Kultuurinõukogu ja teaduskultuur

Peeter Torop

Arvatakse, et elame maailmas, mis rajaneb teaduse mudelil või siis kunsti mudelil. Üks kirjeldamise meetod ei välista aga teist. Maailma kultuurinõukogu (World Cultural Council) on 1981. aastal loodud organisatsioon, mis on pühendunud teadmiste leviku toetamisele ning suhete arendamisele inimeste, riikide, valitsuste ning teadusvaldkondade vahel. Kultuurinõukogu üks põhiline eesmärk on anda välja Albert Einsteini teadusauhinda, José Vasconcelose haridusauhinda ning Leonardo da Vinci kunstide auhinda. Valiku teeb rohkearvuline interdistsiplinaarne komitee. 2011. aasta Albert Einsteini teadusauhinna laureaat on Toronto ülikooli professor keemik Geoffrey Alan Ozin. Leonardo da Vinci kunstide auhinna on pälvinud USA kunstnik, kirjanik ning leiutaja Todd Siler (vt ka lk 22). Haridusauhind ei ole iga-aastane ning seda sel aastal välja ei antud.

Tartu ülikoolile osutati au korraldada selle aasta auhindade üleandmise tseremoonia. Sellega seoses tundub olevat kohane arutleda pisut teaduse ja kultuuri seoste üle. Lisapõhjusteks need ärritused, mis on seotud teaduse bibliomeetrilise hindamise vastuolulisusega ja humanitaaride hirmudega jääda Euroopas lähitulevikus üldse eraldi rahastamiseta. Seda olukorras, kus Euroopas on praegu teadust rahastava raamprogrammi raames räägitud esiteks vajadusest edendada dialoogi teaduse ja ühiskonna vahel ning teiseks „kõvade” ja „pehmete” teaduste vahel.

Maailma kultuurinõukogu väärtustab teadust, kunsti ja haridust koos. See põhjus võib olla poliitiline ja deklaratiivne, kuid ometi peegeldab see kooslus midagi olemuslikku. 1992. aastal võtsin Hispaania kolleegide palvel intervjuu Juri Lotmanilt. Selles tuli juttu ka ennustamatusest, mis on ikka olnud kunsti keskmes ja saanud ka teaduse uurimisobjektiks. Lotman nägi selles teaduse estetiseerumist ja kunsti põhimõtete kandumist teadusesse: „Kunst on hoopis teistsuguse mõtlemise viis, maailma modelleerimise teistsugune süsteem. Sisuliselt on see teistsuguse, meie maailmaga paralleelse maailma loomine. Arvatakse, et me võime elada maailmas, mis rajaneb teaduse mudelil, või siis elada maailmas, mis rajaneb kunsti mudelil. Tegelikult aga elame maailmas, mis rajaneb nende kahe mudeli konfliktsel ühtsusel. Sellest tuleneb ka prognoosimise erinev tase ning prognoosimatuse erinev tähendus. Ande erinev tähendus”. Kuna need mudelid põhinevad erineval kirjeldusviisil, lisas Lotman: „Seega ei välista üks kirjeldamise meetod teist kirjeldamise meetodit. Oma vastastikuses pinges moodustavad nad otsekui mingi kolmanda vaatepunkti”¹.

Kunsti ja teaduse täiendussuhtes tekkiv „kolmas vaatepunkt” on ehk kõige selgemalt jõudnud tänapäeva teadusesse transdistsiplinaarsuse mõiste kaudu. Transdistsiplinaarsuse kui uue ajastu interdistsiplinaarsuse võtmesõnadeks on „teadmuskorraldus” (knowledge management) ja „teadmusintegratsioon” (knowledge integration) ja neist tulenevalt peetakse oluliseks nii koostööd erinevate distsipliinide ja isegi teaduste vahel kui dialoogi üldsusega.² Transdistsiplinaarsuse üheks ülesandeks on ka kunsti loovate inimeste kultuurikogemuse lülitamine teaduse analüütilise võimekuse parandamisse. Professionaalsest kultuurikogemusest saab seega teaduse osa, olles lihtsalt teistsugusel viisil kirjeldatud teadmus. Kultuuriline mitmekesisus rikastab teadust ja seda ka regionaalsel tasandil. B. Parekh kasutab teaduse globaalkultuuri mõistet rõhutamaks vajadust kaasata teaduse arengusse enam neid riike ja regioone, mis lääne teaduskogemusest eemale on jäänud.³ Seega on teaduse arengu seisukohast oluline ka regionaalse teadusliku mitmekesisusega arvestamine.

