA-le. Seega toimub meie elus paljugi sõltuvalt neid süsteeme sõidutavatest hoovustest. Meie meedia on loonud eksliku arusaama, et areneme omatahtsi, mõnel alal lausa edukalt, sõltumata majandusliku ja poliitilise keskkonna muutustest. Selline kuvand on hädavajalik, aga seda selleks, et hoida meil rahvusena „saba püsti“, samas ei ole meie areng mitte midagi omatehtut. Suured universaalsed tendentsid toimivad ka meie peal sõltumata sellest, kas mõni partei püüab meid suunata üles või alla, paremale või vasakule. Arengu tee ehitab meile ette loodus selles toimivate reeglitega, mille eiramised lõpevad energeetiliste kuludega ja inimlike valudega.

Eesti on parajasti keerukusfaasis, möödapääsmatu on riigi allsüsteemide ümbertegemine, mis võib-olla õnnestub omavalitsuste ümberkorraldamise abil. Seejuures ei teeks paha tekitada lisaks riiklikele, omavalitsuslikele ja vabakondlikele üksustele veel mingeid, näiteks erialaseid ja rahvusgruppide üksusi ning nende kõikide liit­üksusi. Poleks paha meil kõigil mõista, et kohe-kohe meile sisse rändavad teistest rassidest inimesed suurendavad meie etnose infosisaldust nii geneetiliselt kui ka meemiliselt. Eestlaste püsimine on läbi sajandite õnnestunud paljuski tänu veresegamisele ja sama aitaks meil alles jääda ka edaspidi. Kultuurilise (sh keelelise) ja geneetilise steriilsuse taotlemine on hukatuslik.

Oluline on, kas meedia, kes ju muuhulgas tekitab meist rahvuse ja samas suuresti loob ka meie kui indiviidide eneseidentiteedi, leiab võimalusi, et meie omailmades vähendada materiaalsuse tähtsust, tekitada kogukondlikkusega tasakaalustatud individuaalsust, õpetada vaimsust, näidata teadvuse tähtsust. Tänast meediat tarbides minu lugupidamine ajakirjanike vastu erilise kiirusega ei suurene. Siiski, paarikümnele haibitud nimele on hakanud lisanduma eksperte, arvajaid ja visionääre, kelle sõnumeid tasub avaldada, lugeda ja arvestada. See on tee, mis aitab kasvatada meie keerukusfaasi tulemusi. Kui eelmainitud keerukuse kasv jõuab õigeaegselt meie liidrite maailmakäsitlusse, on meie riik uueks kasvufaasiks valmis. Territoriaalset kasvu muidugi ei tule, rahvaarv aga kasvab. Küllap muutume ka pruunimaks ja käharpäisemaks ning meie energeetiline võimsus kasvab vast ka. Arengud suurtes süsteemides annavad meile võimaluse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht