Kultuurisemiootika traditsioon ja autokommunikatsioon

Andreas Ventsel

1973. aastal ilmusid pärast järjekordseid suvekooli päevi Vjatšeslav Ivanovi, Juri Lotmani, Aleksandr Pjatigorski, Vladimir Toporovi ja Boriss Uspenski sulest kultuurisemiootika ja Tartu-Moskva koolkonna sündi manifesteeriv „Kultuurisemiootika teesid (slaavi tekstidest lähtuvalt)”.

Ääremärkusena olgu öeldud, et tänavu ilmusid teesid taas eesti- ja ingliskeelses tõlkes koos korraliku eessõna ja kahe originaal­se teksti esmatõlkega.1 Millest üks, Lotmani ja Uspenski kirjutatud „Kultuuride heterogeensus” („Heterogeneity of Cultures: Postscriptum to the collective theses”) oli seni ilmunud üksnes itaalia keeles 1979. aastal.

Tartu-Moskva koolkondlikust ühtsusest rääkides tuleb alati silmas pidada teatud tinglikkust. Mitte kõik „Teeside” autorid ei jaganud üksmeelt uue distsiplinaarse lähenemise aluste ühtsuse suhtes. Nii polnud Pjatigorski nõus Lotmani (kes oli teesides esitatud kontseptuaalse raamistiku peamine initsiaator) rõhutatud kultuuri duaalsuse küsimustes. Uspenski olevat kritiseerinud Ivanovi ja Toporovi kirjutatu teatavat kokkusobimatust „Teeside” üldise vaimuga.2 Olgu selle sisemisest vaatepunktist tajutud ühtsusega kuidas on, kuid kõrvaltvaataja ja järeltulevate põlvede silmis tundub kultuurisemiootika teoreetiline raamistik ja teaduslik metakeel piisavalt koondav. Tuletagem meelde kas või Tartu-Moskva koolkonnale iseloomulikke mõisteid: sekundaarne modelleeriv süsteem, semiosfäär, tekst, kultuur-mittekultuur, kultuur-antikultuur jne. Üks selliseid eripäraseid mõisteid on kindlasti ka autokommunikatsiooni mõiste, mis oli lõppenud suvekoolis arutelude keskmeks.

Tõsi, autokommunikatsiooni mõistet arendas peamiselt Lotman ja sedagi vaid paaris artiklis. Küll aga kattuvad osaliselt või haakuvad tal sellega mitmed teised olulised kultuurisemiootikasse kuuluvad terminid nagu enesekirjeldus, kultuurimälu ja selle funktsioonid jne. Lotman eristab kaht kommunikatsioonitüüpi: mina-mina ja mina-sina kommunikatsiooni, need esinevad reaalsetes interaktsioonides läbipõimunult, ent analüütilisel tasandil on võimalik tuvastada emma-kumma tüübi domineerimist. Lotmani järgi jääb mina-mina süsteemis teade samaks, kuid see formuleeritakse kommunikatsiooniprotsessis ümber ja see omandab uue tähenduse. Niisugune kommunikatsiooniprotsess ehk autokommunikatsioon leiab aset tänu uue – teise – koodi lisandumisele. Pidades silmas, et „isiksuse olemust võib tõlgendada sotsiaalselt tähenduslike koodide individuaalse valikuna”,3 siis kodeeritakse lähtesõnum autokommunikatsiooni käigus ümber põhimõtteliselt teistsugustesse struktuuriühikutesse ja sellele antakse uue sõnumi jooned. Klassikaline kommunikatsioonisituatsioon ehk mina-tema kommunikatsioon võimaldab infot edastada ainult teatavas konstantses mahus, kus keegi edastab mingi teate dialoogipartnerile. Siin ei muutu teade ise, vaid üksnes teate saajate hulk. Ent kanalis mina-mina toimub informatsiooni kvalitatiivne transformatsioon, mis viib mina ümberkujunemiseni.4 Nagu näeme, on autokommunikatsiooni üks peamisi funktsioone uue informatsiooni loomine ja vana ümbermõtestamine.