Teadusliku mõtlemise mitmekesisus väljendub avaldatud teadustöödes. Kui ühelt poolt saab kõik kirjapandu märgistatud evalveerimiskultuuris, kus ajakirjad eristuvad väärtuseliselt nende kasulikkuse järgi kirjutajale ja staatuse järgi aruandluses, siis teiselt poolt on proovitud kirjeldada ka publitseerimiskultuuri. Väljaandeid võib eristada kolme binaarse vastanduse kohaselt: probleemikesksed ja praktikakesksed ajakirjad, distsipliinipõhised ja transdistsiplinaarsed ajakirjad, avaralt orienteeritud ja kitsalt orienteeritud ajakirjad.⁴ Formaalsemad liigitused on kõrvuti sisulisemate liigitustega ning sõltub teaduskultuurist, kuidas kujuneb nende täiendussuhe.

Publitseerimiskultuur korreleerub selgesti õppekavakultuuriga. Ajakirjade struktuur oma rubriikide ja valdkondade eristusega peegeldab õppekavadega valdkonna süsteemset struktureerimist. Muidugi pole see seos otsene, kuid on siiski sümptomaatiline, et distsipliinide piiride hägustumine toimus enam-vähem paralleelselt õppekavade liigendamisega suurteks mooduliteks, nii et kadus suur hulk eridistsipliine koos oma nimetustega. Seega, ühel hetkel väheneb teadmuse eristamisvõime, teisel hetkel võib see suureneda. Eriteadmuse lahustumine üldteadmuses vähendab kirjelduskeelte mitmekesisust, vaesestab terminivälju ja suurendab oskuskeele heterogeensust. Aga keerukate probleemide lahendamisele aitavad kaasa paindlikud kirjelduskeeled. Kui kirjandusteaduse kirjelduskeel ei rikasta kirjandusest arusaamist, kui sotsioloog ei oska kvantitatiivsete meetoditega saadud arvandmeid kvalitatiivselt interpreteerida, kui sporditeadus on täiesti lahus praktilisest sporditegevusest, uurimistöö õpetamisest, siis tuleb rääkida mingi valdkonna kriisist. Kriiside ületamine sõltub aga tegutsejate võimest luua dialoog teoreetikute ja praktikute, kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite, humanitaarse ja täppisteadusliku mõtlemise, teadmiste ja nende vahendamise vahel.

Kultuuripsühholoogia kui noore distsipliini arengu seisukohalt peab näiteks Jaan Valsiner oluliseks liikumist tavakeelelisest uurimisprobleemide kirjeldamisest oskuskeelelisele seletamisele ning võimalusel ka selle ala teadmuse formaliseeritud esitamisele.⁵ See tähendab, et ühe distsipliini arengus on oskuskeeleline mitmekesisus loomulik ning tavakeeleline ja formaalne kirjeldus on lihtsalt kaks võimalikku polaarsust.

Juba 1972. aastal kirjutas Lotman täppismeetoditel põhinevate kunstianalüüside kogumiku sissejuhatuses: „Just „matemaatika keele” ja „kunsti keele” seotus kultuuri ühtses struktuuris ühelt poolt ja nende immanentse organiseerituse põhimõtteline erinevus teiselt poolt teeb sisukaks nendes keeltes tekstide vastastikuse tõlkimise akti, s.t võimaldab neil vastastikku olla aluseks kirjelduse metakeele loomisel”.⁶ Seega oleme tagasi „kolmanda” vaatepunkti juures. Terviklik käsitlus tekib mitut tüüpi kirjelduskeele koosluses ning nende metodoloogilises sünteesis. Ja kõrvuti täpsete või formaalsete kirjelduskeeltega vajab enamik teadusi ka üldkeelelisi seletusi ehk enesekirjelduslikku ja dialoogilist oskuskeelt.

