Kunstipistik ja kummist naine I

Hanno Soans

Palverännakud KK keskmesse Catherine Davidi kureeritud näituseplatvormis oli haaret, maailma kui terviku vastukarva paitamise pretensiooni. pressifoto

„Kui suurimatele (mainekamatele, traditsioonikamatele, nagu on seda Veneetsia biennaal, Kasseli „documenta”, Münsteri kohaspetsiifiline skulptuuriprojekt, Baseli kunstimess) lisada uuemad, kuid sama pretensioonikad (Praha biennaal, sügise hakul avatavad İstanbuli biennaal ja Linzi uue meedia väljapanek, jne) ning kitsamaid valdkondi või kunstihoiakuid (“Ars Ornata Europeana”, Bilbao feministlik kunstiprojekt, jne) puudutavad kunstiüritused ka veel juurde arvata, siis neil kunstnikel, kuraatoritel, kriitikutel, kes vähegi tahavad praeguse kunstieluga kursis olla, peavad kohvrid küll kogu aeg pakitud olema ning Internet käepärast, et soodsaid pileteid hankida.”

Reet Varblane, Üliaktiivne mujal, vaikne Eestis. – Sirp  10. VIII.

 

„Noored loojad Baltimaadelt, Skandinaaviast, Venemaalt, Ukrainast, Ida-Euroopast, Saksast, Taanist, aga ka Moldovast ja Islandilt on loomas regionaalset kunstisuhtlusplatvormi, mis vabastab kohustusest iga jumala kahe aasta takka käia Veneetsia biennaalilt tuld toomas.”

Johannes Saar, Tagajärjed ja ettepanekud. – Sirp 28. IX.

 

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu see on, tuleb alustada tõdemusega, et Kasselisse reisimine pole mul kunagi lihtsalt käinud. Ja miks peakski. Lähimad lennusõlmed on Berliin ja Frankfurt ning edasine Deutsche Bahn pole ka just odavate killast. Kassel on suhteliselt mõttetu lokatsiooniga maakonnalinn, mille kunagine geopoliitiline erilisus, ootamatu piiriäärsesse tühitsooni kuulumine Teise maailmasõja järel, oli motivatsioonimootoriks XX sajandi teise poole edukaimale kaasaegse kunsti (KK) najal linna turustamise kampaaniale. Kasselisse juba ei satu, sinna tuleb minna. Ja et KK abil toimetatavate transformatsioonide tegelikust ulatusest aru saada, tuleks seda linna profülaktika mõttes külastada ka „Documenta’le” järgneva või eelneva aasta jõulukuul, mil Fridericianumi ees väljakul ruulib Bratwurst’iga vehklev Weinachtsmann ja Lolita Baris – mis „documenta”-suvel on mentaalne mix Veneetsia legendaarsest Harry’s Barist ja meie Levikast – valitseb täielik vaikus, kultuuri tuumatalv.

Esmakordselt käisin „documenta’l” 1997. aastal, seigeldes kümme Saksa marka taskus Kaliningradist Augustówisse, et jõuda Sorosi kaasaegse kunsti keskuse Kasselisse suunduvale ekskursioonibussile. Veider reis: kohale jõudsin hääletades, kolme uksega helesinise mossega, sest rongiühendus Poola piirilinnade Białystoki ja Augustówi vahel oli reisijate puudumisel peatatud. Ja kui meie kunstilõvidel Elkenil ja Sobolevil poleks olnud pohmakat, mistõttu bussi plaanipärane väljumine edasi lükkus, olekski ma jäänud maha sinna vastikusse Poola väikelinna ja kuulanud vastuseks  igale oma jõuetule abipalvele: „Ne razumim, govori po polski, govori po celoveceskomu!”

 Toonasel „documenta” X näitusel oli mõningaid väga tugevaid rangelt poliitilise attitude’iga kohaspetsiifilisi töid, mis minu ellusuhtumist siiani mõjutavad. Samuti teadvustus tugev teooria ja praktika sümbioos. Kuid üldjoontes levis idaeurooplaste hulgas armukadedus, et miks küll pole Ida-Euroopa kunst kuraator Catherine Davidile samavõrd huvitav kui näiteks Hiina kunst?1 Tõsi, tolleks ajaks oli Ida-Euroopa perestroika-impulss oma energeetika ammendanud ning ajalooloterii oli teinud valiku: oli lõplikult selge, kellest oli saanud Ilja Kabakov © ning kellest rahvakunstnik Raul Meel.  

Aga mulle isiklikult on siiani oluline toonane geopoliitilise avardumise tunne: Catherine Davidi kureeritud näituseplatvormis oli haaret, maailma kui terviku vastukarva paitamise pretensiooni. Tema programmiline postkolonialistlik multikulturalism tahtis näidata, et kultuur on justkui samavõrd tõhus ja kõikehõlmav kui majandus, mis on võimeline tegutsema planetaarsel tasandil ja reaalajas. „Kunsti poliitilisus seisneb tema võimes avardada aegruumi,”  kirjutas mõned aastad pärast järgmist, 2002. aastal Okwui Enwezori kureeritud „Documenta” XI näitust Nicolas Bourriaud.2