Suvekooli ettekandeid iseloomustas nimelt niisugune Tartu-Moskva koolkonna pärandit ja semiootika distsipliini üldisemalt autokommunikatiivselt ümbermõtestav õhkkond. Kui soovida teha teatud üldistusi kuuldu osas, siis võib need tinglikult jagada kolmeks. Esiteks, kultuurisemiootika metakeele mõistete ajalooline tagasivaade ja genealoogia. Siin keskenduti peamiselt autokommunikatsiooni (kuid mitte ainult) mõiste kujunemisele ja paralleelidele teiste samasuguste mõistetega naaberdistsipliinidest. Aktualiseeriti kontseptuaalsed kongeniaalsused ja erinevused kommunikatsiooniteooria ja lingvistikaga (Peter Grzybeki, Remo Gramigna, Peeter Toropi ettekanded). Marek Tamm küsis polemiseerivalt, miks on kultuurisemiootika ja eriti Lotmani tööd jäänud marginaalseks kultuuri mälu-­uuringutes (culture memory studies), sest Lotmani võib tema arvates julgelt pidada üheks kultuurimälu kontseptsiooni esimeseks arendajaks. Samuti eksplitseeriti C. S. Peirce’i ja C. Morrise self-communication’i käsitluse erinevust Lotmani autokommunikatsiooni mõistest (Peter Grzybek). Sellega haakuvalt oli oluliseks diskussiooni kohaks Tartu-Moskva koolkonna liikmete metakeelelise terminikasutuse voolavus. Lotmani töödest võime leida autokommunikatsiooniga sarnases funktsioonis ka teisi mõisted, nt enesekirjeldus, automodelleerimine. Siinkohal aga võime meenutada teadusfilosoof Karl Popperit,5 kelle järgi ülitäpne terminoloogia pigem takistab teaduse arengut. Teatud baasterminid on haaratavad ja mõistetavad intuitiivselt, omavad loovuse potentsiaali ning võimaldavad metakeelel kohaneda ja muutuvate kultuurinähtuste uurimisel teadusliku selgituskeelena püsima jääda. Ühes oma viimases intervjuus Kalevi Kullile (1992) tunnistab ka Lotman, et on selgelt teadlik oma metakeele teatavast ambivalentsusest, kuna on andnud varasemale mõistele uue idee valguses nihkes tähenduse. Samas rõhutab ta: „… kui kõike defineerida ühetähenduslikult, siis on võimatu öelda midagi uut…[—] Selleks, et öelda uut, on vajalik määramatuse ruum. Kuid see on ohtlik ruum …”.6 Segadust lisab ka tõlgete kvaliteet ja tõlkijate meelevald, millele osutas oma ettekandes Silvi Salupere.

Teiseks oluliseks teemaplokiks võiks pidada Tartu-Moskva koolkonna ideede edasiarendusi semiootika distsipliini sees. Nii osutati mitmetes ettekannetes juba viljakale integratsioonile kultuurisemiootika, biosemiootika (Kalevi Kull, Anton Markoš), zoosemiootika (Timo Maran) ja ökosemiootika (Riin Magnus) vahel. Teised ettekandjad aktualiseerisid aga kultuurisemiootika neid aspekte, mis koolkonna rajajatel oli tekstides pigem implitsiitselt olemas. Nii käsitles Elžbieta Magdalena Wasik semiootilist selfi Lotmani kultuuri mitmekeelsuse raamistikus. Tiit Remm keskendus oma ettekandes semioosi ruumilistele aspektidele sotsio-kultuuriliste mudelite loomisel. Carlos Andres Perez Hernandes aga püüdis kultuurisemiootika lähenemist kasutades eristada taju kultuurist tingituid semioosi mõjutavaid tegureid.