Samal põhimõttel toimivad ka kultuurid, mille universaalseimaks tunnuseks on võime end iseendale ja teistele kirjeldada. Kui eriti täppisteadustes on aja jooksul välja kujunenud formaalsed kirjelduskeeled, mis arenevad koos formaalsete uurimismeetodite muutumisega, siis on needki teiste teaduste ja ühiskonna jaoks olemas üldkeelelistes või üldteaduslikus oskuskeeles loodud kirjeldustes. Ka selliseid vahendavaid kirjelduskeeli tuleb igas kultuuris ja ühiskonnas sidususe ja üksteisemõistmise huvides kultiveerida. Ja kunstidega seotud humanitaarial on siin oma missioon. Näiteks võib võtta Briti humanitaarse kõrghariduse uurimisgrupi juhi ja ajakirja Arts and Humanities in Higher Education peatoimetaja Jan Parkeri kokkuvõtte Euroopa humanitaarteaduste tulevikule pühendatud rahvusvahelisest ümarlauast.

Parker seob humanitaariaga kommunikatsiooni ja retoorika mõiste, mis koos tähendavad multimodaalset ja erinevaid väljendusvahendeid hõlmavat diskursust. Selle diskursuse kaudu aitavad humanitaarteadused arendada ühiskonnas retoorilisi, hermeneutilisi ja dialoogi loomise oskusi, kultuuridevahelist kommunikatsiooni, kultuurisüsteemide vahendamist ja tõlkimist, koostööd teiste ja teistsuguste teadmusviisidega ning empaatiat nende suhtes, võimet toime tulla kultuuri- ja tunnetussüsteemide mitmekesisusega, võimet toime tulla kultuuri globaliseerumisega.⁷ Või Chicago ülikooli professori Martha Nussbaumi arvamus, et humanitaarteadused kultiveerivad seda keelt, mis aitab kaasa ühiskondlikule empaatiale, üldisele sallivusele ning kodanikutunde kasvatamine ei ole selle keele ja nende teadusteta võimalik. Demokraatliku ühiskonna jaoks on humanitaarteadused seega eluliselt vajalikud.⁸

Teaduskultuuri eripäraks on kirjelduskeelte mitmekesisus ka kõige rangemates ja formaliseeritumates distsipliinides ning üldkeeleline tõlgendamine on osa nende eneseväljendusest. Humanitaarteadused ei erine selles teistest teadustest, kuigi formaalseid keeli on selles valdkonnas ehk vähem. Kuid seda olulisem on humanitaaria teaduste ja ühiskonna vahenduskeelte loojana ning suhtlemis- või dialoogikultuuri kujundajana. Tuletagu siis kunsti ja teaduse austamine maailma kultuurinõukogus meile meelde, et nagu aju vajab mõlemat poolkera nii vajab kultuur nii „kõva” kui „pehmet” teadmust, nii formaalseid teaduskeeli kui üldkeelelisi seletusi ja nende vahele jäävaid erineva rangusastmega kirjelduskeeli. Teaduskultuur on ühtne kultuur, mille rikkus seisneb, nagu igas kultuuris, mitmekesisuses – ja igasugune mitmekesisuse vähendamine vaesestab kogu kultuuri.

1 Jalutuskäigud Lotmaniga. TLU Press, Tallinn 2010, lk 228.
2 A. Sage, Colloquium Synthesis: What Have We Learned? Rmt: M. A. Sommerville, D. J. Rapport (toim). Transdisciplinarity: reCreating Integrated Knowledge. EOLSS Publishers, Oxford 2000, lk 249.
3 B. Parekh, Promoting a Global Culture of Science. – European Review 2009, kd 17, nr 3-4, lk 477–486.
4 C. Kueffer, G. Hirsch Hadorn, G. Bammer, L. van Kerkhoff, C. Pohl, Towards a Publication Culture in Transdisciplinary Research. – Gaia 2007, kd 16, nr 1, lk 23.
5 J. Valsiner, Cultural Psychology Today: Innovations and Oversights. – Culture Psychology 2009, kd 15, nr 5, lk 30-31.
6 Семиотика и искусствометрия. Москва 1972, lk 6.
7 J. Parker, `What have the Humanities to Offer 21stCentury Europe?’: Reflections of a note taker. – Arts and Humanities in Higher Education 2008, kd 7, nr 1, lk 87.
8 M. C. Nussbaum, Not For Profit: Why Democracy Needs the Humanities. Princeton University Press, Princeton 2010.