Paradoks on aga selles, et kui individuaalse töö tasandil tähendab see küll aeglustust tarbimises, süüvimist, kunstiga koos kunstist kõneldes veedetud aega, siis massiivse megaprojekti tasandil, mis koosneb sadadest hiiglaslikest töödest ja annab tööd tuhandetele kunstisipelgatele, toidab see samas ka kujutlust, ihapilti deliirsest karussellist, millest globaalne kunstieliit enam hetkekski maha ei astu. See igikestva Grand Tour’i kujund oli tänavu muide vormitud Veneetsia–Baseli–Kasseli–Münsteri pakettreisi turunduskontseptsiooniks. Siin kajastub esmalt vaikimisi orientatsioon Jaapani, India ja Hiina ning Ameerika külastajale, kel, kui juba Euroopasse tulek, pole mõtet paari-kolme päeva pärast pika lennureisi vaeva näha. On selge ka see, kuivõrd kaugel oleme ikka veel produtsentriikide staatusest: selliseid reisibüdžette, et õigel ajal õiges kohas olla, pole meil kahjuks ei Kaasaja Kunsti Eesti Keskuse ega ka Kumu direktoril. Nii ei tea ma kedagi Eestist, kes oleks selle karusselli kaasa teinud. Oleks siis vähemalt mõni kangelaslik kunstikruvi, kes soovides kordki elus ajalooliste sündmustega sünkida, Bigist 50 000  krooni  päikeselaenu võtnud, et seda pärast aastaid tasa teenida.

„Vot-vam realism performance’i-kunstis,” mida nii häälekalt nõuab Al Paldrok.

Aga veel veidi Kasselist. Määratlus „Documenta-Stadt”, mis käib ka „puhkeaastatel” linna nimega kaasas (umbes nagu meie „heade mõtete linn” või „paremaks muutumise maa”), on küllap ainuke omalaadsete hulgas,  puhtalt kaasaegse kunstiga bränditud linn maailmas, aga sealjuures suurema osa ajast tegelikult väikelinn, piinlikkuseni provintslik.  Kasseli fenomen kuulub vaidlustamatuna moodsa kunstiga natsitaaga vastu võitleva hea sakslase kultuuripaketi juurde, mida tarbivad hingelunastuseks kõik need bussitäied kooliõpetajaid, keskastme juhte ja suvekursuslasi, kellest koosnevad „Documenta’t” pärast avamisnädalat külastavad rahvamassid. Ja ma mõtlen massid.

 Tegelikult on see imetlusväärt, kuis Kasseli linn, Hesseni liidumaa ning Saksamaa Liitvabariik tegid 1955. aastast paari  kümnendiga ära Veneetsia kübaratriki, alustades seejuures absoluutsest nullist või isegi miinusseisust. Tähendab ju Veneetsia mitte ainult kunstibiennaali, vaid samavõrd aristokraadivõsude kunagist Grand Tour’i, Thomas Manni kuulsat novelli ja selle sugestiivset ekraniseeringut, kanaliromantikast nõretavaid arhitektuurivaateid, japside välkuvaid fotokaid ning iga rohkem kui saja-aastase kivi juures ohkavaid Pontiaci-müüjaid Atlandi tagant. Kassel seevastu ei tähenda peaaegu midagi. Et kohalikus muuseumis on mõned saalid absoluutselt tipptasemel Rembrandti, on KK kontekstis ebaoluline. Et siit pärinevad vennad Grimmid ning et seetõttu töötab siin rahvusvaheliselt tunnustatud folkloristikakeskus, pole „Documenta’ga” võrreldav teema. Just reisimajanduse mastaape pean sellega silmas.  Kunstirahva kultuuriteadvuses on see eelkõige paik, kuhu kondenseerub kord  viie aasta jooksul sajaks päevaks kunsti kogu kaasaegsuse kvintessents. Ja just selle järele tulid siia need 650 000 eelmise „Documenta” külastajat.3 Mina jäin toona, 2002. aastal „Documenta’st” ilma, Hamburgi „ArtGenda’ni” jõudsin, aga edasi jäi nii umbes sadakond eurot puudu.

Muide, kui keegi hakkas seda artiklit lugema, soovides rohkem teada saada pealkirjas välja kuulutatud kumminaisest, võib ta siinkohal sama hästi ka katki jätta.

Kumminaine on küll päriselt olemas, niimoodi kutsun tinglikult kadunud Jean Baudrillard’i ameeriklannast elukaaslast, keda kohtasin kummalistel asjaoludel  2003. aasta detsembris ühes Kasseli kalarestoranis. Kumminaise, päevapiltnik Baudrillard’i, kuraator Rene Blocki,  tema salapärase eesti armukese, Fredericianumi ning talviselt õõvastava Kasseli suhete analüüsimisele, mis kahtlemata on kõik KK seisukohalt olulised teemad, jõuan ma alles oma reisikirja teises  osas, mis võib-olla ei ilmugi kunagi…

Asi on Fredericianumis eksponeeritud  Baudrillard’i fotonäituses, mille avamisele ma pooljuhuslikult sattusin. Need fotod polnud just mitte liiga hea kunst, küll aga äärmiselt kujukas, ilus ja analüüsivääriline ebaõnnestumine. Küsimus on selles, kas see simulatsiooni ja tähenduse kokkuvarisemise (implosiooni) Ameerika, mille Baudrillard  oma kirjutistes nähtavale manab, pole talle fotokunstis mitte omamoodi palverännaku, omamoodi idolaatria objekt. Alles nüüd, neli aastat hiljem,  saan aru sellest, mis mind sel õhtusöögil häiris palju rohkem kui kuraatorite omavaheline vaevumärgatav rivaalitsemine teemal, kes kui lähedale Baudrillard’ile istub. See, et Baudrillard’il oli kummist naine, umbes nagu meie Tiina Park, muutis vana mehe tõsise kunstijutu paroodiaks. Reterritorialisatsioon läbib ikka kõik deterritorialisatsiooni etapid ning ajalugu kordub endiselt farsina.