Kolmas ettekannete teemadering keerles interdistsiplinaarsete sildade loomise võimaluste ümber. Kui me võtame aluseks Roland Barthes’i (kelle töid, muide, avas autokommunikatsiooni kontsepti kaudu oma ettekandes Lei Han), siis on interdistsiplinaarsuse lätteks ennekõike vanade teaduskeelte enda jõuetus maailma mitmekesisuse seletamise, mitte aga lihtne eripalgeliste distsipliinide liitmine . Anti Randviir, vaadeldes kultuurisemiootikat süsteemiteooria kontekstis, näitas oma esinemises, kuidas autokommunikatsioonile orienteeritud kultuuritüüp võib teatud tingimustes kaotada oma uut tähendust loova potentsiaali ja kapselduda autoritaarsesse ja hermeetilisse inforinglusse. Seega tuleb kõiki kultuurisemiootika mõisteid vaadelda relatsioonilistena, suhestatuna kontekstiga. Tyler Adkins aga osutas kultuurisemiootika ja ajaloolise antropoloogia traditsiooni vastastikku täiendavale interdistsiplinaarsusele. Semiootilise lähenemise vajalikust poliitikateadustes, täpsemalt rahvusvaheliste suhete uuringutes, rõhutas Oleg Barabanov. Poliitika uuringutega haakus ka Ott Puumeisteri ettekanne biopoliitikast ja biovõimust, milles esitati visioon, kuidas siduda Foucault’ biopoliitika käsitlus Lotmani autokommunikatsiooniga, nähes viimases ennekõike võimalust pakkuda teoreetiline raamistik selgitamaks võimusuhete transformeerimist rahva populatsiooni puudutavas diskursuses. Üks paneelettekandjatest Barend van Heusden aga esindas hetkel semiootika maailmas “kuuma” suunda: kognitiivset semiootikat. Eelpool nimetatud autorid ei katnud kaugeltki kogu esinejate nimekirja ja  mul jääb ainult vabandust paluda nende ees, keda pole mainitud.

Erinevalt paljudest teistest samalaadsetest üritustest, ka näiteks kaheaastatagusest suvekoolist, kus teemaks oli modelleerimine, oli seekordne suvekool oluliselt kompaktsem. Tundub, et semiootika konverentsid maksavad mõnikord lõivu liigsele ekspansioonitungile – pookides mingile paradigmale külge sõna “semiootika” arvatakse see piisav olevat uue distsipliini loomiseks. Väga sagedasti piirdub see aga sõnavaraga, mis koosneb mõistetest ikoon, indeks, sümbol, tähistaja, tähistatav. Enamasti on see tendents pöördvõrdeline osalejate arvuga. Õnneks midagi sellist seekord ei kohanud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et selleaastast suvekooli iseloomustas lisaks esinejatele rohkem kui tosinast riigist noorte semiootikute, olgu siis bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppest, rohkearvuline osalemine ja aktiivne osavõtt diskussioonidest. See meenutas paljuski legendaarset Tartu-Moskva koolkonna liikmetele omast suhtumist üksteisesse, kus seisukoha kriteeriumiks polnud mitte institutsionaalne positsioon, vaid seisukoha argumenteeritus.

1 Ivanov, Vjatšeslav; Lotman, Juri; Pjatigorski, Aleksandr; Toporov, Vladimir; Uspenski, Boriss 2013 [1973] Kultuurisemiootika teesid. Rmt: Beginnings of the Semiotics of Culture. Tartu Semiotics Library 13. Tartu Ülikooli Kirjastus.

2 Velmezova, Ekaterina; Kull, Kalevi 2011. Interview with Vyacheslav V. Ivanov about semiotics, the language of the brain and history of ideas. – Sign Systems Studies 39 (2/4), lk 290–313, 300.

3 Lotman, Juri 2010. Kahest kommunikatsioonimudelist kultuurisüsteemis. – Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 125–148, 130.

4 Samas, lk 129.

5 Popper, Karl 1976. The Myth of the Framework. – Essays in Honour of Paul Arthur   Schillp. The Abdication of Philosophy: Philosophy and Public Good. (toim) Freeman,
E. La Salle: Open Court lk 23–48.

6 http://www.ut.ee/SOSE/sss/volumes/volume_40_preprint.html

7 Barthes, Roland 1980 [1971]. From Work to Text. Image-Music-text. (tlk S. Heath). New York: Hill and Wang lk 155–164, 155.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht