Kunstiresidentuur – algus, mitte lõpp

REET VARBLANE

Kunstiresidentuurid on saanud sama kuumaks teemaks, kui on kunstibiennaalid. Kui ühelt biennaali avamiselt teisele sõites võib täita aasta, siis residentuurist residentuuri liikudes võib sama hõlpsasti sisustada kolm-neli aastat. Ole tubli, orienteeru residentuuride mitmekesisuses, nopi endale sobivad välja, omanda taotluste kirjutamise ja veelgi paremini raha küsimise oskus.

Tegelikult pole põhjust residentuuride üle ironiseerida. Selge see, et nende hulgas on pansionaadi tüüpi paiku, aga märksa rohkem on loomingulist sünergiat ja tuge pakkuvaid, tõsise programmiga residentuure. Just neil on kunstnike ja ka kuraatorite professionaalses biograafias sama suur tähendus, nagu on rahvusvahelistel näitustel osalemisel või nende korraldamisel.

15. X avati Kai kunstikeskuse residentuur. Esimene õnnelik resident on Felipe de Avila Franco Brasiiliast. Residentuuri kuraatori Kari Conte juhtimisel toimus ka ümarlaud, kus arutati residentuuri olemust ja tulevikku. Kõik oli just nii, nagu rahvusvahelistelt mainekate sündmuste puhul kohane: meeleolu oli pidulik, aga ka asjalik ning loodetavasti suudavadki Kai aktiivsed töötajad rahvusvahelise žürii hoolikalt valitud residente inte­g­reerida meie kunstiellu või vähemalt aidata neil saada meie kunstiväljast võimalikult avar pilt, et tulevikus areneks välja nii mõnigi koostööprojekt, kuhu üksikute (kvaliteet)kunstnike kõrval satuks ka teisi, kelle potentsiaal ja sotsiaalne närv pole sugugi väiksem.

Kaks nädalat tagasi teatasid MoKSi eestvedajad Evelyn ja John Grzinich, et lõpetavad oma põhitegevuse ehk siis ligi kaks aastakümmet Mooste mõisa valitsejamajas tegutsenud kunsti­residentuuri. See ei tähenda, et MTÜ MoKS, kellel on praegugi mitu suurt rahvus­vahelist projekti pooleli, kaoks. Ega ka nüüdiskunsti-Mooste jää vaeslapse ossa, sest nagu John Grzinich on Lõuna-Eesti Postimehes lubanud, leiavad nad mõnele tähtsamale projektile Moostes koha.

Küsimus ei ole ju ainult selles, kas Moostes üldse midagi nüüdiskunsti vallas toimuma hakkab, pigem ikka selles, kuidas tagada millegi sissetöötatu püsima jäämine. Kas pealinnas avatud uus laia haardega rahvusvaheline (ka Mooste oli rahvusvaheline ning vaevalt keegi ennast ainult Eestiga piirab) kunstiresidentuur ikka asendab Mooste oma kadumist? Ka regionaalpoliitiliselt ei lõpe Eesti ju Tallinna ja Harjumaaga. Seda enam et ka Tartu kunstiresidentuur (TAiR) peab pausi: järgmise aasta konkurss ei ole välja kuulutatud ja ilmselt piirdutakse edaspidi ainult trükikunsti alal tegutsevate residentidega, sest residentuur asub trüki- ja paberimuuseumi juures.

Võib vastu väita, et Eesti kunstiresidentuurid ei tegutse sugugi ainult pealinnas. Tallinnas on varasematest ellu jäänud vaid kunstnike liidu residentuur Tallinna Kunstihoones ja Kanuti gildi etenduskunstide oma. Kultuuriministeeriumi veebisaidilt leiab kümme residentuuri, nimekiri algab MoKSiga ja lõpeb Hiiumaa KordonAiriga (nüüd võib MoKSi asendada Kaiga). Kui võtta välja Narva kunstiresidentuur, mis kuulub kunstiakadeemiale, ja Muhu A. I. Kunstitalu, mida juhib kunstnike liit, siis on teised suhteliselt hiljuti tekkinud omaalgatuslikud ettevõtmised. Pärnumaal Massiarus tegutseval Massial on hinnakiri, kui palju seal viibimise eest tuleb maksta, teised tunduvad projektitoetustega või ka ise hakkama saavat. Kultuuriministeeriumi arvates tuleb kunstiresidentuuride võrku arendada, kuid ministeerium nende tegevust ei rahasta. Erand on olnud MoKS, kelle arendamist toetati aastatel 2007–2010, ja Narva, keda 2015. aastast peale toetatakse.

Riik ei saa ega peagi kõike toetama, ka Kai kasutab kombineeritud rahastamisskeemi. Kui aga jätkusuutlikkusse ikka tõsiselt suhtuda, siis oleks kultuuriministeeriumi asi küll aidata kaasa vettpidava rahastamisskeemi väljatöötamisele. Ega Evelyn ja John Grzinich kurda ega süüdista kedagi. Nagu riigilt, iseäranis kultuurkapitali ja hasartmängu nõukogu programmidest, on nad ka omavalitsuselt tuge saanud, pole vahet, kas tegemist oli Mooste või on Põlva vallavalitsusega. Kaasamõtlejaid ja vabatahtlikke on samuti leidunud, kuid ainult nende najal residentuuri ülal ei pea. Nii nagu jätkusuutlikkust, nii tuleb ka inimesi hoida. See on küll riigi asi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht