Kunst, mitte dekoreerimine

Piret Lindpere, kultuuriministeeriumi asekantsler

Kaarel Tarand („Kunsti päästmise protsent” – Sirp 11. IX) arutleb protsendiseaduse üle „õiguslikult õnneks vähe reguleeritud kultuurielu” taustal. Retsept – vähem regulatsioone, rohkem võimalusi – protsendiseaduse puhul kehtibki. See seadus ei reguleeri kultuurielu, vaid loob eelkõige uusi võimalusi oma keskkonna inimsõbralikumaks muutmiseks.

Ega seadus veel valmis ka ole. Võimalikult lihtne regulatsiooniakt määratleb üldprintsiibid (mis ongi seaduse ülesanne), korralduslik külg hakkab elama oma elu. Kõiki üksikjuhtumeid ei saa ette näha ega kirjeldada. Õnneks on Eestil õppida  muu Euroopa poole sajandi protsendikunsti-kogemusest – eri kujul ja mitmete nimetuste all kehtib seadus suuremas osas läänemaailmas. Seadusel on kaks lähtekohta:

1) Sotsiaalse ruumi korrastamine kunstiteoste abil on kurvastavalt juhuslik;

2) kunstnikud on ühiskonnas ülekohtuselt kasutamata potentsiaal.

Üllatav on lugeda arvamust, nagu oleks barjäär kaasaegse kunsti ja publiku vahel kultuuriministeeriumi paranoiline ettekujutus: „Ministeeriumi kurss ei tohiks olla iseenesele takistuste väljamõtlemine selleks, et neid kangelaslikult ületada”. 

Ükski ametkond ega seadus ei suuda panna inimesi kunsti mõistma. Pole vahet, kas me nimetame olukorda, kus valdaval osal inimkonnast on eelarvamus, et kaasaegne kunst on elitaarne, võõrastav ja kole, barjääriks või lõheks (ilmselt on viimane Eesti puhul tõesti õigem sõna, kuna nõukogude ajast jäänud suur ja sügav kunstihariduslik auk on paraku siiani täitmata) – vastuolu kaasaegse kunsti ja publiku vahel on alati olemas olnud nii läänes kui Eestis. Põhjusi on palju, üks neist on väga lihtne: kunst ei seostu üldse inimeste enda eluga. Protsendiprintsiip toob seega kunsti galeriidest kohtadesse,  kus oma argielu elatakse. On see ikka ohutu? Mõõdukal määral kunsti peaks rahvas välja kannatama.

Eesti praktikat silme eest läbi lastes meenub kindlasti 1960ndate „kunstide süntees”: Kalevi spordihalli ja Mustamäe esimeste majade monumentaalgrafiitod, „raadiotuvi” või mõned mosaiikseinad, lisaks väärikate hoonete interjöörikaunistused. Isegi kui need muigama panevad, on tegemist tollase kunsti stiilipuhaste näidetega. Uuest Eestist võib positiivse algatusena esile tõsta kaduviku mehi Rakvere teatri ukse ees, kusjuures tollal, aastate eest, toimus kõik protsendikunsti  menetlusreeglite kohaselt: kunstiprotsent kirjutati riigihankesse sisse, teatrijuht koos arhitekti ja teatri kunstnikuga otsustasid skulptuuri kasuks ning ehkki ehitusfirma püüdis omapead otsida kunstnikku, kes „töö odavalt ära teeks”, jäi tellija kunstilistele kaalutlustele kindlaks. „Hõõrumist tekitavad stsenaariumid”, mida Tarand näeb, tulevad nagunii. Ka mitmed teised – ja need ei teki mitte seaduse puudulikkusest, vaid elust enesest. Mis ei tähenda loomulikult, et ilma protsendiseaduseta edasi võiks elada. Miks seadus näeb ette ainult konkreetse objekti jaoks tellitud uudisloomingu, pole raske mõista: kogu ilu kõrval on seaduse üks eesmärk kunstnikke elus hoida, anda neile võimalus ja stiimul uue loomiseks. Selle seaduse raames ongi paraku antiigipoest kristall-lühtri või kunstigaleriist maali toomine välistatud.

Palun, erapatronaaž ja deponeerimisvõimalus on alati olemas! Eks iga seadus võimalda mingilgi määral erandeid, nii pole ka välistatud, et ideekonkursil osalev kunstnik kasutab uue kvaliteedi loomisel oma varem valminud loomingut. Eks elu näita. Kui muinsuskaitseliste objektide juurde ei tohi/taha integreerida  kaasaegset kunsti, on iga objekti puhul kindlasti mõni eelarvesse muidu mitte mahtuv unistus: selle võib teoks teha klaasikunstnik vitraaži näol, tekstiilikunstnik ajastutruu seinavaibana või leiab hoone juures oma koha metallikunstniku väärikas sepis. Skulptuuridest rääkimata. Ega kunstnike loominguline vabadus lehvi ühegi objekti puhul piiramatult, ikka seab hoone ja selle kvaliteet omad piirid. Päris kindlasti on protsendiprintsiip objekti-, mitte seadusekeskne. Nagu loomakaitseseadus ei otsusta, kas inimesed peaksid armastama triibulisi kasse või täpilisi sigu, nii ei saa protsendiseadus  elimineerida „ebaselgust kunstiküsimuses” (Tarand). Liidud seisavad loomulikult oma tsunftihuvide eest ning ideekonkursi žürii koosseisud saavad olema sama head või halvad, nagu need on ka praegu konkursside korraldamisel. 2/3 loomeinimeste kuulumine komisjoni peaks siiski koledamad stsenaariumid ära hoidma.

Kindlasti ei tohi aga hoone arhitekt ja sisekujundaja jääda „ausasse vähemusse” – integreeritava kunstiteose autorilt eeldatakse paindumist vastavalt hoonele, mitte vastupidi. Juba näeb Tarand vaimusilmas, kuidas hankeprotsessi ebatervelt  politiseerida: „Miski ei välista, et tellija esindajaks laseks end nimetada minister X ja vallavanem Y”. Loodetavasti jääb olukord, kus absoluutselt kõik eluvaldkonnad Eestis politiseeritud on, siiski halvimatesse unenägudesse või ulmestsenaariumisse. Mis aga juhtub, kui žürii koosseisu satub jäärapäine preester või ignorantne poliitik – selliseid juhtumeid välistada ei saa ja paraku ei ole meil ka harimatuse ja halva maitse keelustamise seadust. Kõlab idealistlikult, kuid jääb lootus, et pärast mitut võidumonumendi juhtumi taolist ämbrisseastumist jõuavad poliitilised otsustajad niikaugele, et usaldavad  erialainimesi. Mis on kunst, jäägu kunstniku otsustada. Seda arvamust tuleb usaldada ja austada. Dialoogi kaudu peab protsendiprintsiibi järjekindlal juurutamisel selline äratundmine jõudma ka kunstižüriideni, võtku aega mis võtab.

Nii et protsendikunsti menetlust võib käsitleda omamoodi kunstialase kirjaoskuse kursusena. Mart Kalmu kartus, et protsendikunstil on kalduvus muutuda majade dekoreerimise vahendiks, on ilmselt põhjendatud. Teisedki Euroopa riigid on seisnud kahtluste ees, kas protsendikunstis väljendub kohalik kunstipraktika parimal moel; kas kunsti ei hakka pärssima vastutulek publiku ootustele; kas ei hakka moodustuma insaideritest „protsendikunstnike” ring (paratamatult on Eesti kunstiturul aktiivsete osalejate arv piiratud); kas avalik konkurss on ikka kõige parem vorm soovitud tulemuse saamiseks jne. Lisaks vastased a priori, kes on veendunud, et kunst ei peagi olema igaühele mõistetav ning loov kunstnik hoiab kaugele protsessidest, millel on pistmist riikliku tellimise või suunamisega, mis võib mingilgi määral kunsti sõltumatust ohustada. Nii ollakse mõneski Euroopa riigis liikumas  rangelt objektipõhisest protsendiprintsiibist laiematele avaliku kunsti programmidele, mis võimaldavad üksikute teoste kõrval või asemel (protsendiprintsiipi ehitustegevuses loomulikult säilitades) ressursside akumulatsiooni laiahaardelisemate kunstiprojektide teostamiseks.

Selliste strateegiate juhtimine eeldab koordineeriva üksuse olemasolu. Nii vastutab näiteks Hollandis protsendiskeemi rakendamise eest riigiarhitekti büroo, kes koostab lähteülesandeid, valib kunstnikke, kooskõlastab projektdokumentatsioonid-eelarved ja teostab või tellib uurimusi visuaalkunsti valdkonnas. Sellist  rakendusasutust vajab kindlasti ka Eesti. Esialgu püüame me siin iga hinna eest vältida lisakulutusi hankijale ja koormust riigieelarvele. Ning ehitusmahte arvestades ei too kindlasti protsendiseadus kaasa kunstnike rikastumist või nende töökoormuse enneolematut tõusu.